JAAK JÕERÜÜT: Kuidas kaitsta Eestit?
Ehkki ümmargused kahurikuulid on ammu moest, tuli keegi hiljaaegu mõttele, et reisilennukit saab kasutada kahurikuulina, ja tegi selle Ameerikas teoks. Annaks jumal, et kõik, kes Eestis kaitseprobleemidega tegelevad, mõistaks: me ei ela enam Münchhauseni ajastus!
Üks võimalik allikas mõistmaks praeguse maailma turvalisuse probleeme on ÜRO märgi all 2004. aasta lõpul valminud raport “Turvalisema maailma poole: meie jagatud vastutus”. ÜRO raporti üks põhiväiteid on, et iga rahvusvahelist julgeolekut ähvardav oht suurendab teiste ohtude tõenäosust.
Vaesus, haigused, keskkonna halvenemine ja sõjad toidavad üksteist otsekui nõiaringis. Vaesusel on tugev seos kodusõja puhkemisega ja suurt hulka inimohvreid nõudvad haigused tõukavad omakorda tagant vaesumist.
Haigused ja vaesus on seotud keskkonna halvenemisega ning kliimamuutused soodustavad omakorda haiguste
levimist. Rahvastiku tihedusest ja loodusvarade nappusest tulenev keskkonnastress tekitab tsiviilvägivalda. Tsiviilkonfliktide puhkemise kasvupinnaseks on rahvusvaheline organiseeritud kuritegevus, mis korruptsiooni, salakaubanduse ja rahapesu kaudu nõrgestab riiki. Nõrgad riigid ahvatlevad pelgupaigana rahvusvahelisi terrorirühmitusi. Tuumarelvade levik suurendab võimalust, et need relvad sattuvad terroristide kätte. Jne.
Vanade ja uute ohtude seos rõhutab kollektiivse julgeoleku vajadust, sest 21. sajandil ei saa ükski riik tegutseda päris üksi. Kollektiivse julgeoleku tagamiseks tuleb arvestada kolme tõsiasja: 1) tänased ohud ei tunnusta mingeid riigipiire, 2) nad on omavahel seotud, 3) neile tuleb vastu astuda nii globaalsel ja regionaalsel kui ka riigi tasandil.
Kui me seda kõike endale nüüd tunnistame ning teadvustame, peaksime tegema ka mõne konkreetse järelduse. Olen veendunud, et Eesti peab pöörama üha rohkem tähelepanu ÜRO-s toimuvale ja olema seal ka üha aktiivsem. Rahvusvahelist õigust unustades või ignoreerides ei oska me riigina adekvaatselt käituda. Arvan, et Eesti peaks esitama taotluse ÜRO julgeolekunõukogu roteeriva liikme koha saamiseks. See oleks saavutatav järgmisel kümnendil ning periood on kaks aastat. Säärane avaldus annaks märku Eesti riiklikust küpsusest.
Eilse päeva armeed pole vaja
NATO on Eestile tähtsaim julgeolekut tagav ühendus. Viimase paari aastaga on NATO riikide tähelepanu kaitseplaneerimise alal keskendunud vägede nn kasutatavusele, mida NATO kõnepruugis nimetatakse ka Robertsoni 40/8 mudeliks. Alliansi eelmise peasekretäri Lord Robertsoni algatuse kohaselt peavad NATO riigid olema võimelised hoidma igal ajahetkel 8% maavägedest rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel. Sellega kaasneb vajadus, et 40% maavägesid oleks võimelised rahvusvahelistel operatsioonidel osalema ehk olema ümberpaigutatavad.
40/8 mudeli ajendiks oli vajadus NATO Euroopa liitlaste kaitsereforme tagant tõugata, kuna seni keskendusid paljude riikide kaitseväed minevikuohtude tõrjumisele. Pean silmas raskeid statsionaarseid väekoondisi, mille eesmärgiks oli Varssavi pakti tankiarmeede tagasitõrjumine. Selliseks ülesandeks valmistatud väed on tänapäevastes oludes kasutamatud – neid on keeruline transportida, neil puuduvad või pole piisavalt välja arendatud operatsioonipiirkonnas hädavajalikke lahingtoetusüksusi ning tihtipeale puudub neil rahvusvahelises keskkonnas töötamiseks vajalik väljaõpe. Meenutades ÜRO raportis kirjeldatud uusi ja vanu julgeolekuohte, ütleb nii talupoja- kui ka linnainimesemõistus, et selliste ohtude tõrjumiseks ei ole meil külma sõja aegse ülesehituse ja varustusega vägedega suurt midagi peale hakata.
Kui te küsite, kas me oleme kindlad homses päevas ega vaja ühel hetkel just nimelt staatilisi maakaitseüksusi ning rasket soomust, siis vastan nii: kui meie liitlase Y brigaad on ümberpaigutatav Afganistani, siis seda enam on ta ümberpaigutatav Eestisse. Kui meie liitlane X on suuteline tagama ning roteerima oma pataljoni Kosovos, siis seda enam on ta võimeline seda tegema Eestis. Kui NATO kiirreageerimisjõud on suuteline paari nädala jooksul paiknema ümber mis tahes maailma piirkonda, siis Eestisse saabumine on sellega võrreldes logistiliselt lihtne.
NATO-ta tõuseks kaitsekulud
Rääkides NATO-st ja Eesti panusest alliansi kollektiivsesse julgeolekusse, ei saa üle ega ümber müütilisest 2%-liste kaitsekulutuste nõudest. Me võime targutada, kas 2% rahvuslikust kogutoodangust on palju või vähe, kuid kindel on, et NATO ja EL-i liikmeks olemata peaksime riigikaitsele kulutama mitu korda rohkem ning tulemus oleks määratult kesisem. Praegu turvavad meie õhuruumi liitlaste hävitajad. Kui me peaksime seda ise tegema, nõuaks see kas maaväe ees seisvate ülesannete olulist kokkutõmbamist või riigikaitse-eelarve järsku suurendamist. NATO liikmelisus tähendab ka seda, et me ei pea tingimata kõike ise tegema. Eriti kui see käib meil üle jõu. Muide, NATO liikmete kaitse-eelarvete kogusumma ületab 570 miljardi USD piiri, seega võime vaid natuke liialdades väita, et Eesti kaitse-eelarve ulatub nüüd 7 triljoni kroonini.
Eesti on rahvusvahelistel operatsioonidel osalenud aastast 1995. Selle ajaga on meie sõdurid ja ohvitserid võtnud osa missioonidest Balkanil, Lähis-Idas, Afganistanis, Iraagis. Kokku üle 1000 kaitseväelase. Täna on Eesti riik oma kaitseväega esindatud rahvusvahelistel sõjalistel missioonidel Kosovos, Afganistanis, Iraagis ja Bosnia-Hertsegoviinas.
Enim tähelepanu on endale tõmmanud meie kaitseväelaste teenistus Iraagis, mis kahtlemata on missioonide kümneaastase ajaloo kõige keerulisem piirkond. Estpla missiooni pikendamiseks on tõsine vajadus: rahvusvaheline üldsus peab toetama Iraagis käimasolevat poliitilist protsessi, mis parimal juhul kulmineerub selle aasta lõpus Iraagi põhiseadusliku valitsuse ametisseastumisega, kuid me peame olema valmis ka viivitusteks protsessi graafikus. Uus demokraatia vajab aega.
Ma tajun selget vajadust õige pea analüüsida Eesti missioonide strateegiat ja määrata siht tulevikuks. Tõenäoline on, et väiksemate üksuste laialipillutatuse peaks asendama enama kontsentreeritusega. Mida see võiks praktiliselt tähendada, see ongi analüüsi aine.
Alates Eesti NATO-ga liitumise hetkest, on meie õhuruumis patrullinud mitme NATO riigi lennukid. Norra Kuningriigi hävitaja F16 ülelend Tallinnast 24. veebruari paraadi ajal oli sümboolne, muljetavaldav ja meeldejääv. Oma otsusest võtta osa Balti õhuruumi kaitsmisest on teiste riikide seas teatanud ka USA – ameeriklaste patrull-lennud kestavad selle aasta oktoobrist detsembrini.
Eesti vajab analüüsikeskust
Eesti, Läti ja Leedu on võtnud kohustuse arendada välja õhuturbeks tarvilik vastuvõtva riigi toetuse süsteem, mis tähendab investeeringuid Zokniai lennuvälja infrastruktuuri ja tehnikasse. Õhuturve pole odav. Lennukeid saatvad riigid panustavad Eesti julgeolekusse suuri summasid. Eestil endal sellist võimet ei ole, hinnakem siis liitlaste tahet ja vastakem samaga valdkondades, kus oleme valmis kaasa rääkima kui võrdne võrdsega.
Ja lõpetuseks esitan veel ühe veendumuse: Eesti vajab kiiremas korras analüüsikeskust (think tank), kus tegeldaks meie oluliste ja spetsiifiliste kaitseküsimuste uurimisega. Seda mitmel põhjusel: et rahvusliku relvajõuga samal ajal areneks ka intellektuaalne jõud ning et mõtlemine vabaneks ametkondliku alluvuse pitserist.
Artikli aluseks on Jaak Jõerüüdi ettekanne 12-ndatel Kõrgematel Riigikaitsekursustel.
