Ilulõikuse vilju maitsev Berlusconi remondib oma logisevat valitsust
Meediamagnaadi iluoperatsioonidest silutud otsaesine on aga pärast kolmapäevast valitsusjuhi kohalt tagasiastumist murelikult kipras.
Berlusconi valitsuses tekkisid teravad lahkhelid pärast aprilli algul toimunud kohalike omavalitsuste valimisi, kus paremtsentristid jäid valimas käinud 13 maakonnast võimule ainult kahes.
Esimene tõsine hädasignaal tuli Berlusconi uppuvalt valitsuslaevalt nädal tagasi, kui valitsusest lahkus neli kõige väiksema ja mõõdukama erakonna, Kristlike Demokraatide Liidu ministrit.
Vahetult pärast seda ähvardas ka Berlusconi tähtsaim koalitsioonipartner Rahvusallianss valitsusest lahku lüüa ning endisaegsest fašistlikust parteist välja kasvanud Rahvusalliansi liider ja välisminister Gianfranco Fini nõudis peaministri usaldushääletust.
Fini hinnangul soosis Berlusconi ülemäära rikkama Põhja-Itaalia autonoomiat taotlevat immigrantidevastast Põhja- liigat. Rahvusalliansi valijad elavad aga suures osas just Lõuna-Itaalias.
Pikaajalisim valitsus
Oma tähelendu lõbusõidulaeva lauljana alustanud Berlusconi ei anna aga nii lihtsalt alla. Kolmapäeval parlamendi ees aru andes ütles ta, et kavatseb Itaaliat juhtida 2006. aastani, mil peaksid toimuma plaanipärased üldvalimised.
“Oleme kirjutanud meie maa ajalukku tähtsaid lehekülgi,” ütles Berlusconi senatis valitsusparteide esindajate poole pöördudes ning jätkas: “Teie usalduse ja toetusega kirjutame neile kindlasti veelgi lisa.” 2001. aastal ametisse asunud paremtsentristlik valitsus on koos püsinud kauem kui ükski teine Teise maailmasõja järgne Itaalia valitsus.
Berlusconi teeb valitsust kui seebikat
Kolmapäeval teatas Berlusconi, et astub ajutiselt ametist tagasi, kuid loob kohe kõigi
endiste koalitsioonipartneritega n-ö parandusvalitsuse. Eile ministrikohtade üle alanud läbirääkimised peaksid lõppema täna lõuna paiku ning valitsuse koosseis võib selguda juba õhtuks.
Opositsiooni sõnul peaks president kuulutama juuniks erakorralised valimised. “Berlusconi ei astunud tagasi mitte seepärast, et seda nõudsid kristlikud demokraadid ja Rahvusallianss. Berlusconi astus tagasi, sest kahe nädala eest näitasid miljonid itaallased kohalikel valimistel, et nad ei usalda teda valitsusjuhina,” ütleb vasakdemokraatide liider Piero Fassino.
Niisiis üritab Berlusconi kriisist välja vingerdada, nagu filmitaks seebiooperit: “Stopp! Võtame viimase stseeni uuesti!” Korduskaader ei pruugi aga õnnestuda, sest jagades rohkem ministriportfelle Rahvusalliansile või kristlikele demokraatidele, võib Berlusconi minna kohe tülli ultraparempoolse Põhjaliigaga.
