Priit Pulleritsu unikaalportree*
Viimasel ajal võiks kehtida ka võrdlus: mis oleks konservatism ja šovinism Eestis, kui poleks Pulleritsu? Just tema, suvel 40-aastaseks saav valge eesti mees, Postimehe ajakirjanik, Tartu ülikooli ajakirjandusõppejõud ja Ameerika kultuuri propageerija, on asunud hoogsalt meeste õiguste eest seisma. Siin on tema sulest meediasse lennanud hüüatuste esikolmik. 1) “Kuulge, mehed: tuimaks, liiga tuimaks oleme lasknud meedial end tümitada.” 2) Küsimus Barbi Pilvrele: “Olete öelnud, et võitlus eetriaja eest on alati meeste kasuks, sest nad ei pabista välimuse ega taseme pärast. Milles mehed siis süüdi, et naised nende asjade pärast närvitsevad?” 3) Definitsioon sõnale “feminist”: “Naisterahvas – kindlasti pükstega, kindlasti puusast ülemõõduline, aga mitte liiga. Veidikene määrdunud ja lohvakas kampsun, mis ei lase naiselikel vormidel paista. Kingad tingimata madalad. Juuksed ilmselt neli päeva pesemata, sest see pole tähtis – ega naine ole ju vaatamiseks.”
Sellised sõnavõtud on viinud sinnamaale, et Pulleritsu on asutud kommentaarides isiklikul tasemel ründama. “Ja mitte ainult mind, vaid ka minu peret.” Mõni nädal tagasi tervitati teda ka ülikooli ajakirjandusosakonnas sõnadega: “No tere, esišovinist!” “Ma ei ole mingi šovinist. No tere hommikust! Eestis kiputakse kiiresti segamini ajama sõnumit ja sõnumitoojat. Mina olen lihtsalt lugenud paari asja ja oma maailmapilti nende faktidega sobitanud. Pole minu süü, et mehed kardavad tarku naisi.”
Kahtlemata on tema ideed ja arvamused tekitanud diskussiooni. Koguni kahtlusi, et mees võiks olla naistevihkaja. “Ei! Kui ma vihkaksin naisi, siis ma peaksin vihkama oma naist, oma tütart, oma ema, Marju Lauristini ja naiskolleege. Aga ma ei vihka. Palju lihtsam on süüdistada mind, et olen naistevihkaja, vanamoodne ja loll, ja sellega lihtsalt mind paika panna. Siis ei ole sisulist diskussiooni vajagi.”
Marju Lauristin kuulub nimekirja seepärast, et just tema eestkostel sai eeskujulik ja väga püüdlik ajakirjandustudeng Pullerits Ameerikasse õppima. Siit jookseb telg, mis jagab Pulleritsu elu kaheks peatükiks: Ameerika-eelne ja Ameerika-järgne aeg.
Ameerika-eelne aeg
Tartu Miina Härma gümnaasiumi (endine Tartu 2. keskkool) õpilane Priit Pullerits oli viks ja viisakas viieline paipoiss. Ei tea, kas kiindumus vene keele õpetajasse Küllisse sai alguse just koolipäevil, igal juhul mõni aasta hiljem Külli ja Priit abiellusid.
Ülikooli ajakirjandusosakonda astus noormees kindla veendumusega, et temast saab spordiajakirjanik (ehkki ta ise eitab seda, mäletab Lauristin Pulleritsu soovi selgelt). Ta kirjutas palju Spordilehele, enamik lugusid puudutasid jooksjat Sebastian Coed. Et Priit ja tema vend Teet olid ka ise head keskmaajooksjad ning võistlesid tihti distantsidel 400 ja 800 meetrit, ristiti Pulleritsud kiiresti ümber: vennad Coed.
“Mitmele kursusekaaslasele, sealhulgas mulle näis, et Priit on kursuse kõige elukaugem inimene,” ütleb Päevalehe vastutav väljaandja Aavo Kokk. “Kui talle millestki rääkisid, siis ta ikka imestas, oo, kas tõesti nii ongi? Ta oli korralik ja tema konspektid olid väga korralikud. Me nägimegi teda peamiselt loengutes. Kui mindi pidu panema, siis tema ei tulnud. Ta ei elanud nii hoogsat üliõpilaselu nagu paljud teised.”
Pulleritsu pühendumus cum laude saamisele võttis ühel 1989. aasta kevadel koomilise pöörde. Otsustati protestida kogu kursusega sõjalise õppe vastu ja mitte minna soomustransportööri eksamile. Kokkuleppele vaatamata hiilis Pullerits siiski kateedrisse, et eksam kenasti ära teha. Kuivõrd teisi ei tulnud, tegelesid seltsimehed ohvitserid ainsa tudengiga pikalt, lasid muudkui noormehel soomukist sisse ja välja käia (oli selline aja peale harjutus), lõpuks panid ikka hindeks “neli-miinus”. See oleks aga tunnistuse ära rikkunud. Puänt seisneb selles, et aasta hiljem, kui Pulleritsule diplomit välja kirjutati, ei arvestatud ühiskondlike olude muutumise tõttu enam sõjalisi eksameid. Nii läks kogu püüdlikkus vett vedama.
Eeskujulikkus ja hea inglise keel olid aga põhjuseks, miks Lauristin otsustas võimaluse avanedes saata just Pulleritsu Ameerikasse New Yorgi Columbia ülikooli ajakirjanduskooli. “Seniajani oli Eesti ajalehtedes ilmunud vaid n-ö positiivseid pressiteateid,” iseloomustab Lauristin 1990-ndate alguse ajakirjandust. “Tahtsime ajakirjandusõpetust arendada. See, et Priidust tuleb andunud, suisa fanaatiline selle kultuuri fänn, ei osanud me ette näha.”
Ameerikas töötas Pullerits mõnda aega ka ajakirjas Newsweek. Üht hämmastavat kogemust jagas ta kord tudengitega: “Minu esimene ülesanne oli kogu toimetus läbi käia ja kõigile tere öelda.” Hiljem sündis selle tulemusel Newsweeki kolm uudisnuppu, kus Pulleritsu nime all ei olnud (nende eest teenis ta ą 100 dollarit) ning kaks pikemat lugu, kus nimi kenasti kirjas. Viimased kaks on kodus arhiveeritud nagu terve hulk teisigi lugusid. “Ameerika oli õudne aeg. Ma vihkasin iga päeva, mil ma seal olin.”
Ameerika-järgne aeg
Naasnult kandis Pullerits sealt saadud teadmised üksüheselt Eestisse üle. Näiteks kehtestas kindla kellaaja, pärast mida enam üliõpilastelt kodutöid vastu ei võtnud. “Nõudlikkus on mul ilmselt Ameerikast,” möönab ta. “Seal pidi väga täpne olema.”
Pullerits käis ameerikalikust ajakirjandusest, uudise struktuurist ja kirjutamisest rääkimas ajalehetoimetustes, seminaridel. “Mul oli sellist teadmist, mida teistel ei olnud. See ei tähenda, et ma oleksin olnud teistest parem inimene,” lausub õppejõud.
Nii levis üle Eesti ajakirjanike teadmine, milline on ÕIGE ajakirjandus. Tudengeid õpetades laskus Pullerits koguni äärmustesse ja trampis auditooriumi ees jalgupidi halvasti tehtud lugude peal.
“Ta muutis hästi palju ajakirjanduse stiili,” sõnab Aavo Kokk. “Kui vanasti oli ajakirjandus sõber ja abimees, siis järsku sai ajakirjandusest ühiskonna valvekoer.”
“Murrang oli kahtlemata vajalik,” hindab Lauristin. “Et Priit on sisendanud uudisedistsipliini, see on laias laastus hea. Samas on selline väga kitsas uudisemõistmine küllalt äärmuslik. Maailmas mõistetakse uudist tegelikult tunduvalt laiemalt.”
Äärmuslikkusest ja põhjalikkusest sai Pulleritsule omaette trump. “Tast tehti karikatuure ja räägiti nalju,” ütleb Lauristin. “Ta on selgelt omanäoline. Ja see on igal juhul parem kui olla märkamatu.”
Kõige ebameeldivam asi, mida tudengid õppejõud Pulleritsu puhul välja toovad, on see, et tema loengud algavad hommikul kell kaheksa. See on kahtlemata tulist elu elava üliõpilase jaoks selge vaev. Ka ei meeldinud tudengitele vahel õppejõu kodused ülesanded. Näiteks tuli käia mööda asutusi, kaasa arvatud sünnitusmaja, ja küsida: mida te arvate olümpiamängudest?
Pulleritsu loengud pole kaugeltki tavaliste killast. Ta räägib ajakirjandusest, ja eriti Ameerika ajakirjandusest, tohutu entusiasmiga. Vahel aga jälle nii lihtsatest asjadest, et tõelisel loomeinimesel tekib küsimus: mis tähtsust sel kõigel on? Näiteks: kodutöö peab alati olema vasemale joondatud; diktofoni ei tohi kunagi usaldada; õige märkmik on selline, mis mahub täpselt pihku ja millel saab kiiresti ja mugavalt lehti keerata; et mitte aega raisata, tuleb kirjutada ainult parempoolsetele lehtedele; terves loos (kodutöös) ei tohi olla ühtegi täheviga.
Välisajakirjanduse loengus näitas ajakirjanikust õppejõud üliõpilastele, kuidas Ameerikas ajalehte loetakse. Pullerits hoidis ühe käega kujutletavast metroo käsipuust, aga teisele käsivarrele oli toetatud hiiglapaks ajaleht, millest ta kiire käeliigutusega sektsioone põrandale heitis.
Miljoni dollari küsimuseks kujunes ühes loengus: “Viie saab see, kes ütleb, mis on selles Ameerika ajakirjas novaatorlikku!?” Mitte keegi ei teadnud. Kõik uurisid ajakirja, aga midagi ei leidnud. Kuni üks tudeng avastas, et reklaamikülje äär oli ära murtud. See osutus õigeks vastuseks – tegemist oli LÕHNAVA reklaamiga.
Pulleritsu nõudlikkus ja agarus Ameerika teemadel viis tudengid sinnamaale, et ajakirjandusosakonda pandi üles kast, peal kiri: “Pulleritsu Ameerikasse saatmise fond.” “Vist oli jah selline asi,” meenub talle endale. “Ei tea, kui palju sinna kogunes? Ja kus see raha siis jäänud on? Kogugu aga kähku kokku, ma pole juba mitu kuud Ameerikasse saanud.”
Viimasel ajal on Pullerits valmistanud üliõpilastele peavalu sellega, et palunud neil tööde lõppu kirjutada ka allikate telefoninumbrid. Noh, et keegi niisama peast lugusid välja ei mõtleks, vaid teeks ikka korralikku reporteritööd. Ja kujutage ette, paaril korral on Pullerits ka neil telefoninumbritel helistanud. “Inimesed on tudengeid kiitnud – et viisakalt on ennast esitletud ja kenasti küsitud. Vahel ka mõned märkused tehtud.”
Ometi ütleb ta õppejõutöö kohta: “Teen seda puhtalt missioonist. See ei paku mulle mitte midagi.” Miskipärast on tal aga kõigi tudengite hinded märkmikusse kirja pandud. Ja kui nüüd mõne ajalehe peatoimetaja helistab: kuule, mis sa sellest või tollest noorest inimesest arvad, lööb Pullerits oma märkmiku lahti (see on tal alati diplomaadikohvris kaasas) ja laulab nagu lõoke, missuguseid hindeid ta kõne all olevale persoonile on pannud. “Viimase paari aasta jooksul on mulle neli korda helistatud ja reporterite peale kaevatud. Lisaks küsitud, kas need on olnud minu õpilased. Olen pidanud sügavalt ohkama ja tunnistama: “Jah”.”
Ajakirjanikutöö on Pulleritsu jaoks A ja O. Ta lahkub kodust hommikul kell seitse ja naaseb õhtul poole kümneks. Ja siis läheb trenni – jookseb või suusatab. Igal hommikul ja õhtul teeb 45 kätekõverdust. “Mõnikord näen peret ka. Nädalavahetustel peamiselt. Ma ei taha rääkida, mis naine sest arvab.”
“Ega see talle väga meeldi. Ma olen oma naisele väga tänulik, et ta lastega tegeleb. Ma tahaks, et teistel lastel oleks ka nii hea ema kui minu lastel.”
Ajakirjanikuna tuleb tal tihti sõita kodulinna Tartu ja Tallinna vahet. Aga ta ei tee seda isikliku auto, vaid bussi või mõne kolleegi Volvoga. Üks selline kuulub SL Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorbergi töövahendite hulka. “Kui me Priiduga Tartusse sõidame, siis iga kord, kui spidomeeter näitab 95 km/h, hakkab ta karjuma: “Kuhu sa kihutad?!” Tiit Hennoste (tuntud ajakirjandusguru – toim), vastupidi karjub: “Pane mööda!” Ükskord ma ajasin tasakesi auto 200 peale välja. Ise seletasin: tead, Priit, proovisin autot siin mõni päev tagasi, 200 võtab välja ja sõita polnud üldse hull, noh, umbes nagu praegu. Priit oli selle peale ainult vait.”
Hea kümme aastat tagasi ostis Pullerits isikliku auto. “Meie nuiasime, et tuleb liigud teha, muidu veel juhtub autoga midagi,” mäletab Koorberg. “Priit hästi liike teha ei tahtnud. Ükspäev tuli aga, dinnipurgid kaenlas. Selgus, et keegi oli libedal teel tema autot pisut kõksanud.”
Ekstreemsemal ajal on Pullerits sõitnud Tartu ja Tallinna vahet koguni viis korda nädalas. On sõitnud juba seitse aastat ja jätkab veel kui kaua? “Ma ei tea. Mul on mõned salamõtted, millest ma ei taha rääkida. Need ei ole Eestiga seotud. Praegu ma tahan, et mu jalg terveks saaks ja ma saaks sporti teha.”
Lauristin loodab, et Pulleritsu akadeemilisem pool lööb veel välja. “Ma väga loodan, et ta hakkab doktoritööd tegema ning raamatuid lugema ja silmaring läheb ehk laiemaks. Endakriitiline vaatenurk, ma arvan, see kulub ka Priidule ära.”
Priit Pullerits
Abielus, lapsed: Hanno, 19, õpib Tartu ülikoolis, Piibe, 12, õpib Miina Härma gümnaasiumis
Lõpetas Tartu ülikooli ajakirjanikuna 1990
1995 kaitses magistrikraadi.
Ajakirja Favoriit asutaja ja pikaaegne peatoimetaja.
Sel aastal pälvis parima arvamusloo auhinna ja jagas esimest kohta olemusloo kategoorias. Mõlemad lood kirjutas Eesti naiste suusatamise teemal.
Lemmikteemaks peabki suusatamise telgitaguste kajastamist.
Mati Alaver: “Ma imetlen teda. Tema persoon on toonud muidu hallile spordimaastikule värvi ja vürtsi. Ma olen väga õnnelik selle üle, et just praegu on meil olemas Priit Pullerits, ja ma olen väga õnnelik, et ta just suusatamisest huvitub.”
Eredaid näiteid Priit Pulleritsu ajakirjanikutööst ajalehes Postimees
Kolmandaks, naised on alalhoidlikumad ega torma avalikult väitlema. Tubli neist – keegi peab sessinatses ilmas ka tasakaalu ja stabiilsust hoidma.
(17. märts 2005)
Paistab, et kahjuks kiskus Põllu oma ettepanekuga eesti mehed ihualasti. Ilmselt ei jälgi eesti isad tütarde mobiiliarveid ega vaata ka noortesaateid (jee, siin olin laupäeval erand!). Sest kuidas muidu seletada, et mehelikku intelligentsi kumava Genialistide tuulde hoidnud Nexus pikalt ära vajus.
(15. märts 2005)
Kui Silja Suijale külla minna, jõuate vaevu mantli varna riputada, aga tema on jõudnud juba kohvi lauale panna ja sellal, kui istet võtate, on perenaine haaranud vasakusse kätte oma noorima jõnglase ning lõikab paremaga supi sisse sparglit.
Ei õienda mehe kallal, et kas sa ei näe, mul käed tööd täis, tule ja aita ometi. Ei ohi ega puhi, et on just naasnud Haanjast kahetunniselt treeningult ega ole jõudnud riideidki vahetada.
(5. märts 2005)
Muidugi, te diagnoos on õige: minus räägib keskikka maanduva mehe kadedus. Just, just! Siis jääb mul otsida tröösti SL Õhtulehest laulja Kadi Toomilt, kes hoiatab, et ilu nimel ei tohiks ikka tervist ohvriks tuua.
(1. märts 2005)
Näidake naist, kes ihkaks läbinisti mõistuspärast, emotsioonitut ja tundetut vestluspartnerit – aga just seda on meedia –, ja me näeme naist, kes on kõike muud kui naiselik.
(31. jaanuar 2005)
Kuulge, mehed: tuimaks, liiga tuimaks oleme lasknud meedial end tümitada. Nii et enamik ei saa isegi aru, kui meid suisa alandatakse, ega taba ära, kui olematute lootustega hellitatakse. Liigutage veidi ajusid ja te veendute, et «Appi tõttab Stiilne Viisik» pole muud kui normaalsete, s.t heteroseksuaalsete meeste üle irvitamine. Seega väärib see sari vaid üht: ekraanilt kadumist.
(21. jaanuar 2005)
Enne kui mõned naisinimesed mehi šovinistlikeks sigadeks hakkavad tembeldama, vaadaku, mida suguõed nende nina all korda saadavad. Ehk kuidas naised ise naisi stampidesse suruvad. /- -/ Huvitav, kas teatud õiguslased söövad ka selle suuga, millega nad üksnes meessugu seksismi viljelemise eest tõrvavad?
(25. oktoober 2004)
Oktoobrikuu kuumad kujud on Eda-Ines Etti ja Kristiina Ojuland, resp laulja-saatejuht ja välisminister. Te ei nõustu? Aga palun väga, siin on faktid. /- -/ Järeldus? Võib-olla see, et Eestis tegijaks saamiseks ei pea teinekord midagi tegema.
(19. oktoober 2004)
Nädala algul kirjutasin siinsamal küljel, kuidas TV sabas sörkides näitab kohalik kõmu-, skandaali- ja klatšipress, et on muutunud mitte üleliia mugavaks, vaid ka hambutuks. Too mõtteavaldus, nagu näha, mõjus nagu hane selga vesi. /- -/ Kolmapäeval leidus teletemaatikat varasemast veelgi rohkem.
(2. oktoober 2004)
Jänes, kes kuulub rubriiki “Tõusja”, ei pane paljuks koguni enda üle nalja visata, olgu või nimega seoses. Eelmisel töökoha kutsuti teda Jänkuks. /- -/ Kaine mõistus ja huumorimeel ei jookse kellelgi mööda külgi maha. (18. september 2004)
