BENEDICTUS XVI: Euroopa hing
Tundub, et Euroopa on oma välise edu tunnil sisemiselt tühjaks jooksnud.
Euroopa võimalikule tulevikule on kaks täiesti vastupidist diagnoosi. Oswald Spengler uskus, et loodusseadused kehtivad ka suurte kultuuride elukäigu kohta: sünd, areng, õitseng – seejärel väsimus, vanadus, surm. Spengler väitis, et Õhtumaa jaoks on kätte jõudnud elu hiliseim faas – ning peatselt saabub surm. Jah, muidugi võib Õhtumaa pärand ulatuda tulevikku, mõnda uude kultuuri. Aga ikkagi on suurem osa Õhtumaa elust seljataga.
See biologistlikuks peetav tees leidis kahe maailmasõja vahel eriti katoliiklikus ruumis kirglikke vastaseid; muljetavaldavalt astus selle vastu Arnold Toynbee, kasutades argumente, mida täna võetakse vähe kuulda. Toynbee eristab ühelt poolt materiaal-tehnilist ja teisalt vaimset progressi, kusjuures vaid viimast nimetab ta tõeliseks edasiminekuks. Ta möönab, et Õhtumaa – “läänemaailm” – on jõudnud kriisini, mille põhjuseks on religiooni asendumine tehnika-, rahvuse- ja militarismikultusega.
Kriis tähendab temale üht – ilmalikkust. Ja teades kriisi põhjuseid, saab määrata ravi: peame pöörduma tagasi religioosse momendi juurde. Toynbee sõnul kuulub religioosne pärand kõikide kultuuride juurde, eriti aga selle juurde, mis “õhtumaisest kristlusest järele on jäänud”. Seega vastandub biologistlikule lähenemisele voluntaristlik. Kui see tees peab paika, siis on ju meie võimuses religioosse momendi juurde tagasi pöörduda? Et sellele küsimusele vastata, peame heitma pilgu ajas tagasi. 19. sajandil kujunes kaks uut “euroopalikku” mudelit.
Riigi ja religiooni suhted
Ladina rahvad kasutavad ilmalikku mudelit: riik on religioossetest institutsioonidest rangelt lahutatud, sest usk peab kuuluma erasfääri. Riik keeldub religioossest vundamendist, soovides tugineda üksnes mõistusele. Kuna inimmõistus on habras, on sellised süsteemidki olnud haprad ja vastuvõtlikud diktatuuridele ning taoline süsteem on ellu jäänud vaid üksnes tänu sellele, et vana moraalse teadvuse osad kestavad edasi, tehes võimalikuks teatava moraalse baaskonsensuse.
Germaani ruumis seevastu kehtib liberaalse protestantluse riigikiriku mudel, kus valgustatud – ning moraaliks peetav – kristlus aitab säilitada moraalset konsensust ja ühiskonna religioosseid põhialuseid. See mudel on Suurbritannias ja Skandinaaviamaades aidanud säilitada ühiskondlikku sidusust. Saksamaal tekkis pärast Preisi riigikiriku kokkuvarisemist vaakum – ja tühjust hakkas omakorda täitma diktatuur.
Tänapäeval on aga riigikirikud kõikjal hääbumas: religioossetest institutsioonidest ei kiirga enam moraalset jõudu, ning riik omalt poolt ei saa moraalset jõudu luua, vaid ainult seda eeldada ning sellele tugineda.
Nende kahe mudeli vahel paikneb USA, mis ühelt poolt – olles vabakiriku põhimõtete järgi reformitud – lähtub rangest kahe võimu lahususe printsiibist, teiselt poolt tugineb aga USA protestantlik-kristlikule põhikonsensusele, mis mängib ka avalikku rolli. Euroopa kahe mudeli kõrvale tekkis 19. sajandil kolmaski – nimelt sotsialism, mis üsna pea lõhenes kaheks: totalitaarseks ja demokraatlikuks.
Sotsialism ja katoliiklus
Demokraatlik sotsialism on olnud tervendav vastukaal kahele teisele radikaalselt liberaalsele seisukohale. Keiser Wilhelm II aegsel Saksamaal tundsid katoliiklased suuremat lähedust sotsialistide kui konservatiividega. Demokraatlik sotsialism on katoliikliku sotsiaalõpetusega sarnane, olles sotsiaalse teadlikkuse arengule tohutult kaasa aidanud.
Seevastu totalitaarne sotsialismimudel seostas end rangelt materialistliku ja ateistliku ajaloofilosoofiaga: ajalugu peetakse deterministlikult “arenguprotsessiks”, mis viib religioosse ja liberaalse faasi kaudu lõpuks ühiskonnani, kus religiooni peetakse mineviku reliktiks ning materiaalsed olud lubavad kõigil õnnelikuks saada.
Selline näiv teaduslikkus kätkeb endas sallimatut dogmaatilisust: vaim on mateeria produkt, moraal on asjaolude produkt ning seda tuleb defineerida ja rakendada vastavalt ühiskonna eesmärkidele. Kõik, mis aitab saavutada õnnelikku “lõppseisundit”, on moraalne. Selline lähenemine tähendab Euroopa põhiväärtuste täielikku ümberhindamist. Siin murdub inimkonna kogu varasem moraalne traditsioon: ainsaks väärtuseks jääb teenida progressi. Teatud asjaoludel võib kõik olla lubatud või koguni vajalik, uues tähenduses seega moraalne. Tulevik muutub julmaks jumalaks, kes käsutab kõike ja kõiki.
Närtsinud hinged
Kommunistlikud süsteemid varisesid kokku, põhjuseks nende vale majandusdünaamika. Aga liiga tihti unustatakse, kuidas kommunistlikud süsteemid allutasid moraali süsteemi vajadustele ja tulevikutõotustele. Tegelik katastroof ei olnud majanduslik. Tõeliseks katastroofiks oli hingede närtsimine ja moraali hävitamine. On suur probleem, et kuskil ei eitata kommunismi langust majandusliku karilejooksmise tõttu – ning vanadest kommunistidest on kõhklemata saanud majandusliberaalid. Selline lähenemine vaatab mööda moraalsest ja religioossest problemaatikast. Moraalsete väärtuste purunemine võib viia Euroopa identiteedi enesehävitamiseni. Me seisame küsimuse ees: kuidas minna edasi? Ja kas Euroopa identiteeti üldse ongi?
Euroopa ühendajate – Adenaueri, Schumanni ja de Gasperi jaoks – oli selge, et niisugused põhialused on olemas, peitudes meie maailmajao kristlikus pärandis. Neile oli selge, et natsismi ja stalinliku diktatuuri aegsed väärastumised tulenesid põhiväärtustest loobumisest – inimene ei tahtnud enam alistuda Loojale, vaid soovis ise luua “paremaid” inimesi, muutes Looja halva maailma heaks maailmaks.
Tulevasest Euroopast ja tema põhiseadusest ei tohi puududa kolm olulist asja. Esiteks peab inimväärikusest ja inimõigustest kujunema tingimusteta väärtus. Inimväärikus viitab Loojale: vaid tema saab kehtestada reegleid, mis määravad inimese olemust. Ja tänapäeval leidub vaevalt kedagi, kes eitaks inimväärikuse ja inimõiguste esmatähtsust, liiga värsked on meie mälestused natsismi ja rassiõpetuse õudustest.
Aga nn meditsiiniline progress kätkeb endas ometi väga reaalseid ohte. Kui mõtleme kloonimisele, inimembrüote kasutamisele uurimistööks või doonororganite loomiseks – ja tervele geneetiliste manipulatsioonide valdkonnale –, siis ei saa keegi mööda vaadata inimväärikuse vaiksest unustamisest. Ikka ja jälle räägitakse “headest eesmärkidest” õigustamaks seda, mida ei saa mitte kuidagi õigustada.
Teiseks on Euroopa identiteedi jaoks keskne tähtsus abielul ja perekonnal. Me kõik teame, millises ohus on abielu ja perekond – ühest küljest on abielu muutunud üha hapramaks seetõttu, et lahutamine on muutunud lihtsamaks, teisalt aga ka uue käitumismudeli tõttu: see on mehe ja naise registreerimata kooselu. Teravas vastuolus nende arengutega on homoseksuaalsete paaride nõue saavutada endale registreerimisõigus. Seeläbi pööraksime me selja inimkonna tervele moraalsele ajaloole, kus alati on teatud, et abielu on olemuslikult mehe ja naise kooslus, mille juurde kuuluvad ka lapsed. Siin pole asi mitte diskrimineerimises, vaid küsimuses: milline on inimene mehe ja naisena? Kui mehe ja naise kooslus ühest küljest lahustub ning teisalt muutub homopaari kooselu üha sarnasemaks abieluga, muutub ka meie arusaam inimesest. Selle tagajärjed võivad olla väga rängad.
Sõnavabaduse piirid
Kolmandaks puudutab asi kultuuri. Kõigile kultuuridele on iseloomulik aukartus selle ees, mida peetakse pühaks. Kui aukartus puruneb, hävib ühiskonnas midagi üliolulist. Paraku näib, et Euroopas on sõnavabadus kõige olulisem hüve, mis piirab sallivust ja vabadust – või koguni hävitab selle. Kuid sõnavabadusel peab olema piir: teise inimese au ja väärikust ei tohi haavata, sõnavabadus ei tähenda vabadust valetada või inimõigusi rikkuda.
Just siin peitubki Õhtumaa kummaline ja patoloogiline enesevihkamine: ühest küljest püütakse avada uks võõrastele väärtustele, ent omaenda ajaloos nähakse vaid julmusi ja koledusi, suurt ja üllast aga enam mitte. Kui Euroopa tahab ellu jääda, vajab ta uut mõistmist iseendast. Kirglikult nõutav multikultuursus on mõnikord eeskätt lahtiütlemine omast, põgenemine iseendast. Maailma kultuuride jaoks on see absoluutne ilmalikkus, mis Õhtumaal valitseb, üdini võõras. Ja just multikultuursus kutsub meid iseenda juurde tagasi. Euroopa peab teadlikult taas oma hinge otsima.
Artikkel ilmus esmakordselt 13.4. ajalehes Süddeutsche Zeitung. Copyright Herder Verlag.
Tõlkis Külli-Riin Tigasson
