Eesti passiga venelane Oleg Ossinovski

“Ma ei ütleks, et mind üldse ei huvita, mis Eesti meedia minust kirjutab,” ütleb Vene transiidiärimees Oleg Ossinovski (38). “Igaüht huvitab. Ma loen kõiki Eesti lehti.” Samas tunnistab ta, et Eesti väheseid transiidiärimehi siin tõesti eriti ei tunta – lihtsalt ring on kitsas.

Nii satutaksegi kohalikku meediasse vaid siis, kui kedagi oodatakse lennujaamas käeraudadega või tähistatakse Glorias kalamarja söömisega mõne uue veduri ostmist.

40 miljardi kroonise aastakäibega Vene transpordigigandi Severstaltrans Eesti sidusfirma Spacecom juhatuse liige Ossinovski istub Pärnu maanteel asuvas kontoris. Siin teeb ta sageli 12-tunniseid tööpäevi, sest ajad on sellised. Nad on otsustanud oma äriga agressiivselt maale tulla ja iga päev nõuab valmisolekut ootamatustega hakkama saada. “Magame kujundlikult öeldes saabastes, automaat käeulatuses, sest kohe, kui end lõdvaks lased, oled mõne probleemiga silmitsi.”

Naftabojaaridele omast luksust sellest kontorist ei paista, nagu ka seda juhtivast härrast endast, kes ei kanna lipsu. Linnainimese rõivais firmajuht on avatud suhtleja. Nagu kes tahes teine Pegasuses või Moskvas läptoppi piinav mees.

Punasest puidust laual on Kroonika majandusajakirjaniku Paavo Kanguri nimekaart. Ilmselt pole ma viimasel ajal selles kabinetis esimene ajakirjanik.

Eesti keelt ta seitsmeteistaastase Eestis elamise peale küll mõistab, loeb ja vigadega ka kirjutab, aga rääkimast keeldub. “Ma ei taha vigadega rääkida,” sõnab ta oma venekeelset intervjuud välja vabandades. Samas on tema vene keel selline, millesarnast Lasnamäe trammis ei räägita. Pigem Peterburis.

Ossinovski telefon heliseb. Queeni “We are the Champions” helinaga. Ilmselt on tegu võitja-usku mehega. “Härra saadik, nüüd ma sain loa sõita,” räägib Ossinovski. Mees tahaks järgmisel päeval Peterburi sõita, aga kapo loata ei tohi ta Eestist lahkuda. Nüüd on luba saabunud, aga Ossinovski, kes on sinise passiga mees, peab viisaasja korda ajama. Venemaal sündinud ja kasvanud Olegil on Eesti kodakondsus ja ta tunneb selle üle siirast uhkust.

Vangla

Aprilli algul võeti äsja Jordaania lennukilt maha astunud Ossinovski lennujaamas kinni ja pandi kaheks ööpäevaks trellide taha. Seoses veebruaris alustatud kriminaalmenetlusega, mille kohaselt Ossinovskit süüdistatakse Eesti Raudteega kartellikokkuleppe sõlmimises.

“Ma ei ütleks, et tegu oli sŠokiga,” jätkab Ossinovski. “Sellel probleemil on kaks poolt. Eesti vangla on isegi suhteliselt tsiviliseeritud, selle üle ei saa kurta. Eriti arvestades minu tudengiea kogemust, kui me elasime naise ja lapsega kolmekesi seitsmeruutmeetrises korteris, kus tualett oli koridoris ja dusŠi alla pääses kord nädalas. Vanglakamber oli küllalt suur, ventileeritud, tualett ja kraanikauss kambris.”

Spacecom

Spacecomi suhtub Ossinovski kui isiklikku projekti. “Arvan, et mul on palju rohkem sõnaõigust kui mõne teise rahvusvahelise suurettevõtte kohalikul juhil,” märgib ta. “Muidugi, mitte et juhatusel väike sõnaõigus oleks. Selle projekti vean ma lõpuni, aga teist samasugust enam ette ei tahaks võtta. Võib-olla lepin mõne vaiksema ametiga.”

Spacecom on asutatud kaks aastat tagasi mais. Esialgu tegutsesid nad Eestis, Lätis ja Leedus transiidifirmana, osutades logistikateenust ning rentides vaguneid. Eelmisel aastal sai Spacecom esimese firmana avaliku konkursi korras õiguse opereerida Eesti Raudtee infrastruktuuril veoettevõtjana.

Venelane

“Kultuuri poolest olen ma mõistagi venelane. Lehti loen ma vene keeles ja vene huumor on mulle mõistatavam, Vene filme vaatan meelsamini kui Ameerika omi. Kord kuus käin Venemaal,” tunnistab Ossinovski.

Aga Eestis meeldib talle see, et iga aastaga läheb elu järjest paremaks – korruptsiooni on vähem, ametnikud on mõistvamad, patriootlikku poliitikat on rohkem.

Ossinovski kuulub raudteelaste dünastiasse. Tema isa on Vene teaduste akadeemia liige ja professor Peterburi

raudteeinstituudis, mille ka poeg on lõpetanud.

Ossinovski on aga sündinud Kasahstanis Alma-Atas, kuhu tema isa pärast ülikooli tööle suunati. “Siis me elasime Siberis Omskis ja ma tulin õppima Peterburi ülikooli, kus kohtusin Eestist Aserist pärit Irinaga, me abiellusime ja 1988. aastal tulime Eestisse elama,” ütleb ta. “Hakkasin tööle Tapa depoos.”

“Eesti kodanik olen 1995. aastast,” sõnab Ossinovski. “Andsin eksami ära, olen sellega rahul ja väga uhke selle üle, et ma olen Eesti kodanik.” “Ma saan aru, et teil pole seda valikut kunagi olnud, aga mina tegin oma valiku siis, kui N Liit lagunes. Oleksin võinud eri kodakondsuste seast valida. Mulle pakuti isegi Iisraeli kodakondsust, sest veerandi võrra on minus juudi verd, aga ma valisin Eesti,” sõnab ta.

Eesti Raudtee

“Eesti Raudtees töötasin aastaid,” ütleb Ossinovski, kes oli Tapal ametis depoo juhina. “Ma suhtlen nende inimestega Eesti Raudteest siiamaani ega lahkunud sealt tüliga, nagu väideti.”

“Lahkusin sealt ja lõin oma firma,” tunnistab mees ja paneb lauale Skinest Projekt AS-i nimekaardi. 1992. aastal loodud AS Skinest on Balti riikide suurim veeremi varuosade tarnimise ettevõte. 2003. aastal oli selle käive üle 450 miljoni Eesti krooni – vara küünib pooleni Eesti Raudtee varast.

Kas kapitalil on rahvus

“Vene investorid investeerivad pigem pikaajaliselt, nii 10–15% tulusust aastaplaanidest. Terminali ehitamine pole näiteks investeering, mis kiiresti tagasi tuleks. Naftadollareid Venemaal on, neid tahetakse investeerida pigem pikaajaliselt. Suurte resurssidega riik võib seda endale lubada. Ameeriklased on sageli väljas kiire kasumi peal, mis võib pigem tulla vahendite kiirest realiseerimisest kui pikaajalisest investeeringust. Neid ei seo selle maaga miski.”

Poeg

Ossinovskite vanem poeg Jevgeni ehk Jefka on 19-aastane. Ta käis eesti lasteaias ning lõpetas 17-aastaselt hõbemedaliga reaalkooli. Praegu õpib Tartu ülikoolis filosoofiat. Vene keelt räägib suurepäraselt, aga kirjutab vigadega.

“Kui mu poeg kasvas, tegin ma karjääri ja mul oli vähe aega temaga tegelda,” tunnistab Ossinovski. “Vene keeles ta, jah, kirjutada ei oska, räägib muidugi küll. Ma palun, et ta loeks vene keeles. Klassikat ta proovib ikka lugeda.”

Ossinovskil on hea meel, et tema poeg õpib Tartu ülikoolis. “Ma saan aru, et on populaarne saata oma laps välismaale kõrgkooli, aga minu arvates on oluline, et kõrgkoolis õpitaks samas riigis, millega seotakse oma tulevik,” ütleb isa. “Aga võib-olla realiseerib poeg tulevikus poliitikuna minu ideid?” küsib ta kavalalt.

Assimilatsioon

“Ma arvan, et suutsin oma poega kasvatada sellisel moel, et ta tunneks oma perekonna ja päritolu üle uhkust,” ütleb Ossinovski. “Arvan, et ta ei ütle mulle kunagi, et on minust parem, sest räägib eesti keelt paremini. Oluline on, et inimesed ise ennast austaksid, siis austavad neid ka teised.”

Ossinovskite kodune keel on eesti keel. “Noorema poja Markiga, kes käib praegu eesti lasteaias, loodan ma rohkem tegeleda,” tunnistab isa Oleg.

Igav inimene

“Eraelu ja hobisid on mul vähe, eriti selliseid, mis võiksid ühiskondlikku huvi pakkuda,” sõnab Ossinovski. Ehkki kabinetis seisab tal üks võrkpallurite pilt ja ilmselt spordikarikas tema nimesildiga.

“Golfi ja hobustega ei tegele ma vähemalt silmatorkavalt suuremal määral kui teised ärimehed,” sõnab ta. “Kahju oleks sellele aega kulutada, meie tegevus on küllalt adrenaliinirohke. Kohe, kui end lõdvaks lased, on mingi jama lahti. Iga hommik algab sellega, et mõnda Eesti Raudtee väljamõeldud sigadust likvideerida.”

Veerev eestlane

Ta osales Rolling Estoniansi projekti Austraalia etapil. “Tiit Pruuli on unikaalne inimene, kes mulle väga meeldib, haritud, mitte lihtsalt inimene,” sõnab Ossinovski, kui tema eestlastest toetajate kohta küsida.

Ka Marcel Vihmanniga on tal olnud koostööprojekte. “Ta pole just üheselt mõistetav persoon, kohtume tihti.”

9. mai

“Ma saan aru, et see kõlab nii, nagu ma poleks Eesti patrioot, aga minu jaoks on võidupüha väga suur püha,” ütleb Ossinovski. “Ma saan aru, et isegi Eesti president arvab, nagu poleks 9. mail mingit tähendust. Mina nii ei arva. Ei saa seada ühele pulgale Siberisse küüditamist ja Saksa koonduslaagreid. Meie kannatasime, aga laiemalt võttes võitis maailm, võitis planeet. Need on erinevad asjad.

“Olin oma pojaga eelmisel aastal Oswiecimi koonduslaagris ekskursioonil, kui sinna toodi bussidega ekskursioonile saksa lapsi,” ütleb ta. “Minu arvates on see väga vajalik mõistmaks, mida sõda tähendas. See, et Eestile tähendas sõja lõpp okupeerimist, on täiesti erinev asi kui 20 miljonit hukkunut. Okupatsioon on alati vägivaldne ning valmistas eesti rahvale muret, aga see ei saa pisendada suurt võitu Saksamaa üle. Mitte niivõrd Venemaa võitu Saksamaa üle, kuivõrd lihtsalt võitu, mida tuleb tähistada. Mina lähen Tõnismäele pronkssõduri juurde lilli viima.”