RAINER KATTEL: Kuidas Eesti Euroopat õpetab
Tegemist on loomulikult rohkem oma naba imetlemise kui siira õpetamissooviga, ent kas siis meil on midagi nii väga imetleda?
Kaubandus- ja Tööstuskoja juht Toomas Luman väitis Päevalehes ilmunud artiklis (5.5.), et Euroopa ainuvõimalik arengutee on võtta üle Eesti liberaalne majandusmudel. Ka peaminister Andrus Ansip ütles Äripäevas (4.4.), et liberaalne majandusmudel peab jätkuma ja selle tulemusena saabubki teadmispõhine majandus.
Kapitalismi ajaloos ei ole olnud ühtegi juhtumit, mil Eesti omaga sarnane (ultra)liberaalne majanduspoliitika oleks toonud vähem arenenud riigile pikaajalist majanduskasvu ja heaolu. Nii nagu iga ettevõte vajab eri arengufaasides erinevaid strateegiaid, samuti on ka riikidega: mis on hea arenenud riikidele, ei ole sageli kasulik arenevatele riikidele.
Kui tahate ettevõtjana alustada tarkvara tootmist, ei ole ilmselt mõttekas alustada Windowsi-laadsete süsteemide tootmisest, sest see nõuab palju oskusi ja kogemusi ning suuri investeeringuid nii tootmiseks kui ka turu hõivamiseks. Teie risk kaotada kõik oleks ääretult suur. Tark oleks alustada nišitootega, mis on unikaalne ja mille konkurentsieelist suudate mõnda aega säilitada (näiteks patendiga). Nii rajate ettevõtte, mis saab areneda ja kasvada.
Miks on nii raske mõista, et riigid arenevad tegelikult täpselt samamoodi? Miks peaksid vähem arenenud riigid olema paugupealt võimelised konkureerima kõrgeltarenenud riikidega, nagu näiteks Jaapan? See on ju ilmselgelt võimatu.
Vähe rikkaid, palju õnnetuid
See, mida propageerivad Luman ja Ansip, on pigem püramiid-skeem, mis rikastab kiiresti mõningaid inimesi ja kus küll majandus kasvab, kuid paljude inimeste elujärg halveneb, kuna neil kas ei ole tööd või on see alatasustatud. Alates 1840-ndatest, kui mõisteti, et areng ja töökohad on omavahel tihedalt seotud, on Euroopa üritanud just selliste majandusmudelite eest võrdlemisi meeleheitlikult põgeneda. Mida rohkem kõrgepalgalisi töökohti, seda suurem tarbimine ja seda suuremad maksutulud, mida saab investeerida tervisesse, haridusse, infrastruktuuri, mis omakorda tagab võimaluse ka 10 ja 20 aasta pärast areneda.
Lumani ja Ansipi loogika järgi ei oleks saanud kuidagi olla võimalik Jaapani ning hiljem Korea, Taiwani jt Aasia riikide areng, kes kasutasid just sama Euroopas leiutatud majandus-arengu mudelit, kus töökohtade ja hariduse arendamine on olnud esmakohal. See ei välista kuidagi konkurentsi, nõnda väita on lihtsalt lapsik.
Soome ja Iirimaa on näiteks maksnud Euroopa Liidu tõukevahenditest kuni 30% maapiirkondade (tööstus)ettevõtete palgafondist. Tegemist on strateegiliste riskide alandamisega, mis võimaldab ettevõtjatel turgudele pääseda ning seal konkureerida. Tühjade kätega ei ole võimalik konkureerida. Eesti mudelis ei ole midagi uut, edukad riigid on lihtsalt saanud aru, et see ei toimi.
Kõige hämmastavam on, et Eesti ja Soome olid 1980-ndate lõpul majanduslikult võrreldavas arenguetapis: soomlased olid veidi tootlikumad, kuid majanduse struktuur oli võrdlemisi sarnane.
Väga sarnane oli ka meie riikide sõltuvus N Liidu turust. Eesti ja Soome 1990-ndate arengustrateegiad olid aga diametraalselt erinevad ja täna on arenguvahe lihtsalt masendav.
Primitiivne demagoogia
Liberalismi vastand ei ole protektsionism. Selline väide tähendab primitiivset demagoogiat. Majandust saab aktiivselt arendada ka protektsionismita: näiteks regulatsioonide ja toetus-skeemide kaudu. Tuleb julgeda tunnistada probleeme.
Euroopa Liit on töötanud oma senise arengumudeli jätkamiseks välja nn Lissaboni strateegia, mille sisu on võrdlemisi lihtne: ka laienenud Euroopa peab edaspidigi olema üks maailma arenenumaid piirkondi, kus majanduskasvuga käib kaasas sotsiaalne kaasatus.
Teisisõnu arvab Euroopa Liit, et ka Sillamäe ja Põlva elanikud peaksid saama enam-vähem samaväärset haridust, tervishoidu ja töökohti nagu Tallinna või Helsingi elanikud. Millegipärast on Euroopas keeruline märgata seda mandumist, mida Luman üritab silme ette manada: üldjuhul töötavad eurooplased vähem kui muu maailm ja sellest hoolimata on nad enam-vähem sama tootlikud (näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa, Euroopa kõige suuremad “pidurid”, on tootlikumad kui USA); tervishoiukulutused on Euroopas oluliselt (ligi poole) madalamad kui USA-s ja ikkagi on Euroopas oodata olev eluiga pikem kui USA-s; Euroopa töölistel on maailma kõige pikemad puhkused jne.
Milline neist arengutest oleks Eestile halb? Probleem on ju pigem selles, et Eesti tänane arengumudel ei vii meid Euroopale ja tema heaolule lähemale: Euroopas on vähe riike, kus sissetulekute ebavõrdsus oleks nii suur kui Eestis. Seetõttu ei jõua Eesti majandusmudel kunagi Euroopasse, sest see ei toimi ning selle tagajärjed oleksid Euroopale katastroofilised. Loodetavasti jõuab Euroopa Eestisse juba siis, kui siin on veel midagi päästa.
Rainer Kattel, Tallinna tehnikaülikooli professor
