RAINER KATTEL: Milleks riskida riskikapitaliga?
Säärasest fondist tõuseks kasu mõnele üksikule kõrgtehnoloogia ettevõttele, kuid Eesti majandusele tervikuna see suurt mõju ei avaldaks. Selline fond oleks pigem riigi raha raiskamine.
Selleks, et riskikapitalil oleks majanduse arengule märkimisväärne mõju, peab majanduskeskkonnas olema täidetud kaks eeldust: esiteks peab olema väga kõrgel tasemel ja rohkel hulgal teadussaavutusi ja rakendusuuringud; teiseks peab olema väga hästi toimiv regulatiivne keskkond. Eestis ei ole kumbagi.
Riskikapitali roll on tõusnud paljude riikide huviorbiiti tänu USA majandusedule. USA edu seostatakse suuresti nn Bayh-Dole Act’iga, mis võeti vastu aastal 1980. Bayh-Dole sätestas, et (era)ülikoolid saavad õiguse riigi rahaga tehtud teadusuuringute tulemustele. See tekitas olukorra, kus ühel hetkel oli väga palju teadlasi ja ülikoole, kel oli palju patente, mille pinnalt võiks tootmist või arendustööd alustada. Siis tuligi mängu riskikapital, mis finantseeris paljusid, eriti info- ja biotehnoloogia uusi ettevõtteid, mis sageli olid lähedalt seotud ülikoolide ja teadlastega.
Kümned läbikukkumised
Eestis kavandatava riskikapitalifondi eesmärk on tekitada situatsioon, kus tekiks plahvatuslik teaduse kommertsialiseerimine. Eestis teadusel on aga minimaalselt patente nii USA-s kui ka Euroopa patendiametis, sellises kõrgtehnoloogia sektoris nagu biotehnoloogia on neid vaid üksikuid. Samas on biotehnoloogia ilmselt Eesti teaduses üks tugevamaid valdkondi. Meie teadus ei vaja raha mitte patentide turuleviimiseks, vaid patentide taotlemiseks ja kaitsmiseks. Praegu on meie teadlastel ja ettevõtetel keeruline saada Eestist korralikku juriidilist abi patentide taotlemisel. Ning kõige olulisem on, et patente tuleb konkurentide kuritarvitamise eest ka kaitsta. Kõik see nõuab oskusi ja raha, mida meil teadusel praegu pole. Järelikult ei ole ka midagi erilist kommertsialiseerida riskikapitalifondi kaudu.
Isegi kui meil oleks patentidest pulbitsev teadus ning teadlased saaksid tipptasemel õigus-abi, siis selleks, et riskikapital majanduse arengule tuntavalt kaasa aitaks, läheb vaja ka õnne. Üldjuhul on riskikapitali projektidest kümned ja kümned läbi kukkunud, mida korvab aga kas või üks tõeliselt suur õnnestumine. Sellise õnnestumise saab tagada suur turg ehk väga paljude riskikapitali projektide olemas-olu. Eestis ei saa lähiajal luua sadu riskikapitali projekte, seega on suur tõenäosus, et kõik riikliku riskikapitalifondi toetatud projektid ebaõnnestuvad.
Kindlasti on Eestis üksikuid ettevõtteid, eriti biotehnoloogia sektoris, kel oleks vaja tõhusat riskikapitali süsti. Samas tuleb just selle sektori puhul küsida, kumb oleks nende ettevõtetele ja Eesti arengule tervikuna kasulikum, kas toimiv geenivaramu või riskikapitalifond. Geenivaramu on pooleli jäänud, põhjuseks suuresti eri valitsuste läbimõtlemata tegevus. Geenivaramus nähti Eesti Nokiat, kuigi pole ju keeruline mõista, et tegemist on teadusprojektiga, mille rakenduslikud tulemused jõuavad turule aastate, et mitte öelda aastakümnete pärast.
Geenivaramut peab toetama ja saab toetada kui teadusprojekti ning sel moel oleks sellest Eesti biotehnoloogia ettevõtetele rohkem kasu kui hetkelisest riskikapitali süstist. Geenivaramu areng tähendaks teaduse ja teadlaste arengut ehk potentsiaalsete töövõtjate arengut. Ja kõrgtehnoloogia sektoris pole midagi nii tähtsat kui andekas inimene.
Meil ei ole vaja majanduspoliitikat, mille sisuks on loterii, kus puudub peavõit. Meil on vaja majanduspoliitikat, mis tegeleks reaalsete ettevõtete reaalsete probleemidega, millest olulisemad on: ettevõtjate kaasamine poliitika kujundamisse; hariduse ajakohastamine; tehnoloogia ja tootearendamine.
Täna pole avalikul sektoril sageli üldse ettekujutust ettevõtete tegelikest probleemidest, sest poliitikas puudub koostöövorm ettevõtjate, ametnike ja poliitikute regulaarseteks kohtumisteks. Ettevõtjaid tuleb poliitikakujundamisse kaasata palju enam kui seni ning samas tuleb eri sektorite ettevõtete arenguprobleeme uurida palju sügavamalt kui seni. Just niisuguses tegevuses seisneb Soome SITRA olulisus, mida ka Eesti kavandatavale riskikapitalifondile eeskujuks tuuakse. Siinjuures unustatakse aga, et SITRA üheks põhifunktsiooniks on eelkõige ühiste tulevikuvisioonide loomine ning võimalikes uutes poliitikasuundades kokkuleppimine. Meil on aga kadumas sisuliselt ainus avaliku sektori organisatsioon, mis vähegi selliste küsimustega tegeles – teadus- ja arendusnõukogu. Need funktsioonid – ettevõtjate kaasamine ja ettevõtluse analüütiline monitooring – võiksid koonduda just teadus- ja arendusnõukogusse. Siin tuleb kindlasti kaasata ka Eesti ettevõtete välisomanikke.
Haridus liiga praktikakauge
Hariduse kohta on saanud kombeks väita, et see ei vasta Eesti tööandja vajadustele. See on suuresti tõsi ja probleem lasub peamiselt praeguses praktikakorralduses nii kutse- ja rakenduskõrgkoolides kui ka kõrgkoolides. Sageli on tegemist mõttetu süsteemiga, kus ettevõtja ei taha aega raisata praktikantidele sisuliste ülesannete andmisega ja seetõttu pole praktikant kuigi motiveeritud midagi uut omandama. Sisuliselt tuleb siin kindlustada nii ettevõtja kui ka praktikandi riskid – teeme praktikandile kohustuslikuks teatud ajaks ettevõttesse tööle jääda (kui ettevõtja seda soovib). See tagab ettevõtjale töötaja, kellesse on mõttekas investeerida, sest ta ei saa teatud aja jooksul lahkuda. Praktikandile tagab see tegelikus ettevõtluses vajaminevad oskused ja mõneks aastaks ka töö. Lisaks ei pea paljud koolid pidevalt praktikabaase uuendama, kuna seda teeb ettevõtja oma firma hüvanguks.
Nii ettevõtjate kaasamise kui ka praktikasüsteemide pinnalt saab moodustada tehnoloogia- ja tootearendusprogramme, mis on suunatud olemasoleva ettevõtluse, kõrgtehnoloogia ja haridusasutuste koostöö rahastamisele. Need programmid peaksid olema suunatud inseneride, disainerite jt tootearendusega seotud inimeste hariduse pidevale nüüdisajastamisele ja koostööle. Siis ei pea ettevõtjad ise neisse investeerima, mis annaks olulist kokkuhoidu ja samas tagataks kõrgelt haritud spetsialistide taseme ja arvukuse kasv. Just see leevendaks paljude Eesti ettevõtete arenguprobleeme.
Need lahendused on kõik pikaajalised, ei sisalda eriti suuri riske, aitaks paljusid ettevõtteid ja lisaks saaks siin suurepäraselt kasutada Euroopa tõukefondide vahendeid. Riik peab sekkuma majandusse selleks, et riske vähendada, mitte aga selleks, et neid suurendada.
Rainer Kattel, Tallinna tehnikaülikooli professor
