PRIIT HÕBEMÄGI: Sass Henno esimene arest
2004. aasta romaani-võistluse võitja Sass Henno debüütromaan “Mina olin siin” algab kirjeldusega olukorrast, millesse keegi ei tahaks sattuda – peategelane kirjutab, käed raudus, politseimajas ülestunnistust. See on romaani raam, sest raamatu lõpus võe-takse käerauad ära: “Mõlemaid randmeid ümbritsevad pruunid kuivanud vere ringid. Ka laua-plaat mu ees on kuivanud laialihõõrutud verega kaetud. Kui vähemalt mõnigi neist võm-mivärdjatest aimaks, kui ebamugav on käeraudadega kirjutada, oleks ma, ausõna, valmis loobuma kõigist mõrvaplaanidest ja alustama mõistlikke läbirääkimisi edasiste tundide osas.”
##Neid käeraudu, millega raamat algab, võib mõista mitut moodi – reaalsete raudadena, mis tegelase liikumist takistavad, või ettemääratuse või oludena, mis sunnivad inimesi tegema teatud valikuid, millest pole pääsu. Sellest lähtudes polnud romaani peategelasel Rassil erilisi variante, kuidas elada ja millega tegeleda – äärelinnas kasvanud kutt, kes raha hankimiseks on valmis tegelema enam-vähem kõigega, mis jääb napilt teisele poole seaduslikkuse piiri.
Sest siinpool seda piiri saab temasugune raha teenida ainult rasket füüsilist tööd rabades, näiteks ökoloogiliste saviplokkide tootmise vabrikus. Ja neid “ökotelliseid” ostavad rikkad lollpead – advokaadid, pankurid –, kes musta südametunnistuse rahustamiseks mõttetu “öko” peale silmakirjalikult raha raiskavad.
Pappi raiskavad, oleks öelnud peategelane Rass ise. Papp, mitte raha. Kõik keerleb papi ümber – pisivargused, narkomüük jne. Papp paneb maailma liikuma. Ainus koht, kus papp ei maksa, on “perekond”. Aga mitte klassikaline perekond, sest need on kõik purunenud või silmakirjalik-omakasupüüdlikud kooselud, vaid maffia stiilis perekond, mille moodustavad “omad”, keda kaitstakse iga kell ja iga hinnaga. Ja kui midagi tehakse ilma pappi küsimata, siis on see tõendiks siirusest, tõelisest tundest.
Need on küünilised vanglamoraali seisukohad, aga tänases Eestis levivad need viirusena. Ka “Teise Eesti” või “Meie Mehe” ideoloogia toetub tegelikult sellisele “lohutut ettemääratust” jutlustavale mõttelaadile.
Vanglamoraal igapäevaelus
Henno raamatu keel on jõuline ja otsekohene. Osa sellest illustreerib ilmekalt vene päritoluga kuritegeliku maailma slängi juurdumist eesti keeles. See on päriselus noorte keskkonnast liikunud juba ka peavoolu meediasse ning kõnekeelde. See pole mitte ainult slängi, vaid ka sellega seotud käitumise kinnistumine.
Henno romaani kangelased räägivad keelt, mis on lugejale täiesti mõistetav, kuid mis on selgelt allilma- ja vanglamõjutustega. Kas pole veider ja isegi hirmutav, et lai lugejaskond mõistab juba ilma tõlketa selliseid väljendeid nagu “katus”, “katus sõidab”, “kukk” jne?
Teisalt ei sünni see ainult eesti kultuuris. Ingliskeelse kultuuri peavoolumuusikaks on ammu saanud kuritegeliku või erakordselt rõveda ja jõhkra sisuga getomuusika, mille kõrval 1960-ndatel aastatel mässulisena tundunud Rolling Stonesi riimid mõjuvad lapsikutena. Ingliskeelse popkultuuri maailm on täis vägivalda ja jõukultust – miks ei peaks see olema ka Eestis samamoodi?
Henno räägib loo ühest äärelinna 17-aastaste pätipoiste pundist, kes satub juhuste järgnevuse tõttu kokkupuutesse tõelise allmaailmaga. See kokkupuude on oma esimeses ilmuvuses erakordselt vastik, ning see vere, okse ja sperma järele haisev maailm hirmutab seni härga täis olnud poisid täiesti ära. (Politsei vastu mässav hilis-teismeline mässab tegelikult oma isa vastu, märkis kolleeg Märt Kivine. Henno lahendus sellele olukorrale romaanis on terane ja vaimukas.)
“Mina olin siin” on nagu Sass Henno enda esimene arest, kus ta uurija laua taga kõik ausalt peab ära rääkima. Algus on paljutõotav. Kuna romaanil on veel kaks osa ilmuda, siis jääb ka lõpliku hinnangu andmine tulevikku. Kas see raamat on arenguromaan? Oleneb sellest, kas peategelane Rass areneb. Peategelase areng aga sõltub sellest, kas kirjanik ise areneb.
