Rein Maran – Eesti looduse saadik maailmas
Eesti meediast on tihti läbi jooksnud mõte, et animatsioon on Eesti Nokia kultuurivallas. Taganemata sellest seisukohast küünib meie rahvuslikus filmikultuuris tema kõrvale üks teinegi zŠanr – loodusfilm. Et Eesti loodusfilm on seotud põhiliselt ühe persooniga – Rein Maraniga, muutub Eesti kultuuri Nokia küsimus väga isikukeskseks: kas siis Maran ongi vähemalt omal alal Eesti pisike Nokia?
Kui võtta arvesse Nokia-fenomeni rahvusvahelistumise poolt, siis on Maran Eesti Nokia mõõtu küll. Vähe on neid kultuuriteoseid, mis omaksid globaalses mõttes sama suurt auditooriumi kui Marani loodusfilmid. Analooge leiab muusikast – Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür Aga iseasi on leida midagi meie kodusest floorast ja faunast, midagi, mis äkki seatakse mitmesajatuhandelise televisiooniauditooriumi ette, nagu see Rein Marani teostega on juhtunud. Ja mitte harva. Me ei mõtle eriti, kelle jõupingutused on nähtavad ja olulised, et Eesti ja tema kuvand kuidagi muule maailmale pärale jõuaks. Rein Maran on siinkohal persoon, kelle tehtu silmanähtavalt suur. Suur selle pärast, et räägib Eestile tähtsatest asjadest.
Eesti animatsiooniga seob Rein Marani loodusfilmi teinegi omadus. Eelmainitud filmikunstiliigid on ainukesed, kus pääsevad maksvusele kutseoskuste kriteeriumid. Kus ei topita teosesse vildakat, läbimõtlemata kompositsiooniga kaadrit või siis halvasti salvestatud heli. Kus seatakse endale latt ega proovitagi lati alt läbi ronida. Olgu tegu mis tahes looma või looduskooslusega, mis on ette võetud.
Reissöörina loodusfilmide tegemisega tuntuks saanud Rein Maran on väikese Eesti filmikultuuris teinud palju muudki: hoidnud käes kaamerat, kui on üles võetud päris eri anrites teoseid, alates mängufilmist ja lõpetades muusikafilmiga. Rein Marani puhul on tegemist inimese visa töö ja andega, mitte oma pisikese eduka nisŠi leidmisega.
Kui kaua “Eesti kotkaid” tehti?
Kaks aastat. Lisaks ettevalmistamine.
Kui te Tallinnfilmi aegadel filme tegite, oli vist aega rohkem?
See uus aeg on pealiskaudsem. Filmitegemise ajad on läinud lühemaks. Loodus samal ajal pole lihtsamaks läinud.
Miks kotkad? Kuidas kotkasteni jõudsite?
Aastate jooksul kasvas veendumus, et võime sellega hakkama saada. Ma ei taha ennast kiita, aga tuua ekraanile viis ja pool kotkaliiki on midagi sellist, mida pole seni tehtud ja mida niipea ei tehta.
Kas kotkad filmigruppi ei märganudki?
Oleks maru ilus nii öelda. Õigem on see, et nad ei märganud meie kohalviibimises ohtu. Kotkad on teravapilgulised ja panevad võõrast elementi kindlasti tähele, kuid ju nad ei pidanud meid siis ohuks.
Kui palju maksavad loodusfilmi tehes “inimfilmis” ülitähtsad dramaturgiareeglid? Mis on teisiti, kui filmi peategelane on loom või lind?
Kui hakkab tekkima looma lugu, tekib ka dramaturgia. Pole põhjust arvata, et siin need elemendid ei maksa. Loodusfilmi tegemisel on kolm etappi. Esimeses on filmitegijatel kujutelm tulevasest filmist. Teises põrkab kujutelm tegelikkusele. Kolmandas kujutelm enam ei maksa. On vaid filmitud materjal.
Mis saab siis, kui loom ei käitu stsenaariumikohaselt?
Siis on film halvasti ette valmistatud. Kodutöö pole olnud küllaldane.
Aga ei pruugi kätte saada ka seda, mida kavandasid. Juhus ei paku välja. Ma tahtsin üles võtta kotkaste pulmalendu – ei saanud. Telesaate “Osoon” poistel see hiljuti Lõuna-Eestis õnnestus, minu jaoks oli siis juba hilja – film oli valmis. Juhus võib kätte mängida asju, mida ei oska oodata. Need hetked tuleb ära tunda.
Miks just Eesti kotkad? Eesti keelt nad ei räägi
Eesti kotkapopulatsioon on ainulaadne, midagi sellist pole üheski teises Euroopa riigis. Ainulaadne on ka meil tegutsev kotkaklubi, mis ühendab inimesi, kes on pühendunud nende kaitsele. Klubi initsiaator oli kuulus ornitoloog Eerik Kumari. Klubi asutasid Tiit Randla ja Fred Jüssi. Tiit Randla on öelnud, et Eesti kotkad on väärtus, mida üksi Euroopa riik ei saa taasluua.
Siiski, milles seisneb loodusfilmi rahvuslikkus? Kas selline asi on olemas?
Rahvuse kandjana oleme teatud mentaliteedi kandjad. Olen õnnelik inimene – olen filme tehes läbi käinud kõik soome-ugri rahvad. Need on rahvad, kes elavad hajusalt ja elavas kokkupuutes loodusega. See on teine elutunnetus. Sama puudutab ka Eestit: meil on vähe neid, kes oleks neljandat põlve linnainimesed.
Ma arvan, et see tunnetus jõuab filmi, selle teksti, muusikasse, pilti. Rahvuslikkus tuleb loodusfilmi tunnetuse kaudu.
Millised on väljavaated, et “Eesti kotkad” jõuaks ka teiste rahvasteni?
Mul on sidemeid inimestega, kes mu filme vahendavad. Filmi tegemine võtab kogu aja ära, levitada enam ei jaksa.
Kuidas tekkis “Eesti kotkaste” muusika?
Kotkad seostuvad mägedega. Mõtlesin, et filmi sobivad Kordiljeeride helid – paaniflööt. Flööti mängib Rumeenia päritolu Gicu Rau, kes nägi filmi ja improviseeris. Teine pill filmis on kannel, mida mängib Tuule Kann.
Ma panin jultunud kombel need kaks, esmapilgul kokkusobimatut pilli ühte filmi, lõigates improvisatsioone filmi neisse kohtadesse, kuhu nad minu arvates sobisid.
Kas loodusfilmis peab olema muusika? Mõned peavad õigeks kasutada ainult naturaalset heli.
Ka mina olen mõne filmi teinud ainult looduse häältega. Olen teinud koostööd paljude heliloojatega, õnnestunult ja vähem õnnestunult. Seitsmekümnendatel töötasin koos ansambliga, kus olid Mikk Sarv ja Priit Pedajas, kes improviseerisid filmi peale – see tuli põnevalt välja. Muusika peab olema seal, kus see on vältimatu, muusika on tunnetuse kandja. Kõige parem on, kui vaataja ei saa arugi, et muusika üldse oli.
Kui palju loomi olete filmilindile jäädvustanud?
Ei ole lugenud. On olnud üksikute loomade filme, kuid ka selliseid, kus tegelasi on mitu – peategelane on kooslus. Looduse kooslused on enam kooskõlas kui inimeste omad.
Kui palju on loomi, keda tahaksite veel filmile jäädvustada?
Üksjagu. Unistustes on kümmekond looma või keskkonda. Mõni on tegemiseks peaaegu küps. Aga täpsemalt ei tahaks rääkida.
Loodusfilmi tegemine sõltub palju rahast. Loodusfilm on üks kallimaid filmiliike. Filmitegijat ei oota metsas keegi. Filmitegija peab ise valmis olema: tehnoloogiliselt ja sisuliselt. Peab olema valmis sisenema looma maailma. Selleks tuleb palju teada.
Kuivõrd muudavad teie loodusfilmid inimeste suhtumist ümbritsevasse?
Naiivne oleks arvata, et üks film muudab maailma. Aga ta on üks mõjuritest. Mil määral film mõjutab, seda ei saa mõõta. Kui keegi proovikski mõõta, kahtleksin selle tulemuslikkuses.
Mingil määral mõjutab film inimest kindlasti. Vaataja reaktsioon on kõige tugevam seal, kus on kõige tugevamad eksiarvamused. Näiteks koledaks peetud loomade – konnade ja madude puhul. Kui sa suudad näidata looma tavalise olevusena, muutub loodus mõistetavaks.
Kas te karusnahka kannate?
Kannan küll, kui tarvis.
Kuidas suhtute neisse, kes lasevad karusnahku aerosoolvärviga üle?
Need on ekstremistid. Nemad ei kaitse loodust. Looduse kaitsmine tähendab inimese kaitsmist tema enda eest. See tähendab elu kui süsteemi kaitsmist. Inimene vajab toitu ja katet. Küsimus on selles, kuivõrd suudame enda vajadusi rahuldades looduse tasakaalu hoida.
Miks on roheline äärmuslus ka Eestisse jõudnud?
Oleme altid asju laenama. Teeme järele seda, mida kuskil mujal on tehtud. Äärmusliku inimese tasakaal on paigast ära: ta näeb, et asjad on valesti, kuid ei tea, kuidas neid parandada. Karusloomafarmidest loomade vabastamine on katastroof, mis lõpeb kurvalt mitte ainult nendele loomadele. Võõrad olevused lõhuvad ka karusloomafarmide lähedaste alade loodusliku tasakaalu.
Viimasel ajal õpetate filmitudengeid. Kas sealt on tulemas järelkasvu ka loodusfilmi?
Esialgu on entusiaste palju, aga pikapeale vaimustus hääbub. Metsas on märg ja külm. Loodusfilmi tegemine nõuab füüsilist vastupidavust ja universaalsust. Tihti tuleb ise olla kaamera- ja helimees.
Aga ma arvan, et Eesti loodusfilm ei sure. On noori, kes on tõsiselt asja juures ja kel on ilus loodusenägemine.
Eesti kõik kotkaliigid on kindlalt purgis
Rein Marani “Eesti kotkad” on nimele vastav dokument, mis põhjalikult talletab kõigi meie kotkaliikide pildilised väärtused. Liigi nimega tiitrid jagavad filmi osadeks. Nii on olemas eraldi lood kalakotkast, väiksest konnakotkast, suurest konnakotkast, madukotkast, merekotkast ja kaljukotkast. Lisaks jookseb kõrvalteemana läbi lugu suure ja väikese konnakotka hübriidist.
Kuskilt jäävad need kotkaliikide lood poolikuks. “Oleksime tahtnud võtta kaadreid ka kotkaste munemise ja poegade aegu, kuid siin on reeglid väga ranged ja midagi pole teha,” ütles Rein Maran kolmapäeval filmi esilinastust sisse juhatades. Kotkapojad pesas ongi üles võetud siis, kui nad on rõngastamiseas. Vaatajad jäävad sellest loost, kus tibudest uhke kiskjalind kasvab, lihtsalt ilma. Linnud ei pea ju filmitootmisele lõivu maksma.
Kotkad on väga elavad ja kiired linnud, kelle käitumine on ettearvamatu. Selles mõttes on nad kaamera jaoks isegi veel vähem tänuväärsed objektid kui moderntantsijad. Ometi jätkub filmi palju pikki plaane, kus need kiirelt liikuvad tegelased kaunilt kaadris püsivad ja oma lugu pildis jutustavad.
Rein Marani uue loodusfilmi kaasväljaandena näidatud dokumentaal “Kotkaste seire Eestis” oli üks elutervelt maskuliinne üllitis. See räägib Eesti kotkaid uurivast ja kaitsvast Kotkaklubist, kus vähemalt filmi pildi järgi otsustades ei ole ühtegi naist. Kotkad on tõsiste eesti meeste tõsine teema.
“Eesti kotkad” jõuab veel sel aastal DVD-le, kus hulgaliselt lisamaterjali. Lähiajal peaks seda loodusfilmi näitama ka Eesti Televisioon.
Üliõpilased on Rein Maranile tänulikud
Rein Maran on filmipedagoogina elav ja huumorimeelega õppejõud. Kord jutustas ta erivõtetest rääkides juhtumi, kus ta filmis Snelli tiigi ääres kraana otsas ja kraanamehe äparduse pärast käis ta koos kaameraga Snelli tiigis ära.
Tema tunnid olid sagedasti päevaplaanis esimesed ja inimesed tulid sinna unisena. Paljud töötasid hilja õhtul televisioonis, nagu mu pinginaaber, ja neil vajus silm kinni. Kui Maran rääkis loodusfilmidest ja loomadest, innustus ta sedavõrd, et lõi käega vastu lauda, ja kõik ärkasid kohe üles. Ta on oma käitumise poolest väga rahulik ja tasakaalukas inimene, kuid loomadest rääkimine teeb ta kohe elavaks.
Meie, filmi õppinud tudengid, peame talle tänulikud olema, sest ta kutsus meid õpetama õiged inimesed. Õppetooli juhatajana oli Rein Maran väga tõsine. Ilmselt tajus ta vastutuse koormat ja päris kindlasti ta ei saanud looduses olla nii palju kui tahtis. Nüüd, kui ta on lihtsalt üks filmiala õppejõududest, on ta märksa rõõmsam.
Elen Lotman, Marani õpilane
DVD
Digitehnika on odavam, kergem ja töötab hääletult.
Kolmapäeval esilinastus Rein Marani uus loodusfilm “Eesti kotkad”. Autor tahab lasta filmi välja DVD-na, kuhu oleks salvestatud ka lisamaterjali. Teisel poolaastal valmiv DVD sisaldab 51-minutilist filmi “Eesti kotkad”, dokumentaalfilmi kotkaklubi tegemistest ja lisainfot. DVD ilmub viiekeelsena: eesti, inglise, prantsuse, saksa ja vene keeles.
Mis tehnikaga on “Eesti kotkad” võetud?
Digitaalkaameraga.
Mängufilmis on digikaamera panoraamvõtted “sügavuseta”. Kas looduses mõjub digitehnika piiravalt?
Muidugi on see kompromiss. Teisalt ei ole film päris asi, vaid tõlgendus. Oleme harjunud tselluloidlindile jäädvustatu tinglikkusega. Sama tinglik on ka digifilm. Digitehnika kasutamine on paratamatus. See on oluliselt odavam, sest ei vaja filmilinti, oluliselt kergem, salvestab kvaliteetse heli ja mis peamine – töötab hääletult. “Eesti kotkastes” jäädvustatud linnuliigid on kõik esimese kategooria kaitse all.
Kas olete mõelnud, et teie 1970. aastatel filmitu on praeguste standardite järgi praak?
See on tehnoloogiline paratamatus. Me filmisime tollal Svema või Orwo lindile, vähesed õnnelikud said Kodakit. Hull on neid kujutisi tänastega võrrelda küll. Kuid need filmid on ajaloodokument, mis ei aegu.
Saab siis loodusfilmi kroonikaga võrrelda?
Loodusfilmid on igihaljad. Paljut, mida ma kunagi filmisin, pole enam. Näiteks tutkastest tehtud film “Turniir”. Tutkaid pole enam ja selliseid kaadreid, nagu mina filmisin, pole enam võimalik võtta.
Kas “Eesti kotkaste” DVD annab kodukino võimalustele piisavalt materjali?
Usun küll. “Eesti kotkad” on saanud kvaliteetse stereoheli. Kahjuks on kesksuvel, mil me enamiku filmist üles võtsime, helisid vähe. Ühe kärbse möödalend on suur sündmus. Tehnika kõigi võimaluste ärakasutamiseks peaks filmi eelarve olema kaks korda suurem. Vaatan kadedusega, millise tehnikaga on võetud BBC ja National Geographicu loodusfilmid.
