ILONA MARTSON: Jaan Kaplinski jutustab lastele taevapõdra rahvaste muinasjutte

Loodusrahvaste muinasjutud üllatavad lääne ühiskonnale võõra jutustamise loogikaga.

Jaan Kaplinski kõige värskem raamat kannab pealkirja “Kaks päikest. Teistmoodi muinasjutte”. Tegu on muinasjutukogumikuga, mis ilmus sarjas “Minu esimene raamat”.

##Eesti kirjanduses on muinasjutt olnud hulk aega perifeeriasse tõrjutud justkui alaväärne žanr, millel “suure” kirjandusega vähe pistmist. Kirjastajad on andnud muinasjutukogumikke välja odavalt mõjuva masstoodanguna või siis selgelt täiskasvanud huvilistele mõeldud folkloorikogumikena.

“Kaks päikest” esindab aga hoopis teistsugust suunda – tegu on väga kindla valiku ja äratuntava autorikäekirjaga. Eesti lastekirjanduse traditsioonis on sarnaselt toimitud seni põhiliselt eesti oma rahvafolklooriga (Jüri Parijõgi 1930-ndatel, August Jakobson 1950-ndatel, Henno Käo 2000-ndatel). Kaplinski maailm on avaram, eksootilistele eesti muinasjuttudele lisanduvad teised sama eksootilised saamid, mikroneeslased, bušmanid, paapuad, indiaanlased ja Siberi rahvad. Kogumiku lõppu lisatud kaks iiri muinasjuttu loovad mõttelise seose omaaegse kogumikuga “Torupill, haldjad ja hiiglased“, millele Kaplinski järelsõna kirjutas.

Kummalised detailid

Eeskätt võib “Kahe päikese” eelkäijateks pidada peopesasuurust raamatusarja “Muinaslugusid kogu maailmast”, mis väga eba-määraste vahedega ilmus 1970-ndatest 1990. aastate alguseni. Sellesse sarja kuulub näiteks Andres Ehini ümberjutustatud tšuktši muinasjuttude kogumik “Unesnõiduja” (1981), Jüri Talveti tõlgitud tšiili indiaanlaste muinasjutud “Maputše, kes ronis vulkaanile” (1991) ja Kaplinski enda eestindatud Põhja-Ameerika põlisasukate muinasjuturaamat “Suve tagasitoomine” (1986).

Seevastu sarjaga “Saja rahva lood” ma “Kaht päikest” ei võrdleks. Selle sarja lood olid rohkem “lakutud”, neis kohtab sagedamini rahvusvaheliselt levinud süžeesid, loogilisi narratiive. Kaplinski vaatab ikka selles suunas, kuhu ka tema õpetaja Uku Masing, talle pakub huvi boreaalne hoiak, “taevapõdra rahvad”. Ja nii püüab ka “Kaks päikest” välja tuua loodusrahvaste algupärase maailmatunnetuse, eredad ja kummalised detailid, ootamatud süžeepöörded, kohatise hoolimatuse igasuguse lineaarsuse suhtes.

Nendes lugudes kohtame muu hulgas hiigelpuud, kes kõnnib küla poole; meest, kellel paistab kaenlaalusest päike; kurja inimsööja-kolli, kes lapsed oma pea külge kinni püüab. Kogumiku üheks hitiks – eriti laste silmis – võib pidada lühikest lugu Venetsueela kariibidelt “Kuidas loomad said pepud”.

Kaplinski on intervjuus Eesti Ekspressile rääkinud, et just selle näite varal oli ta Mihhail Makarovile kandidaadieksamil tõestanud, et loodusrahvastel on olemas abstraktne mõtlemine. Selles loos tegutseb alguses üksainus Suur Pepu, pepu kui selline. Too käib-jookseb ringi, laseb loomadele halba haisu ninna, kui tal ulakuse tuju peale tuleb, kuni loomad ta kinni nabivad.

Ja üldse, tore raamat on! Maitsekalt illustreeritud paraja hingamisruumiga. Lugege, nautige.