Tundmatu vihmametsamees
Esimest korda nägi Illar Muul lendoravaid 11-aastase poisina Massachusettsis. Seda hetke ei unusta ta kunagi. ”Nad olid nii ilusad! Ei hammustanud I fell in love – ma armusin neisse.” Tõtt-öelda räägib Muul loomakestest veel õrnema häälega kui oma abikaasast. Lendoravaid on ta armastanud kauem kui mis tahes naist, praegu läheb 56. aasta ja raugemise märki pole veel näha.
Koolis käies huvitas tulevast filosoofiadoktorit kaks asja: kui palju kell on ja aknast välja vaatamine. “Ma ei tahtnud koolis käia. Istusin seal nagu vangis.” Kogu vaba aja veetis ta mööda metsi kolades.
“Mida te seal metsas siis tegite?”
Muuli silmad lähevad särama: “Otsisin lendoravaid ja usse.”
Poisil oli veel üks kirg: troopilised kalad. Sestap pakkus ta end rikaste arstikabinettide juurde akvaariumihooldajaks. “Mulle maksti hästi ning juba 16-aastasena ostsin endale auto.” Auto oli poisist aasta vanem ja ajas koledasti tossu välja. Aasta pärast müüs ta selle maha oma lihasele isale, kes jalgrattaga tööle väntas, ning muretses endale
47. a Fordi sportvariandi. Mõistagi mitte ussikeste, vaid tüdrukute tagaajamiseks.
Tundides käis Muul tollal, taskud magavatest lendoravatest punnis. Hinded olid tal koolipoisi omad, eriti hull oli lugu matemaatikaga. “Ei tea, kas loomakesed tundsid seda, aga aeg-ajalt käisid nad mu matemaatikapaberitel pissil.”
Mida sellise hulgusega pihta hakata? Kui ta nagunii pool elu puulatvades kõlkunud on, proovigu siis ülikooli zooloogiasse, soovitati keskkoolist. Ja Illar Muul pidi veel üks kord autot müüma. Sedakorda õppemaksu katteks. Hüvasti, tüdrukud. Nüüdsest jätkub Muulil silmi ainult oravate jaoks.
Lendoravad on toredad loomad küll, aga kui neid uurida 12-aastasest saati, (11, parandab mees), mida seal siis veel avastada on?
“Ameerikas on neid ainult kahte liiki. Aga maailmas tervelt 40! Kõige väiksem kaalub 14 grammi ja kõige suurem on meetrine. Enne mind oli neid ainult osaliselt kirjeldatud, teistest ainult üks isend. Nad olid nii vähetuntud. Mõnel polnud sugukondki määratud.” Üliõpilane Muul veetis seega suurema osa ajast Michigani metsade “teisel korrusel” puuvõrades ja passis oravapesi. Muudest ainetest üritas ta end lihtsalt kuidagimoodi läbi vedada.
Miljoni dollari mõte
Ühel päeval ronis Muul koos sõbraga kõrge puu otsa. Nad kasutasid kellegi ornitoloogi poolt ammu püsti pandud redelit, mille puu aja jooksul peaaegu endasse haaranud oli. Ronimiseks olid väljas vaid väikesed, niiskusest libedad nukid, kuhu vaevu varvast toetada. Platvorm ise asus 47 m kõrgusel. Muul vinnas end ülespoole. Ja mitte nagu praegu “Fear Factoris”, kus kõigil köied küljes, aga ilma igasuguse julgestuseta. Vaatas aeg-ajalt alla ja ronis õudusega edasi, sest allaminek tundus veel kohutavam. Ühel hetkel tuli end oksale vinnamiseks kallutada negatiivse nurga alla. “Hirm oli nii suur, et oleks tahtnud selle lõpetamiseks oksast lahti lasta.” Kuidas mees lõpuks platvormile jõudis, ei mäleta ta enam isegi. Igatahes palus ta sõbral naisele edasi öelda, et tema siit enam alla ei tule. Jääbki puu otsa elama ja söögi võib nööriga üles saata.
Vaade oli imeline. Puu asus orus, mõlemal pool mäed. Muul vaatas ühele, vaatas teisele poole ja ohkas: küll oleks tore, kui ei peakski siit enam alla tulema. Marsiks otse läbi latvade tagasi Umbes selline, suurest allakukkumishirmust sündinud mõttekäik on nüüdseks turismifirmadele sisse toonud miljoneid dollareid ning aidanud loendamatul hulgal teadlastel doktorikraadi kaitsta: Muuli poolt 60-ndate lõpus disainitud ripprajad on andnud nii uurijatele kui ka turistidele võimaluse tundma õppida vihmametsade “teist korrust”. Keegi enne teda polnud selle peale tulnud, et sinna tee rajada.
“1998. a toimus Floridas vihmametsade puuvõrades töötavate teadlaste konverents. Siis oli neid ligi 600, nüüd 800. Ma vaatasin – need on kõik minu lapsed!” naerab Muul. Oma üllatuseks on ta hiljem raamatutest avastanud, et tema rajad olevat loodud USA armee inseneride poolt. “Aga mina pole ju insener,” kergitab ta kulmu. Tõele vastab see, et armeel oli oma roll tee-ehituse rahastamise juures.
Kui Muul matemaatikas vähegi tugevam oleks, võiks ta praegu oma teede pealt kenakese varanduse kokku ajada. Selle asemel võttis aasta tagasi tema rippradadele patendi keegi kanadalane.
Sõnaga “vihmametsade kaitsja” seonduvad demonstratiivsed puu külge aheldamised, plakatid ja näljastreigid. Illar Muul ei karju. Tal on metsade päästmiseks parem plaan: mõttetu lageraie ei lõpe enne, kui ettevõtted raiumata jätmisest suuremat tulu saavad. Vihmametsi saab hoida ainult siis, kui see on kõigile kasulik: metsale, looduskaitsjatele ja tööstusele. Praegu teenivad ettevõtted vihmametsa saeveskist läbi hekseldades 80 dollarit puhastulu hektari pealt. Kui mõistlikult ja säästvalt metsavarusid kasutada, võiks nad Muuli arvestuste järgi 80 asemel 1200 saada. Ravimtaimed ja loomad, kakao- ja kautsukipuud, kirjud konnad kollektsionääridele, lihalehmad gaurid – ta toob välja lõputu rea võimalusi, kuidas vihmametsi mõistlikult rakendades rohkem teenida. Äärmuslike looduskaitsjate kohta on oma sõna: griinibiinid. Paraku pole ekstreemsused vihmametsi siiani päästa suutnud.
Muul tõmbab varruka üles: “Vaata. Kui siia naha peale teha väike auk, kasvab see tagasi.” (Muuli käsivars on tihedalt hambajälgi ja väiksemaid arme täis pikitud.) Aga kui siia teha suur auk – oled näinud ärapõlenud nahka? – siis see enam endistviisi tagasi ei kasva.” Vihmametsadega on samuti.
Kui palju Muul sama juttu juba seletanud on? Kaua ta veel jaksab?
Eestis on mees peaaegu tundmatu. Kellelt ka ei küsiks, raputavad kõik nõutult pead: “Pole kuulnudki.” Zooloog Tiit Maran on üks vähestest, kes rohkem rääkida oskab, kuid temagi vaid kirjavahetuse põhjal. Muul ei ole tahtnud varem Eestisse tulla. Ei julgenud. Kartis, et mälestuste ja tegeliku elu vahel on liiga suur vahe. Praegu elab teadlane koos abikaasaga Marylandis. Ta näitab pildi pealt oma 4-aastast tütart: “Hübriid. Hiina ja eesti segu. Teate, mis oli ta esimeseks sõnaks?” Muul teeb pausi ja vaatab oma suurte prillide tagant võidukalt otsa: “Squirrel!” – Orav!
Illar Muul
Väliseestlane Illar Muul (67), PhD zooloogias (Michigani ülikool).
Unikaalsete canopy walkwayde e vihmametsa puuvõrades asuvate rippradade leiutaja.
Avaldanud ligi 80 teaduslikku artiklit lendoravate ja vihmametsade kohta, sh “The Science´is”.
Zooloog, parasitoloog, ökoloog. Muu hulgas jälginud maailma pikimat lendorava lendu – 384 m.
Õppejõud, vihmametsade kaitsja, tuntud kui kesktee otsija tööstuse ja looduskaitsjate huvide vahel.
Töötanud USA armee tervishoiu- ja meditsiinisüsteemi juures eri uurimisgruppides .
Hetkel MTÜ Integrated Conservaiton Research president (www.integratedconservationresearch.org).
Kuidas Muul Eestist pääses
1944. Ühel udusel päeval väljus Kuressaarest laev sõjapõgenikega. Illar Muul oli siis kuueaastane. Ta oleks tahtnud kaasa võtta peotäie naelu – kui seal kaugel kodu ega sugulasi pole, siis tuleb maja ehitada. Selle asemel toppis ema talle kuus särki selga.
Muulide pere viidi läbi Danzigi, Dresdeni, nad elasid üle pommitamised, koonduslaagrid, põgenemised ja nälja. Kuni jõudsid pärast viieaastast pagulaselu USA-sse.
Millise jälje see inimesse jätab, kuidas pärast elu näeb?
“Realistically,” vastab Muul leebelt. Reaalselt.
Kuidas Muul luuletuse lugemisest pääses
Kui Illar oli 12-aastane, arvas tema loodusõpetaja, et poiss teab lendoravatest juba piisavalt palju, et neist kohalikku lehte artikkel kirjutada. Illar võttis kätte ja kirjutaski. Ühel päeval aeti kõik kooli lapsed
erikoosolekule. “Ma mõtlesin, et keegi on vist suure pahandusega hakkama saanud. Siis ütles superintendant, et üks meie kooli õpilane on lehte artikli kirjutanud. Mul oli nii häbi.”
“Miks sul häbi oli?”
“Mul oli alati häbi. Näiteks kui minu kord oli koolis piiblit lugeda, siis ma lausa värisesin. See kestis kuni ülikoolini välja.”
Jõulude ajal deklameerisid väliseestlaste lapsed eesti klubis luuletusi. Illar pidi lugema: “Aisakell, aisakell, lumi hell, lumi
hell ” Viis minutit enne esinemist läks ta õpetaja juurde:
“Siin pole ainult eestlased, siin on ameeriklasi ka. Hell tähendab inglise keeles põrgut. See ju ei sobi!” Ja nii pääseski ta luuletuse lugemisest.
Kuidas Muul sõjaväest pääses
Vietnami sõda. Muulil aeg sõjaväkke minna. Samas pakuti talle õppejõu kohta mitmes ülikoolis. Kuidas sõjast pääseda? Parajasti oli president Johnson välja kuulutanud great society plaani, kus haridus esikohale säeti. Muul võttis kätte ja kirjutas presidendile: haridus esikohal, aga õppejõud aetakse sõjaväkke? Sõber ornitoloog pandi sõjaväes linnupuure pesema, kas see on siis hariduse esikohale seadmine?
Valgest Majast tuligi vastus: “President Johnson palus mul Teie kirjale vastata ” Muulile lubati lahkelt sõjaväkke astumise korral tema võimetele vastavat kohta. Lõpuks õnnestus mehel “multidistsiplinaarset lähenemist” propageerides pääseda troopilise meditsiini uurimisgruppi. Seal jätkas ta loomulikult lendoravate uurimist (tüüfusekandjad!) ja ehitas armee finantsidega vihmametsadesse uusi rippradu.
