Tamara ja Riho Hüti reis piki 1000-aastast tava
Aastal 950 langes prantslane, Le Puy piiskop Godescalc Hispaanias Santiago de Compostela keskväljakule, nuttis ja naeris korraga. Ta oli ihu nõrgestanud, kuid vaimu tugevdanud raske retke järel jõudnud paika, kus puhkab väidetavasti Jeesuse jünger Jaakobus. Keskajal sai sellest Loode-Hispaania linnast tähtis palverännakute sihtpunkt Rooma ja Jeruusalemma järel.
Läksid tütre eeskujul
Aasta tagasi küsis 17-aastane Helene oma vanemailt, kas ta võib Hispaaniasse palverännakule minna. Vanemad lubasid ja ei kahetse. Kuu aja pärast Hispaaniast tagasi jõudnud tütar oli iseseisvam ja kogenum. Ja kuidagi teistmoodi, paremat ja selgemat moodi. Nii hakkas Rihos ja Tamaras mõte idanema ning jaanuaris oli otsus selge – mai veedetakse Hispaanias, tuhandeaastase tava jälgedes.
Üle küngaste, üle viinamarjapõldude. Läbi külade ja talude. Läbi kolmekümnekraadise päikese ja vihmarajude. Jäetakse pered ja naised. Igahommikusest jalavalust, vesivillidest, päikesepõletusest rääkimata. Vahel on nii valus, et nutad, aga lähed, kõik eluks vajalik seljas.
”Mul on kahju turistidest, sest nad ei näe ega tea midagi,” ütleb päikesepõlenud kulmudega Riho. ”Kogesin Hispaaniat läbi oma ihu, kogesin ennast ja oma mõtteid.”
Mille nimel see kõik? Kas selleks, et 750 kilomeetri järel kuulda tuhandeaastaste võlvide all kajamas sõnu: ”Tamara Hütt, Riho Hütt, Eesti.” Igahommikusel teenistusel loetakse ette kõigi eelmisel päeval retke lõpetanute nimed. Aastas on neid kümneid tuhandeid.
Riho paneb käe ümber Tamara õla, vaatab talle otsa. Midagi on neis teistmoodi. Mismoodi, ei tea nad veel. Ja võib-olla ei peagi sellest kõva häälega rääkima. See on liiga eriline ja liiga isiklik. Aga kogemus kogu eluks.
