EEVA PARK: Kohaloleku raev
##Just nende kahe pealkirjas oleva sõnaga võikski kõige lühemalt kirjeldada romaani, mis võitis 2004. aasta romaanivõistluse ning mis juba esimesel leheküljel ründab lugejat, annab vastu hambaid, soovides neid, kes kohe saabuva heaoluühiskonna pettepiltides juba end peegeldavad, võimalikult valusalt tabada.
Ning tababki.
Romaan on algusröögatustest peale täpne, instinktiivselt hetkeks tagasi põrganult avastad juba esimesel leheküljel, et see raev kannab, sest kohe lisanduvad nurkaaetu sõimule selged, tekstiga kaasaminemiseks nii vajalikud kujundid, vilksatab hoopis teine, kaotatud, võib-olla üldse mitte eksisteerinud, aga algtasandil ikkagi oluline maailm – näärid ja mudellennukit kokku panev isa – ning kõik sõnad, vandumine ja mittevandumine saavad teise mõõtme, puhtalt kobrutavasse vihasse lisandub kibeduse mõru mekki.
Kui seda alguslehekülge lahata sügavuti, siis on selles isegi piibellikku mõõdet:
“Te lõhute midagi ära. Või teete valesti. Nagu isa teile ütles.”
Need kolm üksteisele järgnevat lauset nihutavad teksti mõjusfääri hoopis teisele tasandile, viha ei ole enam sihitu, lähedale sattuvaid huupi tabav sõim muutub inimese olemasolukarjeks.
Muidugi on vastandus – mina ja mendid – väga nurgeline, aga sellisena nagu meie tegelikkus praegu on, nagu ta inimestele paistab, ikkagi sisemiselt arusaadav. See, et see ei tohiks nii olla, et see pole ka päris lõpuni tõde, ei ole üldse oluline, seni kuni meie tunne meile selgelt ütleb, et õiglust seaduslikult alandatakse, et kohtulikul õigusel pole inimliku õiglusega enam kuigi palju ühist.
Mõnitamine selle raamatu alguses on venitatud peaaegu viimsele piirile, sõnad on nii võimsad, aga neid jagatakse vaid lugejaga, sest tegelikkus on hoopis midagi muud, on hoopis totaalne kaitsetus, on asend ja olukord, mis meid hirmutab just selle tõttu nii kohutavalt, et me iial ei tea ette, kas me suudame sellest kõigest läbi tulles pärast iseendana edasi eksisteerida – selles ongi ju alati küsimus, mitte vorpides ega luumurdudes. Kogu hirmu mõte, karistamise algprintsiip, totaalne solvang seisneb ju selles, et kui sind ei saa sobivaks painutada, tuleb sind murda, see on ka lastekasvatuse üks traditsioonilisi põhiprintsiipe ning on ränk mõelda kõigi nende kooldupainutatute ja katkimurtute peale, kes oma kogemusi lahkelt edasi annavad, pidades kõverdunud sisemust vaat et edu eeltingimuseks.
“Te lõhute midagi ära.” See jumalik hoiatus on täiesti omal kohal, sest see, mis katki, jääb praguliseks isegi siis, kui ajaliim inimese aastatega pealtnäha terviklikuks kleebib.
Kuigi loo kohta, mis romaani räigeltvõimsale algusele järgneb, on otseselt kirjutatud, et see ei ole kahjuks armastuslugu, on see minu jaoks just üks tõelisemaid armastuslugusid, mida olen eesti kirjanduses viimasel ajal lugenud.
Armastus on oma põhiolemuselt hoolimine ja seda kas on tekstis või ei ole, ning siinkohal ei pea ma silmas mitte kahe inimese vahelist suhet, vaid suhet maailmaga, valusalt kirglikku pingulolekut, raevu, mis tuleb just nimelt hoolimisest, ning õrnust, mis tabab oma ootamatu puhta välgatusega keset kõige räigemat teksti.
Tõepärasem tegelikkusest
Hemingway on andnud minu jaoks suurepärase hea kirjanduse ja kirjaniku definitsiooni: “Kõigil headel raamatutel on üks ühine omadus – nad on tõepärasemad sellest, mis võis olla toimunud tegelikult, ja kui te olete neist ühte lugenud, siis tundub, et kõik, mis juhtus, juhtus teiega ja on nüüd igavesti teie oma – õnn ja õnnetus, hea ja halb, ekstaas ja kurbus, tort, vein, voodid, inimesed ja ilm. Kui te suudate seda lugejale anda, siis te olete kirjanik.”
See, mis toimus Rassi ja tema sõpradega, on tõepärasem sellest, mis võis olla toimunud tegelikult, ning Kruusa tänav, kus üks poiss novembrikuus valge T-särgi ja veninud põlvedega teksades, keset ööd oma tüdrukule helistab, on kohe ja kindlalt paigas, kuulub maailmakaardile vaid mõne lihtsa kirjeldava lause abil. Ja ka tüdruk, kes alati närvitsedes endale midagi ümber sõrme krutib, on sama vastuvaidlematult vana puulobudiku aknal poissi ootamas, ning öölambi tuluke, mis valgustab ta seljatagust tuba, mõjub selles külmas pimeduses kutsuvalt ja soojalt – turvalisuse hapra tagatisena.
Selleks, et luua suurt üldist pilti, peavad just nimelt pisiasjad väga täpselt paigas olema, ma ei usu pikka tundlemist ja meeleolude põhjalikku kirjeldust, aga ma usun krussis telefonijuhet ja arvutust sellest, kui kiirelt saaks 18 kilo kaaluva kassakobakaga pitsapoe uksest välja, ma usun pooleminutilist “turvalist põgenemisaega”, ning vedamisvaru, mis on kaks minutit, sest see on turvafirma ametlikult lubatud viivitus.
Elevandi kõhus
Ning kuna mulle juba tundub, et kõik, mis juhtus, juhtus minuga”, näen ma ka pitsapoe naeratavat müüjatädi ning jagan poisi mõtteid, kes arutleb, et kõige lihtsam oleks nuga anda, poeuks sneprisse lükata, kassa tühjaks teha ja... See mõttekäik tundub julmalt arutu, ning poiss pole ei ühte ega teist. Ja siis järgneb väga tavaline poevestlus, midagi ei juhtu, aga just tänu sellele tavalisusele pinge enam ei lahku, vaid püsib ja kasvab. Üle pimeda tänava poissi ootava tüdruku pisike kööktuba, mahakoorunud värviga tumesinine ahi, lahtikäiv diivan, tikk voolumõõtja ketta vahel ja klaasplaadiga kaetud õllekastil juba tuttav öölamp – ongi tegelikult kogu romaanis see ainus õdus paik, on ühe lühikese ettevaatliku õrnusehetke võimalus.
Hugo “Hüljatutes” seisab keset Pariisi lagunev vineerist elevant ning selle elavandi kõhus ööbib Gavroche, kes sinna – oma “koju” – tõi ka kaks tänavale jäetud last. Nad magasid kaltsuhunnikus, aga vihma ja tuule eest varjul, ning see elevandi kõht” tuli mulle Rassi ja Säde elukohta lugedes korraga meelde, sest selles oli samasugust näilist turvalisust, mis nagu möödaminnes, nagu kogemata, aga vääramatult alatiseks haihtub. Aga enne, kui romaanis aknaklaasi vastu märguandekivi lendab, on tekstis üks kenamaid läheduse ja ühise naeru tähenduse kirjeldusi, mida olen üle tüki aja lugenud.
Keel, autori sõnakasutus on nii täpne, et kõik värvingud selles romaanis, ka kõige süngemad, mõjuvad üllatavalt selgelt, ning inimesed, kellest raamat räägib, tulevad meile ka siis lähedale, kui me seda üleüldse ei soovi. See tekst ei anna põgenemisvõimalust, seda lugedes pead sa midagi aru saama ka sellest, mille olemasolu pidevalt unustada püütakse.
Ohtlik kaup
Mulle tundus alati, et ütlemise eest – noorus on ilus aeg – võiks ja peaks, just nii nagu seda see romaan teeb, vastu hambaid andma, sest kasvamine on alati olnud kõige kaitsetum ja ohtlikum aeg inimese elus. On see aeg, kus ükskõiksus, tõelisest hoolimatusest rääkimata, kogu su saatuse määrab, ning mida on loota saatuselt, kui su vanematega on juhtunud see “mis juhtub vist aja jooksul kõigiga, Kui leiad elu, leiad rütmi, leiad stabiilsuse, siis ongi ühel hetkel kõik. Lõpp käes. Peetus käes. Terve su maailm jääb edaspidi samaks. Isegi iga viimane kui briketiämber ei liigu enam iialgi oma kohalt.”
Ka selle romaani puhul on kohati tunne, et kuigi seda käest ära panna on raske, tekib jõuetu tahtmine pilk ära keerata” ning mitte lugeda seda liiga tõeliseks ja lähedaseks kirjutatud lugu Rassist ja ta tuttavatest, sest see raamat pole turvaline lugemine, vaid on ohtlik kaup, ning just sellisena minu jaoks eesti kirjanduspildis hoopis teistmoodi tähenduslik ja mõjuv.
