Muretu Enn ehitab Männikul Mart Poomile staadioni
Tallinnas Nõmmel asuv Männiku jalgpallistaadion näeb tõeliselt hea välja. Valgustusega kunstmuruväljak on paigaldatud suure hoolega, selle kõrval asuv ehtne jalgpallimuru on hooldatud armastusega. Laial lagedal alal torkab silma vaid üksainuke inimene.
Jalgpallivaldusi vaatab üle hallipäine Enn Loog (54), jalgpallientusiast ning Männiku staadioni asjaajaja.
Tegelikult korjas Enn väljakult ära kaks tühja veepudelit, mis eelmisel õhtul sinna mängu käigus jäetud oli. “Eks siin väljakul käivad igasugused suitsumehed, mõned võtavad õlled kaasa,” räägib Enn muretult.”Vahel jätavad oma pudelid ja konid siia maha ka. Aga kui sihukeste asjade peale siin ilmas närvi läheks, siis oleks juba ammu hauas.”
Enn sattus Männikule siis, kui Nõukogude Liidu eksjuht Mihhail Gorbatšov 1980-ndate lõpus kooperatiive lubas tegema hakata. Enne seda sõitis ta pikka aega taksot. Mees mõtles, et nüüd on õige aeg eraettevõtlusega teglema hakata ja jättis taksosõidu kus see ja teine.
Uhked joonised
Männiku jalgpallistaadioni on korrastatud juba 15 aastat, nõukogude aja lõpust saadik.
Seni on Männikule rajatud kunstmuruväljak (Enn: “See kunstmuru peaks olema pehmem ning ei tohiks põletada nagu need, mis varem Eestisse paigaldatud. Või noh, vähemalt seni pole keegi kurtnud.”) ja paigaldatud selle alla mitu kilomeetrit soojustustorustikku. Nii et saaks aasta läbi trennid peal olla.
Ennu jutu järgi ja uhkete jooniste näitamise peale saab aru, et plaanid on staadioni tegijatel vägevad – järgmisel kevadel tahetakse rajada õigete mõõtmetega ehtne muruväljak, staadioni hoonetesse tuleb kaks riietusruumi, kohvik, võib-olla ka spordisaal koos trenaööridega.
Üks projektis osalejatest on Inglismaal mängiv Mart Poom isiklikult!
Enn räägib, et Poom on oma osa tõesti staadioni rajamisse pannud ning sellega seoses on Eesti kuulsaimal jalgpalluril ka oma plaanid. “Mart tunneb huvi, helistab ja küsib, kuidas asjad arenevad. Kui kodus käib, siis tuleb ka staadioni üle vaatama.”
Hetkel on Männiku staadion Nõmme Unitedi koduväljakuks, kuid pole saladus, et Poom tahab ka pärast professionaalsest karjäärist loobumist end jalgpalliga siduda.
Mart, ära karda!
Enn räägib entusiasmist pakatavate silmade välkudes, kuidas Mart olevat alguses veidike muret tundnud – ega Nõmme United hakka tema jalgpallikooliga Männiku staadionil konkureerima?
“Ütlesin talle: Mart, kui poiss tahab trenni minna ja tal on valida Nõmme Unitedi ning Mart Poomi Jalgpallikooli vahel, siis pole ju kahtlustki, millist ta teisele eelistab,” ütleb Enn uhkelt.
Suure tõenäosusega saavadki Poomi hoolealusteks needsamad Nõmme Unitedi jalgpallipoisid. “Mart võib oma käe järgi rahulikult asja paika panna,” arvab Enn siiralt.
Hea asukoht meelitas rikkureid
Mart Poom ei ole ainukene, kes Männiku staadioni ala vastu huvi üles näitab.
Kui eelmisel aastal staadionil maad kaevama hakati, olevat uhkete autodega ärimehed kohe kohal olnud nagu porikärbsed ümber pekitüki. Tunti huvi, kes Nõmmel ehitama hakkab, kes krunte müüb.
Ehitama aga ei hakanud keegi, hoopis kunstmuru paigaldati. Ja ärimehed läksid norguspäi koju tagasi.
Kuigi maatüki väärtuseks on märkimisväärne summa, Ennu see teadmine ei häiri. "25 miljonit krooni maksab see krunt siin. Aga poistega on kihv. Mis sa selle pagana rahaga ikka peale hakkad!"
Nähes, kui palju Männikul tehtud, ja kui palju veel teha, tekib küsimus: kuidas Enn jõuab? "Kogu mul elu on siin! Elumaja on mul ju ka siinsamas, staadioni kõrval!"
Ja Enn jõuab.
