Haigus viis tuntud kino- ja teatrimehe
Gunnar Kilgas sündis 8. mail 1926 Narvas. Pärast Eesti NSV riikliku teatriinstituudi lõpetamist töötas ta lavastajana Lõuna-Eesti Teatris, näitlejana Vanemuises ja Draamateatris. Pärast pensionile jäämist töötas Kilgas aastani 1995 Vanalinnastuudio kirjandusala juhatajana, hiljem ka lavastajana.
Alates 1969. aastast sai Gunnar Kilgasest ligi 20 aastaks Eesti Televisiooni telelavastuste reissöör. Üks tuntumaid neist on kindlasti Tammsaare romaani “Elu ja armastus” järgi valminud “Rudolf ja Irma”, peaosades Elle Kull ja Evald Hermaküla. Nooremad televaatajad mäletavad teda Mõrumannina lastelavastusest ”Üle linna Vinski”. Oskar Lutsu memuaaride põhjal valmis Kilgase käe all ka “Pildikesi Paunverest”.
Gunnar Kilgase filminäitlejatee algas noore mehena Nõukogude Eesti esimeses linateoses, Stalini preemiaga pärjatud filmis “Elu tsitadellis”, kus ta kehastas professor Miidase poega Karli. Järgnesid rollid filmides “ ja teised ametlikud isikud”, peaosa kolhoosiesimehena filmis “Pöördel”; “Valge laev”, “Metsluiged” – kokku umbes paarkümmend rolli. Taasiseseisvunud Eestis mängis ta ka Hardi Volmeri lavastatud “Minu Leninites”.
Näitlejatöö juurde jõudis noor Kilgas mobilisatsioonist kõrvalehoidmise eesmärgil: 1945. aastal läks ta õppima Estonia teatri õpperühma. “Esimese ajuga läksin tippi,” on Kilgas meenutanud eelmisel aastal ajalehele KesKus antud intervjuus. “Aga sain kohe algul aru, et sealne värk käib mul üle mõistuse.” Nii hakkaski ta õppima näitlemist, kuigi polnud endas varem erilist näitlejakalduvust märganud. “Vennaga olime kooli ajal olnud kanged filmifännid, kes kogusid näitlejate pilte,” meenus Kilgasele ometi mingi “õigustus”. Vend Paul Kilgasest sai samuti näitleja, draamakirjanik ja lavastaja.
Gunnar Kilgas oli elu jooksul tihedalt seotud ka Eesti Raadioga: 1950. aastate alguses töötas ta raadios diktorina, hiljem luges sisse hulganisti kuuldemänge.
