Rasmus Ölme: “Rasmus Kosmos” on eneseiroonia
Täna algava Augusti TantsuFestivalil 2005 esitatav rootsi tantsija ja koreograafi Rasmus Ölme etendus “Rasmus Kosmos” pole ametlik esietendus. Töö on veel käimas, lõplik esietendus on septembris Stockholmis. “Oleme viibinud siin Kanuti Gildi Saalis kolm nädalat ja enne kui lahkume, näitame natuke seda, mida oleme teinud,” tutvustab Rasmus olukorda. “Juhtumisi langes meie ärasõiduaeg Augusti TantsuFestivali algusesse.”
Kuidas sündis “Rasmus Kosmos”?
Esiteks selleks, et tegeleda iseendaga, tahtsin luua soolot. Tahtsin panna eneseanalüüsi ja
-leidmise liikumiskeelde. Soolot tehes pole vahet, millest seda teed – kokkuvõttes räägib see ikkagi sinust enesest. Selles mõttes ongi “Rasmus Kosmos” omamoodi eneseiroonia, leppimine subjektiivsusega. Kuna video on peegeldus, otsustasin alustada tööd videoga. Ekraan on lihtsalt valge pind, aga uut maailma luues peegeldad ennast sellele. Seekord ei püüa ma tantsuga tundeid väljendada, vaid töötan liigutustega abstraktsel tasandil. See, mida ma öelda tahan, lähtub rohkem videost ja tekstiosadest.
Kas kasutate oma töödes improvisatsiooni?
Jah, eriti siis, kui ma loon. Tavaliselt on improvisatsioon tantsus see, kui planeerimata sündmuste tõttu oled sunnitud tegevuse käigus midagi muutma. Selles mõttes, et ma ei ole lavale astudes midagi eelnevalt valmis seadnud, ma ei improviseeri. Etenduse käigus saan otsustada, mis järjekorras või kiirusel materjali esitan – võin näiteks teha etendusse pausi ja esitada esimest osa uuesti. See on avatud koreograafia. Kui mõni osa materjalist ühel õhtul esitamisele ei tule, ei ole sellest lugu. Küll ta teinekord tuleb.
Kas te olete esinenud koos eesti tantsijatega?
ImproWeekil Stockholmis, kus ma osalesin, oli üks eesti tantsija Krõõt Juurak. Aga eesti tantsust mul ettekujutust ei ole. Festivaliprogramme vaadates näen, et siin on tantsu alal palju toimumas.