TANEL TAMMET: Inimese ja masina sümbioos
Tema, 1980-ndate robocop, tegelikult ka Batman ja Spiderman on küborgid: inimese ja masina sümbioosid.
Kunagistes tuleviku-utoopiates keskenduti sellele, et võimsamaks muuta inimese füüsist: kui robocop’i kurb saatus välja arvata, jäid küborgi nägemis/kuulmisvõime, aru, mälu jm vaimsed kapatsiteedid enamasti muutmata.
Nagu pea kõigi tulevikuennustustega, nii ei ole küborginduseski asjad ettekujutuste moodi läinud. Küborgi-värk on küll arenenud, kuid aeglaselt, ja hoopiski mitte robotkäte suunas. Võimsate tehisjäsemete ehitamine ei ole praegusaja tehnoloogiale jõukohane.
Edusammude vähesuse teine põhjus on liiga väike vajadus eriliselt tugevate jäsemete järele. Sõjaväe jaoks katseid tehakse – et näiteks läbi metsa suuremat seljakotti vedada –, muudes sfäärides tundub aga harilike ehitus- ja põllutöömasinate ehitamine mõttekam.
Aju ühendus elektroonikaga
Sestap ei ole üllatav, et viimase paarikümne aasta jooksul on teadlaste pilgud nihkunud hoopis inimese liitmisele kaamerate, mikrofonide ja nendega ühendatud arvutiga. Niisugust asja saab teha kahel moel: kas välise kaadervärgi külgeriputamisega (näiteks riietesse ehitatud arvutid, mis on sõjaväe jaoks juba praegu väga oluline ja reaalne teema) või aju otsesidestamisega elektroonikaga.
Välise kaadervärgi külgeriputamise pioneeriks oli Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) doktorant Steve Mann. Steve kandis ühel oma eluperioodil pea küljes pidevalt videokaameraid ja mikrofone, ning nägi oma kuvarprillidega ainult seda pilti, mis kaameratest tuli. Kogu kaameratest ja mikrofonidest tulnud videomaterjal salvestati, ning Steve võis tagantjärele vaadata täpselt seda, mida ta varem tegelikult oli näinud. Steve´i riietesse ehitatud arvuti töötles prillidesse tulevat pilti reaalajas ning võimaldas sinna lisaks kuvada täiendavat infot, või hoopis asendada ümbritsev pilt mingi muu, hetkel vajalikuma infoga.
Steve Manni tüüpi süsteem võib näida põnevana. Kuid ometi on see kasutu, kui tuletada meelde, et sõjalennunduses kasutatakse reaalsust täiendavad kuvareid juba ammu: igas hävitajas on nn heads-up display, mis projitseerib kriitilise tähtsusega info otse esiklaasile. Apache ja paar muud kopterit aga nõuavad, et piloot kannaks väikest kiivri külge kinnitatud monoklit, mis projitseerib infot igal juhul sõltumata sellest, kuhu piloot vaatab. Igapäevaelu seisukohast ei ole säärane reaalsuse pidev automaat-täiendamine infoga võib-olla hädavajalik, kuid eelnevale lisandub – nagu ka sõjanduses – dokumenteeriv aspekt. Inimene, keda turvakaamerad igast nurgast piiluvad, saab sel viisil kontrollivale keskkonnale tagasi teha. Tal on võimalus toimunut hiljem taasesitada, kasutades seda kas asitõendi või efektiivse mõjutusvahendina.
Aju näeb, silmad ei näe
Mikrokiipide istutamine inimkehasse ei ole küll midagi uut, kuid siiani on see enamasti tähendanud hariliku identifitseeriva mikrokiibi istutamist kehasse, mis on väga harilik tehnoloogia. Tegu on lihtsalt RFID-i kiibiga, samasugusega, millega elektroonilisi ukselukke avatakse ning mida torgatakse koduloomadele naha alla.
Inimaju otsene ühendamine arvutitega on kahtlemata palju keerulisem, kui kaadervärgi lihtne külgeriputamine või RFID kiibi pealekleepimine. Selles vallas edu saavutamiseks tuleb kuigivõrd aru saada, kuidas inimese aju ja närvisüsteem töötavad.
Sellegipoolest on viimastel aastatel jõutud väikeste edusammudeni, mis baseeruvad eeskätt aju hämmastaval kohanemis- ja õppimisvõimel. Selgub, et aju on pika õppimisperioodi järel ning piisava motivatsiooni korral võimeline tajuma suhteliselt võõraste sisendsignaalide tähendust ning isegi mõjutama ajju pandud väljundjuhtmeid.
Üks efektsemaid sellealaseid tulemusi on seotud nägemisvõime osalise taastamisega: töödeldud videosignaal suunatakse elektroodide maatriksile, mis pannakse pimedale inimesele lihtsalt keele peale. Keel on elektri suhtes väga tundlik, ning mis veel olulisem, silmanärvidega veidi sarnases, väga tihedas seoses ajuga. Harjutamise tulemusena hakkab pime inimene videopilti keele kaudu tajuma, justkui olekski tegemist visuaalse stiimuliga. Esialgu on taju kvaliteet küll väga kehv, ning lugeda või teisi inimesi ära tunda pole niimoodi võimalik.
1970-ndate telesarjas “Kuue miljoni dollari mees” anti vigastatud testpiloodile harilike jalgade-käte asemele supervõimsad robotjäsemed ning tema ühte silma asendas väike, võimas kaamera.
Kas inimene jääb alles?
Võib-olla võimsaim teadaolev tulemus on Browni ülikooli grupi projekt reesusahvidega, kellele istutati kuue neuroni külge andurid, ning seejärel õpetati ahve mõtte jõul kontrollima kursorit nende ees oleval arvutimängu-ekraanil. Signaal neuronitest läks otse arvutisse, ning katsete ja treeningu tulemusel suutsid ahvid n-ö toimetada oma ajuga niimoodi, et neuronid andsid välja sellise signaali, mis kursori ahvi jaoks soovitud kohta suunas. Kuidas ahvid seda täpselt teevad, jääb mõistatuseks, kuid mõtte jõul juhtimine toimib.
Kuigi praegusaja edusammud ei ole võrreldavad kuue miljoni dollari mehe võimetega, annavad nad alust arvata, et pidev progress inimkeha ja -aju täiustamise võimaluste suunas toimub. Lõpuks ei liigu selles suunas ju mitte ainult elektroonika, vaid veel enamgi harilik meditsiin.
Mis tekitab küsimuse, kuhu niisugune inimese täiustamine viia võiks, ning kas avanevad perspektiivid pole hoopis jubedusttekitavad. Kas inimene sellisena, nagu me teda tunneme, jääb üldse alles? Võib-olla muudavad tulevikus lisatavad superkaamerad, ajju ehitatavad kõvakettad ja aju otseühendus internetiga inimest tundmatuseni.
Inimese tehnoloogilise täiustamise või täiendamise perspektiive ning moraalseid ja sotsiaalseid aspekte uurib filosoofiaharu, mida mõnes ringkonnas nimetatakse posthumanismiks ja mõnes transhumanismiks. Üldjuhul kalduvad transhumanistid põhjendama inimese täiustamise vajalikkust ja moraalsust, võrreldes seda näiteks meditsiini edusammudega ja küsimusega, kas on moraalne anda inimesele peavalurohtu ja valuvaigistit, või parandada tema hambaid. Transhumanismi tüüpilisest vaatenurgast ei ole olemas järsku üleminekut tavameditsiinist küborgide ehitamiseni: üleminek on pigem sujuv, ning n-ö moraalset veelahet kusagil ei ole.
Transhumanism võib esmapilgul näida veidi jube, samas on tegu siiski ausa humanismiga. Transhumanistid tõepoolest soovivad, et inimesed kui liik jääks alles, et inimesed oleksid tugevad, targad, õnnelikud ja võimsad olevused.
Transhumanismist pessimistlikum – ja autori arvates realistlikum – on nägemus inimesest kui rakust suures ühiskondlikus loomas. Inimühiskonnad meie ümber – nüüd ja praegu – ongi teatud mõttes omaette aju, kus meie täidame üksikute ajurakkude rolli: hangime, filtreerime ja edastame infot.
Ühiskonna jaoks on tähtis, et me oma suhteliselt lihtsat rolli hästi täidaks. Üks suuremaid tehnoloogilisi saavutusi selles suunas on pihuarvuti ja kaameraga mobiiltelefon, mille abil pidevalt infot salvestatakse ja teistele valikuliselt edasi suunatakse: kõnelemisest rääkimata. Suur ühiskondlik aju võib-olla ei vajagi eriti nutikaid ja õnnelikke inimesi. Inimese täiustamise asemel tuleb talle ägedam mobiiltelefon hankida.
Tanel Tammet, Tallinna tehnikaülikooli võrgutarkvara professor, NATO RTO infotehnoloogiakomisjoni liige
