MATI UNT Esteetiliste väärtuste rüütel
Nii see kahjuks ei olnud, Undi tervislik seisund püsis endiselt halb. Kuni eile hommikul lõpetas haigus Eesti ühe tuntuma kirjaniku, lavastaja ja kultuuritegelase elu.
Viimaseid sõpru, kes Mati Unti nägi, oli teda surmaeelse päeva pärastlõunal vaatamas käinud lavastaja Ingo Normet. “See oli pikk raske haigus, mis algas juba aasta tagasi. Siis ta vahepeal kosus, aga nüüd tuli see uuesti,” räägib sõber ja kolleeg. On mõistetav, et Normet ei taha rääkida meeste viimasest kohtumisest. Ütleb vaid, et “sõber oli lahkumas, mentaalselt”.
Mati Unt on viimase 40 aasta jooksul olnud nii kirjaniku, publitsisti kui ka lavastajana Eesti kultuuriloos niivõrd oluline, lausa keskne kuju, et väheseid on talle kõrvale panna. Kui loetleda üles kuivi fakte, on ta lavastanud ligi 100 näidendit, kirjutanud romaane, näidendeid, filmistsenaariume, artikleid ühiskonnaelust ja kultuurist. Ta on pälvinud ENSV teenelise kirjaniku aunimetuse, kirjanduse aastapreemia aastatel 1991 ja 1995, parima lavastaja preemia, vabariikliku kultuuripreemia, teda on autasustatud Valgetähe III klassi ordeniga jne.
Jälg kirjanduslukku
Eesti kirjanduslukku jääb Mati Unt uuendajana, põhimõttelise modernistina. Undi moodsust, läänelikku taju iseloomustab ehk kõige paremini see, kuidas teda Tammsaare ja Krossi maal süüdistati suure romaani puudumises juba kümme aastat enne, kui sõnum “suure jutustuse surmast” lõpuks raudse eesriide tagant ka Eestisse jõudis.
Unt oli inimene, kes pidevalt tegi midagi uut ja püstitas iga uue teosega uusi kirjanduslikke eesmärke. “Püüdis mitte korrata, vaid kogu aeg uusi asju sisse tuua. See on minu arust kõige tähtsam roll, mis tal eesti kirjanduse ajaloos on,” kirjeldab Undi pärandit Tiit Hennoste.
Hennoste peab Undi olulisimaks teoseks “Võlga”. See oli nõukogude ajal esimesi eesti kirjandusteoseid, mis põhjustas tõsiseid skandaale ja tohutuid vaidlusi noorte käitumise üle. Väga oluline on Undi loomingus ka “Tühirand”, mida Hennoste nimetab absoluutseks tekstiks. See räägib mere ääres olemisest, tühjusest. “Seal on nagu keeles sees see tühjus ja meri. Seal on nagu laine rütm. See on minu arust kohutavalt hea saavutus eesti keeles,” ütleb Hennoste.
Bahtinlik polüfoonia, mitmehäälsus oli see, mis elas ja kasvas Undi tekstides kogu tema loomingu vältel. “Sügisballis” jutustajate heterogeenne koor lõikumas tegevuseti kiiskavvalgel Mustamäel. “Räägivad” on kaotanud traditsioonilise jutustaja rolli täielikult, jäänud on ainult eri hääled ja nende erinev taju.
Erinevalt mitmest teisest kirjanikust ei tähendanud ilmakorra vahetus Undi jaoks sugugi mitte loomingu kriisi, pigem vastupidi. Siis joonistus eriti selgelt välja fenomen, kuidas Unt oli tegelikult ka nõukogude keskkonnas kirjutanud nn normaalset teksti, mis sobib ja toimib ka vabas ühiskonnas.
Nii “Öös on asju” kui ka “Brecht ilmub öösel” on mõlemad 1990. aastal ilmununa ilmselt ühed Undi tugevamad teosed. Eriti esimene on jutustamistehnikat ning intertekstuaalset instrumenti valdava ja nautiva kirjaniku jõudemonstratsioon.
Mati Undi jutustus “Tühirand” jääb aga eesti kirjandusloos kõrguma kui täiesti erandliku intensiivsusega ja faulknerliku kaemusega tekst või isegi lause.
Jälg teatrilukku
Kirjanikust sai aastatega ka lavastaja. 1966. aastal Vanemuise teatri dramaturgi koha Paul-Eerik Rummolt pärinud Mati Unt oli 1960-ndatel ja 1970-ndatel see mees, kes kippus uue põlvkonna tegemisi tollases viltuses avalikkuses põhjendama ja manifesteerima. Koos oma põlvkonnakaaslastega tõi ta eesti teatri teadvusse mitu suurmeest: Artaud, Grotowski, Barba. Sel avalikkuse ees seletamisel oli tagajärgi – Unt sai omal ajal eesti teatri moodsaks pööramise eest üksjagu pragada. Mis on omajagu paradoks, sest teatavasti algas Mati Undi suur lavastajatee alles 1979. aastal ja teatriuuenduste aastatel tegutses ta teatris põhiliselt kirjamehe, õhutaja ja niiditõmbajana.
Luulekavade lavastajast tüüris Unt “päris” reiipulti varemgi. “Tahame anda Mati Undile lavastamise võimaluse, et ta ei peaks kaupluste vaateaknaid katki lööma,” kuulutas Undi soosija Kaarel Ird Undi kirjutatud “Imperaator Nero eraelus”, mis aga jäigi võimude sekelduste tõttu õigel ajal tulemata.
Undi lavastaja-tähelend algas 1980-ndatel, kui ta põlvkonnakaaslaste ind kippus raugema. Mati Unt, “see ise-
päiselt vabameelne irriteerija”, nagu teda nimetab kolleeg Priit Pedajas, pani Pärnus Jannseni tänaval kohtuma Lydia Koidula ja Aino Kalda. Perestroika-hõngulises Eesti NSV-s tegi ta Lutsu “Kapsapea” ja “Kalevi kojutuleku”, täis iroonilist huumorit.
Mati Undi radikaalne vaim ei raugenud kunagi, seisis lõpuni teistsuguse teatri eest ja keeldus tegemast “korralikku” vana teatrit, nagu seda Eestis on ikka tehtud. Nii meenutab Tartu näitleja Kais Adlas, et Vanemuise teatrikülastajate hiljutisel konverentsil palus üks eakas teatrisõber Mati Unti mitte enam Tartusse lavastama kutsuda
Ometi meenutas Unt ise Tartu aegu alati sõbralikult, sest seal oli tal oma publik. Tühja saali ta pelgas.
Jälg ühiskonda
Undi ühiskondlik roll on ennekõike see, mida ta kunstnikuna tegi. Ta ei rääkinud ega kirjutanud ühiskonnast kunagi otse ja sirgelt – ta ei olnud ühiskonnakriitiline selle sõna lamedas tähenduses.
Koos Undiga “40 kirjale” alla kirjutanud Marju Lauristin ütleb, et kuigi Unt ei olnud poliitik ega ühiskonnategelane, oli kogu tema looming ühiskonnatundlik ja väga sensitiivne. Lauristini jaoks oli Unt 60-ndate põlvkonna hääl või isegi hing, sest tema tekstides oli oskus väljendada seda ängi, mida tundlikud inimesed suletud ühiskonnas tunnevad. Kui Unt lõi nõukogulikust ängist tekste, leidus seal ikka irooniat, mis inimest kaitses ega lasknud sellel ängil inimest ära tappa.
“Ja see, et ta nüüd nii vara ära läks – kas talle oli midagi liiga selles tänases keskkonnas? Kas see sensitiivsus, mis talle oli omane kogu ühiskondliku atmosfääri suhtes, oli ka põhjuseks, miks tal ei olnud jõudu haigusele vastu panna?” küsib Lauristin ja resümeerib, et koos Mati Undiga on üks maailm kustunud ja kadunud. See on maailm, mis on väga tekstikeskne, sõnakeskne, vaimse olemise keskne.
“Mis võiksid minevikku vaadates olla parimad saavutused nii loome kui ka mitteloome vallas?” küsiti Mati Undilt Eesti Päevalehe intervjuus 2003. aasta detsembris, mil ta valmistus tähistama oma 60. sünnipäeva.
“See on olnud kirju ja segane,” vastas Unt. “Eraelulises mõttes natuke liiga kirju. See pole iseendast halb, ainult väsitav. Ja sinna on läinud palju energiat. Mulle endale meeldivad 1990-ndate, eelkõige selle teise poole instseneeringud. Ja kindlasti oli üht-teist head ka 1960-ndate lõpus. 1970-ndad ja 1980-ndate algus oli üldse mage – tundub, et ka enda elu oli kuidagi magedam. See võib olla optiline pete, tagasi vaadates on need asjad üksteise taga, ei saa päris täpselt aru.”
Küsimusele “Kas ilusamad ajad elust on seljataga või alles ees?” vastas Mati Unt toona: “Võiks ju ees olla. Aga kui ilusad ajad ees on, siis ei saa need väga pikad olla. Eks üks kümmekond aastat. Pärast seda ei paindu kondid hästi, ja mis ilu seal ikka on. Aga arvan, et on jah ees, mõneks ajaks.” Paremaid aegu oli talle selleks ajaks jäänud veidi vähem kui kaks aastat
Eesti Päevaleht
