JAAN ROSS: Igäs vallas oma viis

MUUSIKATEADUS Me kõik tajume oma häält teisiti kui ülejäänud inimesed

See Saarde kihelkonnast üles kirjutatud eesti vanasõna osutab uurijate jaoks tuttavale tõsiasjale, et maailmas ei leidu ühtegi sellist muusikakultuuri, kus puuduks laulmine.

Kõik rahvad laulavad ning igaüks ise moodi. Siiski on USA muusikateadlane Bruno Nettl osutanud, et kogu kultuurilise mitmekesisuse juures leidub pea kõikidel rahvastel laule, mida saab liigitada Nettli sõnul maailma lihtsaima stiili hulka. Niisugustes lauludes kordub erinevate sõnadega ikka ja jälle üksainus kolmest või neljast noodist koosnev lühike meloodia, kusjuures viisi naaberhelide vahelisteks intervallideks on kas suured sekundid või väikesed tertsid. Kindlasti suudab minimaalsegi muusikalise ettevalmistusega lugeja taibata, et toodud määratlus hõlmab ka eesti (või laiemalt läänemeresoome) regivärsilise rahvalaulu lihtsamaid vorme. Nii aitab Nettli üldistus paigutada meie igiomaseks peetud rahvalaulu märksa üldisemasse üleilmalisesse konteksti.

Ohvrid ilu nimel

Esitaja seisukohast on laulmine tegevus, mis olulises mõttes erineb muust muusikast. Tavaliselt saab muusika tegemisel teineteisest eristada heli tekitajat (pillimeest) ja heli allikat (pilli). Pill on miski, mis asub pillimehest lahus. Laulja puhul see nii ei ole. Laulja pilliks on tema enese keha. Paljud inimesed on kogenud, kuidas oma hääl võib helisalvestuselt kuulates kosta äratundmatuseni võõrana. Selle põhjuseks ei ole tänapäeval enam mitte salvestuse vilets kvaliteet, nagu kahekümnenda sajandi alguse fonograafirullide puhul, vaid tõsiasi, et laulmisel (ja kõnelemisel) ning selle salvestuse kuulamisel jõuab heli inimese kõrva erinevaid teid pidi. Teisel juhul kuuleb inimene heli ainuüksi teda ümbritseva keskkonna vahendusel. Esimesel juhul aga lisandub keskkonnale täiendav otsekanal, milleks on inimese keha. Laulja ja kõneleja hääl jõuab tema kuulmissüsteemi kahel erineval moel: otse organismi kaudu (näiteks luid-konte pidi) ning atmosfääri vahendusel. Sel põhjusel tunneme kõik oma häält mõneti teistsuguse tämbriga kui teised inimesed.

Laulmise erinevust muust muusika tegemisest võiks määratleda selle kaudu, et laulja peab oma ”pilliga“ ümber käima märksa ettevaatlikumalt kui teised muusika esitajad. Tavalise pilliga juhtub esituse käigus vahel õnnetusi: viiuli keel võib katkeda, klaver minna häälest ära (nii et kontserdi vaheajal läheb tarvis häälestaja abi) ja sŠamaanitrummi nahk puruneda. Avangardistliku muusika ajaloost teame näiteid isegi selle kohta, kuidas mõne performance’i või happening’i käigus on muusikainstrumente tahtlikult vigastatud või hävitatud. Laulja midagi sellist loomulikult teha ei saa, sest sarnane tegevus kahjustaks otseselt tema enese tervist. Tõsi, varasematel aegadel on mõned lauljad esteetiliste ideaalide järgimise nimel valmis olnud üllatavalt suurteks ohvriteks. Mõtlen siin kastraate – meessoost lauljaid, kes lasid end häälemurde vältimiseks poisieas kastreerida, mis võimaldas neil kogu ülejäänud elu ooperites laulda kõrgete naishäälte partiisid. Kaasaegsete kirjelduste järgi on kastraatide laulu peetud kirjeldamatult kauniks. Kahjuks puudub tänapäeva muusikateadlastel võimalus seda väidet kontrollida. Kastraadid kadusid Lääne-Euroopa ooperiteatrite lavadelt juba üheksateistkümnenda sajandi alguses, kuigi viimane kastraat Alessandro Moreschi suri alles 1922. aastal. Tema laulust säilinud üksikud heliülesvõtted ei anna kastraatide laulukunstist ilmselt kuigi esinduslikku ülevaadet.

Kogu laulmist iseloomustava antropotsentrismi juures on sellest tegevusest soovi korral võimalik paljuski objektiivselt aru saada. Tänu eeskätt rootsi foneetiku Gunnar Fanti ja tema kolleegide töödele kirjeldatakse tänapäeval laulja ”pilli” tööd laulmisel ja kõnelemisel kahest peamisest komponendist koosnevale süsteemile tuginedes. Nendeks komponentideks on esiteks häälepaelad ning teiseks kõnetrakt – kanal, mis koosneb neelust, kõrist, suu- ja ninaõõnest ning lõpeb huultega. Teatud määral on laulmine sarnane puhkpilli mängimisega, sest mõlemal juhul on heli tekitajaks torusse suletud õhusamba võnkumine. Kui mis tahes puhkpilli (näiteks klarneti) puhul on toruks instrumendi korpus, siis laulja ”pillil” on selleks kõnetrakt. Kui klarnetil hakkab korpusesse kätketud õhusammas võnkuma tänu huulikule, millesse pillimees puhub, siis laulmisel toimivad huulikule sarnaselt häälepaelad. Erinevalt puhkpillimängijast saab laulja ja kõneleja tema käsutuses oleva toru kuju muuta. Näiteks kui suu on kinni, saab kõnetraktis olev õhk väljuda nina kaudu. Kõnetrakti erinevast kujust ongi paljuski tingitud häälikute vahelised erinevused kõnelemisel ja laulmisel: erinevaid täishäälikuid tekitab inimene, muutes keele asendit suus nii üles ja alla kui ka ette ja taha. Puhkpilliheli kõrgus oleneb üsna otseselt toru pikkusest, laulmise puhul see aga nii ei ole.

Mis eristab laulu kõnest?

Ei tarvitse kinnitada, et kõnelemisel ja laulmisel on omavahel palju ühist. Mille poolest nad aga teineteisest erinevad? Võib-olla kõige rohkem seetõttu, et kõnes muutub heli kõrgus (mis vastab põhitooni sagedusele) sujuvalt, laulmisel aga enamikul juhtudel hüppeliselt. Laulus vastavad helid oma kõrguse poolest rohkem või vähem samasugusele helireale, mida võib tekitada klaveri kõrvuti asetsevaid klahve üksteise järel alla vajutades. Kõnele iseloomuliku sujuva helikõrguse muutumise vasteks muusikas on glissando.

Teine oluline erinevus kõne ja laulu vahel on see, et kui kõne peaülesandeks on kuulajale edasi anda keelelist informatsiooni, siis laulmine (nagu muusika üldse) on esmajoones seotud inimese emotsionaalse eneseväljenduse ja vastuvõtlikkusega. Seetõttu iseloomustab erinevat tüüpi laulmist tavaliselt mingi kindel kõlaideaal, mille saavutamine ja järgimine laulmisel on peamise tähtsusega. Niisugust kõlaideaali on ilmselt kõige põhjalikumalt kirjeldatud lääne ooperimuusika puhul, kus selle tähistamiseks kasutatakse itaaliakeelset terminit bel canto, eesti keeles siis ”ilus laul”. Akustika terminites on bel canto üheks iseloomustajaks helienergia tugev kontsentratsioon umbes kolmele kilohertsile vastavas sageduspiirkonnas. Kui rääkimisel seatakse tavaliselt eesmärgiks, et kõne oleks kuulajale võimalikult arusaadav (võõrkeelne aktsent on ju pigem taunitud kui soovitav nähtus), siis laulja peab teinekord lauldava teksti mõistetavuse kõlaideaali saavutamisele ohvriks tooma. See on akustiliselt ja artikulatoorselt paratamatu nähtus: kaht head asja korraga saavutada pole lihtsalt võimalik.

Mõned ei pea viisi

Vaatamata sellele, et esteetilised otsustused on paljuski subjektiivsed, pole põhjust objektiivsete nähtuste olemasolu ja nende uurimise võimalikkust muusika puhul täiesti eitada. Laulmisel nagu ka näiteks viiulimängus, ent erinevalt klaverist, saab esitaja nootide kõrgust oma tahtmise järgi määrata. Juba varases lapsepõlves oleme kogenud, et mõnedel inimestel võib olla puhtalt laulmisega raskusi – nad, teiste sõnadega, ei pea viisi ehk siis laulavad noote vale kõrgusega. Samas on muusikapsühholoogide viimastel aastakümnetel tehtud töödest teada, et helikõrguse tillukesed kõikumised on need, mis muudavad muusika esituse väljendusrikkaks ning eristavad seda masinlikust, leierkasti või algelist tüüpi mobiiltelefoni poolt kuuldavale toodud toorest esitusest.

Loodusteadusliku iseloomuga uuriv lähenemine laulmisele võib lugejale (eriti kui ta juhtub olema laulja) tunduda ootamatuna, kui mitte peletavana. Tõepoolest, ei laulu õppimisel ega ka tegelikul musitseerimisel siinses artiklis tutvustatud mõisteid tavaliselt ei kasutata. Kui õpetaja, kes tavaliselt on ise lauljana saavutanud muusikamaailmas suurema või väiksema tunnustuse, laseb õpilasel tunnis häält suunata rohkem ettepoole või siis palub teda laulmisel rakendada otsmikukoopa resonaatoreid, siis püüab ta intuitiivselt õpilast juhatada tulevases professionaalses tegevuses vajaliku hääle tekitamise mooduse juurde. Lauluõpetuses juurdunud didaktilised võtted ja sõnavara on aegade jooksul end õigustanud, andes lauljate koolitamisel enamikel juhtudel ilmselt kõige efektiivsemaid tulemusi.

Suveülikool

Suveülikool on artiklisari, kus eri valdkondi uurivad teadlased kirjutavad, mida on teaduses uut ja huvitavat. Varem samas seerias ilmunud:

•• Jaan Sootak

JUURA: “Sünd ja surm kui kokkulepe” (13.7.)

•• Martin Ehala

FILOLOOGIA: “Kelle keel, selle voli” (16.7.)

•• Tõnu Viik

FILOSOOFIA: “Mis on õnn”(23.7.)

•• Mari Järvelaid

MEDITSIIN: “Looduse hävitamine külvab haigusi” (27.7.)

•• Jüri Allik

PSÜHHOLOOGIA: “Mis määrab lapse iseloomu?” (30.7.)

•• Olaf Mertelsmann

AJALUGU: “Nõuka-aeg läbi lääneeurooplase silmade” (3.8.)

•• Gunnar Okk

ENERGEETIKA: “Energiasõja kolm tasandit” (6.8.)

•• Tõnu Tuvikene, Erik Tago

ASTRONOOMIA: “Vesine Marss ja tume energia” (10.8.)

•• Toomas Paul

RELIGIOON: “Religiooni ja evolutsiooniteooria lähenemine” (17.8.)

•• Tanel Tammet

ELEKTROONIKA: “Inimese ja masina sümbioos” (18.8)