JUHTKIRI: Hanschmidti hõlma ei hakka keegi?
Näitlikustamaks, mis suurusjärguga tegu, mõned võrdlevad andmed: 700 miljonit krooni maksab ka Kunstimuuseumi uus hoone; vanemahüvitist makstakse aastas 500 miljonit; Tallinna teid ehitatakse ja lapitakse aastas 450 miljoni eest; laste tasuta koolitoidule annab riik 250 miljonit.
See, et Hanschmidt teenis 700 miljonit, on asja üks ja mitte kõige olulisem tahk. Olulisem on see, kuidas ta teenis. Probleem on selles, et Hanschmidt andis Ühispanga juhina korduvalt laenu firmale, kus ta ise oli osanik. Aga milles siin probleem – kõik läks ju kokkuvõttes hästi ning need rahasüstid aitasid raskustest üle ettevõtte, kel on praegu 11 laeva ja kus töötab ligi kaks tuhat inimest, võib mõni vastu küsida.
Asi on selles, et pangad müüvad inimestele usaldust. Pank lubab inimestele, et tema rahaga käiakse ümber hästi ja konservatiivselt. Risti vastupidine on tegevus, kus panga tegevjuht annab pangast raha välja puhtisiklikke kaalutlusi silmas pidades. Selleks, et aidata suurtest raskustest välja iseendaga seotud ettevõte. Kus mängus on isiklikud sõbrad ja isiklik raha. Sellisel juhul on käitutud vastutustundetult nii oma klientide kui ka omanike suhtes. Mõelgem, mis juhtunuks, kui laevandusturg ei oleks tõusnud ja Tallink poleks raskustest välja rabelenud?
Õhus on hulga küsimusi ja kahtlusi. Kas või see, kas Tallink oli ikka ainus ettevõte, kus Hanschmidt oli pangajuhina osanik ja mida panga rahaga samal ajal aitas. Kuid Hanschmidt vaikib ja laseb suhtekorraldusfirmal ajakirjanike küsimustele ära öelda. Eesti vanasõna ütleb, et õige hõlma ei hakka keegi. Kui Ain Hanschmidt teab ja tunneb, et on käitunud õigesti, milleks siis vaikida ning kahtlusi süvendada?
