MARTIN ZOBEL: Miks liigid välja surevad?
Täpsemaid andmeid liikide väljasuremise kohta leidub aastast 1600. Sellest ajast saadik on teadaolevalt välja surnud 484 looma- ja 654 taimeliiki, ehkki tegelikud arvud on arvatavasti palju suuremad, sest troopikat puudutavad andmed on puudulikud. Pealegi on liikide väljasuremine kiirenemas – viimase 200 aastaga on välja surnud kolm korda rohkem liike kui eelnenud 200 aasta jooksul. `
Ei ole kauge mure
Samas tundub meile, justkui toimuks see kõik kusagil mujal ega puudutaks heaoluühiskondi. Sellise enesepettuse loori aitas maha tõmmata 2004. aasta kevadel ajakirjas Science avaldatud Inglise teadlaste artikkel, mis ületas uudiskünnise ka Euroopa ajalehtede esikülgedel. Andmed maailma kõige parema loodusvaatluste võrguga riigist Suurbritanniast kinnitasid, et liikide hävimine toimub seal nüüd ja praegu. Ainuüksi viimase 20 aasta jooksul oli Suurbritannias oluliselt vähenenud 28% taimeliikide, 54% linnuliikide ja 71% liblikaliikide levik!
Miks liigid ikkagi välja surevad? Põhjus number üks on elupaikade otsene hävitamine. Teine oluline põhjus on keskkonna kvaliteedi langus – keemiline saastamine, muutunud kliima. Kolmandana märgitakse maastike killustumist – looduslikud ökosüsteemid esinevad niivõrd väikeste laikudena, et see häirib liikide elutegevust ning takistab liikide liikumist ühest elupaigast teise.
Lisaks sellele on väljasuremisel veel palju muidki põhjusi – näiteks jaht ja korjamine, taimedel tolmeldajate puudumine jms. Üha rohkem räägitakse viimasel ajal ka võõrliikide mõjust. Näiteid sellest, kuidas Austraaliasse sisse viidud ja massiliselt paljunenud rebased, küülikud ja viigikaktused muutsid ökosüsteemi ja põhjustasid kohalike liikide väljasuremist, leidub enamikus ökoloogiaõpikutes. Näited Eestist – Euroopa naaritsa väljatõrjumine mingi poolt ja mürgise hiidkaruputke vohamine jäätmaadel, sh mahajäetud rohumaadel – on küll vähem drastilised, kuid siiski hoiatavad.
Kuna looduslikud liigid ei tunne riigipiire, on bioloogilise mitmekesisuse kaitse globaalne ülesanne. Üks hiljutine uuring vaatles ökosüsteemide riskiindeksit – hävitatud ökosüsteemide pindala suhe kaitse all olevasse pindalasse. Globaalses ulatuses kõige ohustatumad on parasvöötme rohumaad ja vahemerelised põõsastikud – mõlema puhul ületab hävitatud süsteemide pindala kaheksa ja enam korda kaitse all oleva pindala. Kui aga sama asja vaadelda piirkondade kaupa, siis kriitiliselt ohustatud (keskmine riskiindeks on >25) on paljud Lõuna- ja Kesk-Aasia ning Ladina-Ameerika piirkonnad. Euroopas on kriitilises seisus vaid Balkani poolsaare ökosüsteemid. Eesti, sarnaselt paljude Kesk-Euroopa maadega, kuulub aga ohutundlikku piirkonda, mille keskmine riskiindeks on vahemikus 2–10.
Siinkirjutajal on olnud võimalus anda panus ÜRO egiidi all koostatava raporti (Millenium Ecosystem Assessment) väljatöötamisse. Raporti põhisõnum on, et bioloogilise mitmekesisuse vähenemine häirib kriitiliselt ökosüsteemide talitust. Mitmekesisuse vähenemine muudab ökosüsteemid tundlikumaks iga laadi häirimisele, alandab produktiivsust ja soodustab võõrliikide sissetungi.
Liigilise mitmekesisuse kaitsmine planeedil Maa on ülesanne, mis tuleb lahendada kollektiivselt, sellest ei tohi kõrvale jääda ühegi riigi teadlased. Eesti teadlased on osalenud vastava metoodika väljatöötamisel. Meie idee on olnud selles, et inimtegevuse mõju bioloogilisele mitmekesisusele saab õigesti hinnata vaid siis, kui on teada looduslik taust. Nimelt on ökosüsteeme, mille mitmekesisus on juba looduslikult madal. Näiteks Eestis kasvab liivastel nõmmedel kümme korda vähem taimeliike kui Saaremaa paestel karjamaadel. See aga ei tähenda, et nõmmealad on kümme korda halvemas seisus. Oluline on mitmekesisuse suhteline muutus, s.t vähenemine võrreldes rikkumatu algolekuga. Kui kunagistelt loopealsetelt kaovad võsastumise tõttu pooled liigid, on olukord hull hoolimata sellest, et ikka jääb neid järele viis korda enam kui nõmmedel. Kuna oleme välja pakkunud ka loodusliku tausta hindamise meetodid, mis põhinevad iga üksiku liigi vajaduste tundmisel, on meie ideed teadusmaailmas hästi vastu võetud.
Eesti teadlaste panus
Euroopa bioloogilist mitmekesisust ohustavate tegurite väljaselgitamiseks ja nende mõju leevendamise strateegiate visandamiseks on loodud 27 riigi teadlastest ning 54 uurimisasutuse toel teadusprojekt ALARM. Projektis osalevatelt Eesti teadlastelt (Martin Zobel, Jaan Liira, Meelis Pärtel, Mari Moora, Tiit Teder) oodatakse panust eelkõige Euroopa maismaa ohutegurite üldistamisse.
Meie senised analüüsid näitavad, et Euroopas on suurimaks ohuteguriks elupaikade otsene hävitamine. Keemilise saaste mõju maismaal on väiksem, samas on traditsioonilise põllumajanduse taandumine toonud kaasa just kultuurmaastikega seotud liikide (niidutaimed, paljud linnuliigid) vähenemise.
Samas on looduskaitsealuste territooriumide pindala selges positiivses seoses bioloogilise mitmekesisuse tasemega, mistõttu Euroopa Liidu initsiatiiv elupaikade kaitse tõhustamiseks (Natura alad) on hädavajalik, ehkki kohati tugevasti hilinenud.
Costa Rica eeskujuks
Kindlasti on Eesti ökoloogid väga huvitatud oma teadmiste rakendamisest Eesti looduse kaitsmisel ning jõudumööda on seda ka tehtud. Võrreldes tugeva inimmõju all kannatava Kesk- ja Lõuna-Euroopa loodusega on paljud Eesti ökosüsteemid suhteliselt paremas seisus. Samas on Eesti oma looduslikelt tingimustelt ja maakasutuse ajaloolt sedavõrd mitmekesine, et optimaalsete kaitsereiimide väljatöötamine on siin tihti keerukam.
Paraku kipub Eesti ühiskondlikus mõtteviisis domineerima eraomandi fetišeerimine – omanik ja tema õigus on primaarsed, loodus sekundaarne. Arvestades, et elusloodus enam-vähem praegusel kujul on Eesti territooriumil eksisteerinud üle 10 000 aasta, aga eestlase maaeraomand on väga hiline nähtus, mis ei ulatu tihti kaugemale kui 100 aastat, tundub selline mõtteviis pigem vanamoodsa “jaga ja valitse” suhtumise stiilinäitena.
Costa Rica on huvitav näide sellest, kuidas aktiivne riiklikul tasemel looduskaitse võib ökosüsteemide seisundit oluliselt parandada. Praktiliselt ainsad näited kriitiliselt ohustatud ökosüsteemi – kuiva troopilise metsa – taastamise kohta varem degradeeritud aladel pärinevad just Costa Ricast, umbes Eesti suurusest ning võrreldava rahvusliku koguproduktiga riigist.
Eesti ökoloogidel on olnud võimalik sealsete teadlastega koostööd teha ning veenduda, et bioloogiline mitmekesisus võib olla ka edukas müügiobjekt. Loodusturismi reklaamitakse igal võimalikul sammul ning vihmametsa õpperaja kujundusega saal võtab Costa Ricasse saabujaid vastu juba San Jose lennujaamas. Enne Inteli koostetehase rajamist San Josesse oli turism Costa Rica majandusharu number üks ning suure osa selle tuludest andis loodusturism. Viimasel ajal on Costa Rica kujunenud ka maailma ökoloogide suurimaks välilaboratooriumiks, kus on võimalik uurida ökosüsteeme sellises seisundis, milles nad paljudes piirkondades on juba hävinud.
Eesti kliima ei võimaldaks kindlasti arendada meil loodusturismi Costa Ricaga samal määral ka siis, kui meil oleks sama palju puutumatuid ökosüsteeme. Samas on see väike riik hea näide, et bioloogilise mitmekesisuse kaitse ei paranda mitte ainult elukeskkonna kvaliteeti, vaid on ka majanduslikult kasulik. Alternatiivne tee – metsade hävitamine ja puidu eksport – ei ole aga toonud naaberriikidele Guatemalale ja Nicaraguale õitsengut. Loodame, et Eesti valib meie ühisel jõul Costa Rica arengutee.
Martin Zobel, TÜ taimeökoloogia professor
