Maiki Udam julgeb teha kannapöördeid
Kuigi lahkumishetk oli raske, leiab Maiki Udam (39), et aasta Ameerikas on pannud teda paljut ümber hindama. Asjad, mis tundusid varem määravad nii kodus kui ka tööl, tunduvad nüüd tühised, ja vastupidi.
Maiki on õppinud EPA-s metsandust ja TPÜ-s pedagoogikat, Toominga stuudios teatrit teinud ja lastele rootsi keelt õpetanud. Töö on teda siiski sidunud just haridusvallaga, nüüdki on Maiki ametipost tehnikaülikoolis.
“Tundsin, et olen kinni jooksnud, laadimiseks puudus aeg ja koht,” põhjendab Maiki minekumõtteid. Otsustamine nõudis vaprust: “Poeg Jüri-Mikk (11) oli ikka väga mures, et äkki ma ei tulegi tagasi. Ega see kerge olnud, aga mõtlesin, et kui ma ei lähe, hakkan hiljem kodustele etteheiteid tegema,” meenutab Maiki. H. Humphrey stipendium, millele Maiki kandideeris, lubas põhimõtteliselt terve pere kaasa pakkida. Soovijaid oli sedapuhku üks – tütar Ave-Stina (17), keda välismaa samuti tõmbas.
Humphrey stipendiaate võõrustab Ameerikas 15 tippülikooli, Maiki õppis Pennsylvania State Universitys kõrghariduse korraldust. Elati State College’is, tillukeses linnakeses metsade ja mägede keskel, kus ontlikele haridusjüngritele sekundeerisid töökad farmerid. Kursustel omandatut sai samas praktiseerida. “Ülikool koostas järgmise kolme aasta arengukava ja mul oli võimalik kogu see protsess läbi teha – meil TTÜ-s seisab sama asi ees,” räägib Maiki. Tänu suurele spetsialistide ringile on USA ülikoolide infosüsteemid äärmiselt muljetavaldavad.
Ave-Stinale USA koolisüsteem meeldis: õppeaineid saab ise valida, õpetajad on ütlemata sõbralikud ja võtavad oma hoolealuste edasijõudmist isiklikult. Keemiatunnis tehti lõputult katseid ning kooli õuelt kostvad paugud tähistasid rõõmsat teadustööd, mitte kriminaalide pahategusid. Maiki arvab, et koosolemisel oli nii miinuseid kui ka plusse: “Vahetusperes elades oleks tütar ameeriklase elu rohkem näinud, teisalt oli pingeid kindlasti vähem.”
Määrab ilmakaari uste järgi
Korterit jagati mongollannaga – Burmaa tegi hirmus häid sööke, jutustades sinna juurde kirevaid lugusid oma kodumaast. Ühine sotsialistlik minevik lähendas naisi. “Me saime teineteisest väga hästi aru, meil olid sarnased mälestused.” Kombed on siiski üksjagu erinevad. Kui Mongoolias veebruari hakul uus aasta algab, jagavad teadjamehed õpetusi, kuidas õnne ja edu ligi meelitada. “Helistas siis Burmaa Mongooliasse ja sai oma juhtnöörid kätte – pidi minema lõunasse, siis keerama põhja, seal midagi toimetama, no midagi sellist,” seletab Maiki. “Aga Burmaa teadis, et välisuksed avanevad lõunasse, nagu Mongoolias. Ütlesin talle, et see nüüd küll lõuna ei ole, vaata, kustpoolt päike tõuseb! Burmaad muidugi ehmatas, et mina üritan päikese järgi ilmakaari paika panna, kui tema paneb uste järgi!”
Rahvusvahelise seltskonnaga lävimine oli väärt kogemus, leiab Maiki. Kui kodused haridusprobleemid üle pea kasvavad, võib võrdluseks mõelda riikidele, kus haridus on sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus. Näiteks Svaasimaal on kogu haridus tasuline, vanemate raha läheb aga aidsiraviks. Ja kuidas saada koolidesse tütarlapsi, kui kohalike uskumuse järgi aitab aidsi vastu vaid vahekord noore neitsiga?
Järele mõeldes sõnab Maiki, et see oli ka pere lähendamise aasta, sest eemal olles mõistad inimese väärtust. Lõppsõna lausudes löövad Maiki silmad särama: “Et inimesed julgeksid vaadata koduuksest kaugemale ja tahaksid mõista maailma! Et ikkagi mindaks, kuigi on pere ja töö pooleli – pärast oled jälle kodus ja töö on ikka pooleli! Et oleks julgust teha “kõrvalehüppeid”!”
