SEMIOOTIKUD skandaalsest T-särgist "Kommarid ahju!"
Mihhail Lotman, semiootik, riigikogu liige (Res Publica)
Ehkki mulle need särgid ei meeldinud, ei näe ma siin põhjust kellegi kriminaalvastutusele võtmiseks. Keegi ei saa võtta neid särke tõsiselt kui üleskutset. Aga ebameeldivalt tundsin ma end siiski, eriti kui sain teada, et Juku-Kalle Raid kandideerib Res Publica nimekirjas.
Ma suhtun negatiivselt kommunismisse ja kommunistidesse, aga kui keegi tahab neid ahju toppida, astun nende kaitseks välja. Kui praegu on särgile kirjutatud “kommunistid”, siis kas varsti on ka “juudid”, “muslimid”, “mustlased” või “homod”?
Kui aastate eest olin jalgpallifänn, siis tavaline karje staadionil oli: “Kohtunik seebiks!” Kuid reaalselt ei mõelnud seda keegi. Ma ei näe kogu selles särgiloos kriminaalset rikkumist, küll aga eetilist ja eriti esteetilist.
Mikko Lagerspetz, sotsioloog
Minu arvates on raske välja mõelda loosungit, mis õhutaks poliitilist vihkamist rohkem kui see. Kõik teavad ju, et ahju kujund viitab otseselt inimeste hävitamisele.
Eks särke ole igasuguseid, aga antud juhul on suurimaks probleemiks see, kas vastutusrikkal positsioonil olevad ja volikokku kandideerivad inimesed tohivad avaldada sellistele loosungitele toetust. Näib, et Eesti ühiskonnas on paljud asjad selgeks rääkimata. Pole kuigi põhjalikult lahti mõtestatud nende inimeste rolli, kes olid kommunistliku reiimiga kuidagi seotud. Kuid asju saab lahti rääkida ka tsiviliseeritud moel. Seda ei tohi teha jõhkralt, selliste loosungite abil.
Peeter Torop, semiootik
Antud loosungit ei tohi vaadelda isoleeritult, vaid ühelt poolt seoses kohtuasjaga loosungi “juudid ahju” kasutanu üle ning teisalt omaaegse jalgpallimatši kontekstis, mida eelmisel reedel korrata üritati. Kui särke kantakse lavastuses, milleks on omaaegse ajaloolise sündmuse kordamine, siis on tegu sotsiaalse teatriga. Tegu on mängulise asjaga, mida ei tohi kontekstist välja rebida. Seega ei piisa analüüsiks vaid särgist ja sellele trükitud tekstist.
