Urmas Vadi: kõike teadused ei seleta
Su näidendid on väga sürrealistlikud. Kas sa näed ette, et lugeja-vaataja peab neid lõpuni mõistma?
Minu ootused lugeja suhtes ei ole väga kõrged. Ma ei arva, et ta peaks muukima lahti mingeid koode – teadma ussisõnu, lugema idamaa filosoofiat või ajama kolme vanema daami jalajälgi hooldekodust põgenemisel.
Mis puutub sellesse, kas need tekstid on sürrealistlikud või näiteks olmelised, siis pole see minu jaoks üldse oluline. Seda, mis on päris ja mis kõigub kusagil teadvusesoppides, ei saa mu meelest kah kuidagi eraldi vaadata, sest inimene, mina igatahes küll, koosneb rohkematest olekutest ja tegemistest kui töö-kodu-uni, ülemus-lapsed-Freud. Kõike ei saa psühholoogiaõpikuga ära seletada. Ma tahan, et minu tegelased oleksid veidi huvitavamad ja ehk ka keerulisemad. Selles suhtes mul jälle on ootused lugeja suhtes, et ta sellest aru saaks.
Millest need kaks näidendit õigupoolest räägivad?
Mulle meeldibki mõelda, et need kaks näidendit kuuluvad mingis mõttes kokku. Seal on ka läbivaid tegelasi nagu Elvis, keda esmalt ehk polegi, hiljem on neid jälle liiga palju, nii et enam ei saagi aru, kes on päris. Ja see küsimus, kes ja kas on päris, käib nende tegelaste suust läbi küll. Lapsena nägin telelavastust “Fenomenid”, kus oli asjade liigutaja, keda mängis Ain Lutsepp. Ta suutis mõttejõul, ise vihast värisedes asju liigutada. Ma arvan, et need kaks teksti räägivadki sellest, mida on keegi võimeline välja mõtlema, kaasas kandma ja see ka ise olema.
Kas on ette tulnud olukordi, et pead näidendi autorina näitlejatele või lavastajale selgitama, mida sa “öelda tahad”?
Ma olen pidanud seletama lahti teatud lauseid ja mõttekäike, aga õnneks mitte kunagi seda, mida üldse öelda ja milleks üldse see tekst. Sellisel juhul, kui on selline küsimus, ei peaks lavastaja selle tekstiga tegelema.
“Huultesse tulevad praod, mis jooksevad üle keha edasi. Kogu keha muutub mõraseks ja siis saavad väikestest pragudest juba suuremad lõhed.” Kuidas näitekirjanik sellist sündmust laval ette kujutab?
Täpselt nii kujutangi. Kui selliseid lauseid lugeda romaanist või luuletusest, siis pole selles miskit imelikku. Ma arvan, et ka näidendis ei tohiks olla. Muidugi saan ma aru, et näitlejal oleks etendusest etendusse ehk veidi raske poolduda ja pudiks kuivada. Aga ma soovin, et lavastaja, kes seda teksti lavastama hakkab, mõtleks selle peale, kuidas näitleja võiks kokku kuivada. Oluline on, et ta annaks edasi selle impulsi, kuidas ühe tegelase sisse tulevad mõrad.