Muinasjutuvestja Piret Päär usub sõna jõusse
“Kui ma oma muinasjututubasid teen, siis ütlen lastele: ma jutustan teile ühe loo. Tihti nad ei teagi, mis see tähendab. Pärast tunniajast lugude pajatamist paluvad nad: loe veel üks lugu. Ma alati ütlen, et nüüd ma jutustan.” Aga selle vastu eksivad isegi täiskasvanud.
Inimesed ei usu enam oma sõna jõusse. Kui paber eest võtta, lähevad sõnad sassi. Lugeda on turvaline, saab pilgu raamatusse peita. Aga jutustajal on võimas ja kummaline vägi, ta loob sel hetkel maailma. Tema näeb seda omamoodi ja kuulaja jälle omamoodi. Tuleb kuulata, kuulda, otsida ja harjutada, sest jutustamine on suur kunst. Võib olla väga jutukas inimene, kes räägib vahetpidamata, aga kui lugu proovib jutustada, ei saa sõna suust.
Sõnal on hing
“Mul on tunne, nagu oleks inimestele antud teatud hulk sõnu. Ta peaks neid hoidma, mitte tühja-tähja peale kulutama. Ta võiks väga valida, kuidas ta oma sõna säeb oma mõtete ja tunnete väljenduseks. On inimesi, kes oskavad nõnda rääkida, et sõnad nagu füüsiliselt puudutaksid sind. Sõnal peab hing olema ja hinge on vaja toita.”
Sõna võib toitu saada näiteks teiste inimeste käest. Või emakodu trepi pealt. “Osa inimestega on nii, et oled vait ja istud kõrval – ikka kogud. Mõned räägivad kõrval – jälle kogud.” Maamaja trepiga on nii, et istud seal, mõlgutad mõtteid ja kõik tuleb ise juurde.
“Jutuvestmine on omamoodi seisund. Mõnikord suudad kuulaja kaasa võtta. Mõnikord on nii, et kõik, mis ma ütlen, on tühi ja hingetu. Siis ei tohigi rääkida. Kui hing kaasas, siis tohib jälle.”
Jutustajalt hinge kaasa saanud lugu tuleb tihtipeale jutustaja juurde tagasi. Sööb end küla peal kenasti paksuks ning juhtub, et ei tunne pika aja peale teist esmapilgul äragi. Pireti käest küsiti ühel päeval sokihaldja lugu. “Aga ma ei tea ühtegi sokihaldja lugu,” mõtles ta. Ei, tead ikka, kunagi rääkisid. Piret uuris siis ääri-veeri, mis jutuga tegemist. Lugu oli vahepeal hoopis uueks saanud ja peategelase Berta Kuldjalakese asemele oli ilmunud sokihaldjas. “Võru folkloorifestivalil on aastaid jutte räägitud. Inimesed võiksid neid nüüd tagasi jutustada – see oleks nii põnev. Aga ei tea, kas nad julgevad.”
Õpetab inimesed jutustama
Selleks, et inimesi juttude juurde tagasi meelitada, on Piret 14 aastat muinasjutukooli tegevust vedanud. Õpetab inimesi jutustama. Kursused, laagrid, matkad. Nüüd annab ta aeg-ajalt “hädaabiseminare”, mis kalduvad ka rohkem lugude jutustamiseks. Üks hea lugu on väärt sadat seletust. Hea lugu ei valeta kunagi, ei eksi.”
Piret ei saa jutustamise kasu kuidagi mõõta. Ta ei tea, mida kuulaja tema jutust üles korjab. Sellepärast kahtleb ta mõnikord, kas tema tegudest üldse tolku on. Sellepärast olid talle üllatuseks Viljandi pärimusmuusikafestivali jututubade arengulugu. Need on alati täis olnud jutuhuvilisi täiskasvanuid, aga ka lapsi. Paar aastat tagasi ilmusid sinna 14–16-aastased. “Algul ma vabandasin, et te olete valesse kohta sattunud, siin on muinasjututuba. Nemad vastu, et jaa, aga me olemegi siin selleks. Pikutavad seal siis, mõnulevad jutu paistel. Mulle tundus, et see on iga, kus muinasjutud küll korda ei peaks minema. Mõtlesin siis, et äkki on nemad nende lapsed, keda kümme aastat tagasi sai muinasjutukoolis jutustamise teele meelitatud.”
Kui inimesed Pireti muinasjutukooli tulid, siis vabandasid nad: jutustamine on raske, pole aega juttu meelde jätta.
“Algul ma uskusin neid ka. Lapsed, töö. Süüa vaja teha. Enda jaoks isiklikku aega vaja. Kui ma vaatasin, mida nad isiklikust ajast teevad – loevad Kroonikat.”
Need lood on ka nagu muinasjutud?
“Ei, need ei ole muinasjutud! Need on hoopis teised jutud. Ja neid lugusid lastele rääkida oleks ka väga rumal. Muidugi on hea lugeda, sest see ei nõua erilist keskendumist. Aga muinasjutud kannavad endas aastatuhandete salatarkust, kuidas siin maailmas toime tulla. Loo väärtuse leidmiseks on vaja tihti end süvenema sundida ja see võib tunduda tülikana.
Ka mina ostan mõnikord Kroonikat ja vaatan televiisorist tühisaateid. Aga ma tean, kui pahas seisundis ma siis olen või väsinud vaimuga. Ja ma üritan sealt nii ruttu kui võimalik välja pääseda. Mõnikord ma mõtlen, kas siis paljudel teistel on ka nii paha ”
Jutud lähevad laia ilma
Piret näitab uut raamatut, linnupilt kaanel. See on tema ja Anne Türnpu viimaste aastate suurem töö – eesti rahvajuttude tõlkekogumik “Estonian Folktales. The Heavenly Wedding”. Valisid jutud välja, otsisid julged tõlkijad, kes eraldi korraldatud tõlkelaagrites nendele lugudele võimalikult sobiva kuju püüdsid anda. Nii, et jutud võõrasse keelde panemisel rapsida ei saaks ning sabad, käpad ja vurrukarvad ikka alles jääks.
“Need lood lähevad maailma oma jutuelu elama. Ma ei ole kurb, et nad lähevad. Natuke ikka süda väriseb. Ma tahaks, et nad läheks edasi.”
Piret otsib üles veel ühe raamatu ja näitab lehekülje keskelt ingliskeelset lõiku. “Oota, ma teen sulle sellest kopi.” Seal on luuletaja Ernest Rhys sõnad:
“Muinasjutul on nagu kassil üheksa elu. Ta võib läbi mitme veidra moonutuse käia, kuid ei sure. Keegi võib ta pea maha võtta, uputada tundetulva nagu merevette, või saba külge moraali siduda. Ikkagi jääb talle eluvaim sisse ning võid ta mõnel talveööl tervelt tule ääres istumast leida.”
