Ilmar Raag hakkab taas filmimeheks

Eesti Televisiooni juhi kohalt lahkuv Ilmar Raag kavatseb lähiaastatel pühenduda loomingulisele tegevusele ning lubab, et teeb edaspidi asju vaid südametunnistuse järgi ega võta enam vastu ühtegi ametit, mille puhul tal puudub oma selge tulevikunägemus.

— Rahvustelevisiooni juhina te jätkata ei kavatse. Ütlete, et olete meeleheitel ja teil puudub ETV suhtes perspektiivitunne. Mis peaks ringhäälingunõukogus, poliitikutes või inimestes üldisemalt muutuma, et ETV kujuneks just selliseks, nagu ta teie nägemuses võiks olla?

— Meil ei ole ETV-s ringhäälingunõukoguga sisulisi arusaamatusi ja ma pean praegust koosseisu väga kompetentseks. Küsimus on pigem selles, et neil ei ole poliitika kujundamiseks piisavalt mõjujõudu. Tegelikus poliitikas sõidab suvaline valitsus ringhäälingunõukogust üle kui õhupallist. Üks probleemi allikas on see, et mitte keegi ei suuda täna sisuliselt ja ratsionaalselt põhjendada, miks ETV eelarve on nii suur või väike, kui ta parajasti on. Miks ei võiks see summa olla 195 miljoni asemel näiteks 60 või 600 miljonit? On omamoodi absurdne, et raha antakse sisetunde, poliitilise kompromissi ja traditsiooni põhjal. Teistsuguse mõtlemise alustuseks võiks näiteks proovida vaadata, mis saaks siis, kui Eesti vaatajal oleks omamaises kultuuritekstis pooltki sellest valikust, mida pakub oma kodanikele keskmine Euroopa riik.

Näiteks kui palju on meil oma lastesaateid, sarju, telefilme ja teleteatrit, võrreldes valikuga, mis on Tšehhi, Poola, Horvaatia või Sloveenia vaatajal? Kui mööname, et meie riik ei ole nii tugev, et pakkuda majanduslikult välja sama häid näitajaid, siis ei tähenda see, et oleme ka kultuurilise konteksti tekitamises nõrgemad. Usun, et kõiki üllataks positiivselt see, mis vahendeid ETV tegelikult võiks vajada. Isiklikult arvan, et ilma 100 miljoni kroonise lisata programmi eelarvesse ei ole tulevikul mõtet, ent isegi siis jääks Eesti panus audiovisuaalvahendite kaudu oma identiteeditekstide loomiseks kolm korda väiksemaks kui Sloveenias. Samal ajal on mitu poliitikut eravestluses öelnud, et ka 100 miljoni lisamine ei oleks Eesti majanduskasvu juures tehniliselt kuigi suur probleem, aga see ei ole poliitiliselt kuigi kasumlik tehing.

— Te olete Eesti riigi kultuuripoliitikat kõvasti kritiseerinud, öeldes, et Eestil on teoreetiline võimalus olla vaimult suur ning et ETV-l on potentsiaali olla üks Eesti vaimse maailma kujundamise tõhusamaid vahendeid. Kas usute, et selline aeg üldse tuleb, või jääbki ETV poliitikute lõhki kiskuda?

— Teoreetiliselt, aga tõepoolest ainult teoreetiliselt on võimalik, et Eestit juhitaks kui tänapäevast ettevõtet. Tean, et see on üsna halva kõlaga võrdlus, aga arvan, et praegu juhitakse Eesti riiki kui lühinägelikku ettevõtet, kus just äsja on selgeks õpitud äriettevõtte sotsiaalse vastutuse termin, aga ei teata, kuidas seda rakendada. Domineerivad lühiajalisele strateegiale suunatud tegevused, mille dividende loodetakse välja võtta iga kahe aasta tagant koos valimistega.

Toetudes senise 15 aasta praktikale, kardan ma, et riigi poliitiline juhtimine viib meie kui riigi marginaliseerumisele, sest kuna me ei suuda tekitada Eestile kui meie subjektiivse maailma keskpunktile ise võimsaid sümboleid, siis muutume oma peas rohkem kui reaalselt ääremaa elanikuks.

Teie ennustuste järgi peaks järgneva kümne aastaga toimuma üheaegselt nii meediatehniline kui ka meediatarbija käitumise revolutsioon, mille tulemusena ETV tänasel kujul muutuks nii marginaalseks, et sellisena pole tal mõtet. Pessimismi põhjused on arusaadavad, kuid kas selline jutt ei meenuta mitte keisri juttu enne impeeriumi langemist barbarite kätte? Võitsite lahinguid, kuid kaotasite sõja?

— Olen kindel, et samu vaateid tulevikule jagavad õige mitmed meediainimesed, sest õigupoolest ei ole kogu see nägemus ju minu originaallooming. Vahe on selles, et mitmed teised kardavad, et pessimistliku tuleviku nimetamine võib selle tulekut kiirendada. Ma loodaks pigem vastupidi. Meie tulevik on täna veel mingil määral meie endi teha.

— Televisioon on üldiselt suur nivelleerija. Äkki on see jõudnud nõnda degradeeruda, et allakäik on paratamatu. Lisaks veel kanalite sõltuvus reklaamiturust, valitsuste rahakotist ja hägusest mõistest: “avalikkuse nõudlus”. Viimasest lähtudes aga tahaks ilmselt suur osa inimesi telerist näha ka avalikke hukkamisi. Kas televisioon saabki üldse peale meelelahutuse midagi esindada?

— Televisioonis nähaksegi peamiselt meelelahutuse allikat, vastupidiselt poliitikutele, kes tahaksid uskuda, et tegemist on peamiselt infoallikaga. ETV ise ei käsita end ammu enam ainult televisioonina, vaid meediaorganisatsioonina. Kui suur osa kodanikke eelistab infot otsida internetist, siis läheme sinna järele. Televisioon võib rahumeeli olla meelelahutuse allikaks, sest hea meelelahutus on sotsiaalses plaanis suurepärane konteksti looja. Praeguse programmide nivelleerimise allikas on pigem see, et kogu maailmas väheneb kanalite arvu suurenemisega iga üksiku kanali tulubaas ja nad on sunnitud tegema üha väiksema eelarvega üha standardiseeritumaid saateid. Samas käib see üldiselt praeguse kultuuritööstuse kohta. Just selles olukorras ilmneb, miks riik võiks toetada kvaliteeti ja kultuurilist mitmekesisust, sest turu enese areng liigub järjekindlamalt vastupidises suunas.

— ETV juhtimisest rääkides olete öelnud, et ei taha rahaasjadega väga tegelda. Milles täpselt nägite oma juhirolli enne tööle asumist ja kuidas see ETV organisatsioonis töötades muutus?

— See on üks neid küsimusi, millele mina ei tohiks vastata. Oma peas tegelen ETV juhtimisega 24 tundi ööpäevas. Oma kolleegidelt olen õppinud tähelepanu pöörama asjadele, mida ma varem ei teadnud. Seda isegi hoolimata sellest, et minu Prantsuse diplomitöö tegeles audiovisuaaltööstuse turundusega ja Ameerikas tegin magistriprogrammis ka finantsjuhtimise eksami. Ometi oli see vaid baasiks, et ma suudaksin aru saada, millest vastava valdkonna suurema kompetentsiga inimesed räägivad, ilma et ma ise oluliselt oleksin originaalseid ideid genereerinud.

Üks õige juhatus peabki koosnema inimestest, kes üksteise kompetentsi täiendavad. Ma ei tea, kui palju olen ETV-d juhtinud, aga kanal ise on mind palju juhtinud, muutmaks mu otsuste eetilist raami. Nii ei ole ma tänu ETV missiooni eripärale ilmselt võimeline juhtima edukalt erakanalit. Viis aastat tagasi ehk veel oleksin olnud, aga täna tunduvad mitmed nende väga efektiivsed otsused mulle eetiliselt vastuvõetamatud.

— Nii et Ilmar Raagist ei saa kunagi kommertstelevisiooni juhti?

— Inimene võib ju tõesti muutuda, aga oleksin praegu halb juht, sest õige mitmed saated, mis on olnud vaatajate hulga mõttes erakanalites edukad, on kõigepealt käinud end pakkumas ETV-s ja ma olen neid tagasi lükanud mõttega, et nii hirmsaid asju ei hakka ju ometi keegi vaatama. Aga olen väga kõvasti eksinud. Aasta enne seda, kui Kanal 2 hakkas näitama saadet “60 minutit”, käis CBS sama programmi ETV-le pakkumas. Toona mõtlesin, et saade on küll huvitav, aga ma ei saaks lubada, et ETV näitab paar-kolm nädalat vanu Ameerika uudislugusid. Jälle eksisin, kuna ka haritud eesti vaataja jaoks olid need lood hoolimata aegumisest ikka huvitavad.

— Asutatava rahvusringhäälingu juhiks te kandideerida ei kavatse. On selle taga lihtsalt tüdimus või soov pühenduda rohkem loomingulisele tegevusele?

— Nii ühte kui ka teist. Ütlen peamiselt seda, et järgmise juhatuse esimehe mandaadi peamised ülesanded erinevad nendest, mis olid minul kuni praeguse hetkeni. Samal ajal tuleb ka sisulistes programmiarengu rahastamise küsimustes saavutada murrang, mis minul ei õnnestunud. Selles suhtes ei ole ma eesmärki täitnud ega usu, et seda suudaksingi. See tekitab püsivat frustratsiooni ja süütunnet. Võib-olla ajaga õpin midagi, mis annaks mu küsimustele vastuseid. Praegu mul neid vastuseid ei ole. Teisalt on mul tõepoolest paar loomingulist ideed. See on ju kui pakitsus, mis kõlab kui väljapääs. Kas või ajutiselt.

— Tsitaat teilt: “Keegi ütles, et kui muiste pidi Eestis enda vaimuaristokraadina tundmiseks lugema Akadeemiat, siis täna piisab ETV vaatamisest.” ETV juhile ilmselt meeldivad sõnad, kuid kas selle tagant ei kuma ka arusaam, et üldiselt kõiges on latti alla lastud? Raske oleks ette kujutada, et Inglismaal näiteks võetaks tõsiselt inimest, kes arvab end kuuluvat vaimse eliidi hulka ainult seetõttu, et ta vaatab telekanalit BBC 4?

— Te tabate naelapead. Ma ise just seda silmas peangi, et üldine vaimuaristokraatia tase on allapoole läinud. Tõepoolest pole ETV tase tegelikult oluliselt tõusnud Akadeemiale ligemale, vaid üldine tase on sedavõrd alla käinud, et ETV võib tunduda Akadeemiana, seda tegelikult olemata.

— Teile on ette heidetud, et olete nimetanud oma võimaliku järeltulijana Ainar Ruussaart. Tegemist olevat justkui kuningriigi edasiandmisega. Kuidas selliseid etteheiteid kommenteerite?

— Mina ju ei vali endale järglast. Seda teeb ringhäälingunõukogu, niipalju kui mina tean. Mul on ju ometi õigus avaldada arvamust inimese kohta, kelle vaateid ma respekteerin isegi siis, kui need minu omadest erinevad, ja kellel on telemajas palju toetajaid. Või on see üks neist teemadest, mille kohta mul puudub õigus midagi arvata?

— Te olete öelnud, et ei taha suhelda valitsustega, kes alahindavad kultuuridimensiooni tähtsust üldiste ühiskondlike ja majandusväärtuste kujundamisel. Ehk on asi siiski vaid ajas? Eesti on paratamatult siiski veel üleminekuajas. Kestku see kui kaua tahes, mingil hetkel peavad ju suhtumised ja väärtushinnagud muutuma?

— Kultuur pole vaid võimalus ooperisse või kinno minna. Mina pean silmas kultuuri antropoloogilisest aspektist. Nii näiteks pole inimeste elatustase üksüheselt seotud nende sotsiaalse optimismiga. Viimane on aga osa kultuurist, millega defineerime iseennast ja oma võimalusi maailmas. Eesti elatustase on kindlasti viimase 15 aasta jooksul tõusnud, aga rahulolu ehk kultuuriline kontekst on liikunud pigem vastupidises suunas. Väga hea näide on kultuurist on laste sünnitamine. Kogu arenenud Euroopas tuuakse erinevaid põhjusi, miks majandusliku ja sotsiaalse ebakindluse õhkkonnas on raske lapsi sünnitada, samal ajal kui Somaalias või Etioopias keset tõelist näljahäda ja viletsust sünnitatakse ometi rohkem lapsi kui Euroopas. See on kultuuri küsimus.

— Mihkel Mutt kirjutab EPL-is teile oponeerides, et demokraatlikus ühiskonnas pole vaja kaitsta rahvast ja rahvalikkust, küll aga kõrgkultuuri. Sest kõrgkultuuril ja selle esindajatel ei ole tänases maailmas reaalset võimu. Kõrgkultuuri tarbija krooni väärtus on sama, mis levikultuuri tarbija kroonil, ainult et viimaseid on märksa rohkem…

— …selle Mihkel Muti väitega olen ma 100% nõus. Eriti Eesti suurusega turul viib ainult majanduslikele eesmärkidele suunatud kultuuritööstus üldise vaimse sfääri sandistumise suunas, sest madalaima ühise nimetajaga kultuuritarbijate sihtgrupp on majanduslikult selgelt kasumlikum kui väike kõrgkultuuri sihtgrupp. Probleem on siin eelkõige mitmekesisuse kadumises, sest Eesti turg ei ole suuteline ülal pidama paljusid erinevaid subkultuure. See loob eesti intelligentsile skisofreenia tingimused, kus nad ühest küljest tunnevad enda seotust kohaliku kultuuriga ja teisest küljest on ainuke saadaval olev kõrgkultuur välismaine. Kõrgkultuuri mittetoetamine turumajanduse tingimustes viib üheaegselt kultuuri-eliidi võõrandumiseni ja teiselt poolt lihtsalt kadumiseni.

— Kunagi ütlesite ühes intervjuus, et püüate pärast ETV-st lahkumist elada südametunnistuse järgi. Kas see tähendab, et püüate tegelda vaid asjadega, mis teid huvitavad, või midagi enamat?

— See tähendab, et on asju, mida ma ei tee. Ma ei võta ühtegi järgmist ametit vastu, enne kui olen kindel, et mul on selle ameti suhtes oma tulevikunägemus. Nii tean kindlasti, et praegu ei astu ma erakondlikku poliitikasse, sest ma ei tea, kuidas teha kompromisse ideaale reetmata. Edasi, mul ei ole midagi selle vastu, et teenida veidi rohkem raha, aga ma ei alusta tegevust üheski ametis, mille ainsaks eesmärgiks on rahaline kasum. Arvan, et praeguses ühiskonnas on igale inimesele kohustuslik eetikatest – teha vahepeal midagi, mis raha ei too. Nii nagu tarbimisühiskonna iseseisvuse tunnus on osta riideid, mille firmasilt tuleb kohe küljest võtta, sest riide väärtus peab seisnema tema kasulikkuses, ilus ja kindlasti mitte brändis.

— Kas kavatsete jääda seotuks audiovisuaalse valdkonnaga?

— Jah. Aga ma ei räägi sellest enne, kui stsenaariumid on valmis. Tõsi on, et ühelt poolt mind ei huvita eriti elitaarse filmi tegemine, sest seda ma hästi ei oskakski. Kunst kunsti pärast mind ei huvita. Mulle meeldivad intensiivselt jutustatud lihtsad lood vastuoluliste sõnumitega. Need umbes kolm ideed, mis mu peas praegu tiirlevad, on kindlasti mõjutatud minust kui kodanikust ja kui eestlasest. Loodan, et need suudavad ka vaatajaid intrigeerida.

— Lõpetuseks ka üks tülikavõitu traditsiooniline küsimus. Kes oleks Ilmar Raagist saanud, kui ta saaks aega kümmekond aastat tagasi pöörata? Ilmselt mitte ETV juht?

— Täna kümme aastat tagasi tehti mulle ettepanek minna tööle Prantsuse filmifirmasse Fidelite Productions, kus toodeti Francois Ozoni filme. Praeguseks teevad nad aastas neli–kuus mängufilmi ja firma käive on umbes viis korda suurem kui ETV-l. Sellest hoolimata ei tahaks ma loobuda oma ETV aastatest. See on ainulaadne ja ülendav kogemus.

Ilmar Raag

•• Sündinud: 21. mail 1968 Kuressaares

•• Õppinud: Kingissepa II keskkoolis, Tartu ülikoolis (ajalugu, 1986)

1987 suunati aega teenima Valgevenesse Nõukogude armee autoväesalka

•• 1989 taasalustas õpinguid Tartu ülikoolis, kuid seoses õpingute jätkamisega Prantsusmaal filmi, televisiooni ja kultuurimänedžmendi vallas jäid Tartu õpingud pooleli. Prantsusmaal õppimise ajal töötas Eesti Pariisi saatkonnas assistendina

•• 1989. aastast EÜS-i liige

•• 1996 ETV saate “Friik” juht ja toimetaja

•• 1997 lõpetas Tartu ülikooli ja omandas kunstiajaloolase diplomi

•• 1998 jätkas telekommunikatsiooni õpinguid Ameerika Ühendriikides Ohios

•• 1999 jätkas tööd Eesti Televisioonis, esialgu hanketoimetuses ja hiljem programmidirektorina

•• Alates 1. aprillist 2002 Eesti Televisiooni juhatuse esimees

•• Hobid: kreeka-rooma maadlus, judo, filmindus, kirjandus ja matkamine