Teatavasti loodi sammas nende meeste auks ja mälestuseks, kes II maailmasõjas julgesid võtta relva, et võidelda Eesti iseseisvuse taastamise eest. Paraku ei ole ühelgi siiani võimul olnud Eesti valitsusel jätkunud julgust tegeliku ajaloo avalikuks tunnistamiseks.

Paraku tundub paljudele nendest, kes kunagi läksid sõtta võitlema vaba Eesti eest, et koos Lihula sambaga on muuseumi paigutatud ka isamaa-armastus ja eestlaste vaprus. Ilmselt ei ole neid tänapäeva Eestis enam vaja.

Loota, et NATO kogu oma jõus ja vägevuses meid kohe konflikti alguses kaitsma tõttab, on küllaltki naiivne. Eriti võimaliku konflikti korral Venemaaga. Seda on elu paraku tõestanud.

Austustväärivaks eeskujuks oleksid siin need mehed, kes omal ajal ei kõhelnud, kui kodumaa kaitseks oli vaja relv kätte võtta. Kuid just nende meeste mälestusest ja Eesti riigi kestmajäämiseks vajalikest eestlaste eetilistest väärtustest kavatseb praegune valitsus nähtavasti loobuda. Kurb, aga tõsi.

Hendrik Arro, kunagine 11. öölahingulennugrupi lendur

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena