Mari-Liis Valkonen - Helilooja teel ainuomase helikeele poole

Muusikaakadeemia värske kompositsioonimagistrant Mari-Liis Valkonen võitis akadeemia sügisfestivali loomingukonkursi peapreemia. Neiu jätab pealt hapra ja õhulise mulje. Tema loomingus on aga kõrvuti mõtteselgus, värvikus ja isikupära.

— Miks loote just sellist muusikat?

— Teadlikult ei ole ma ühegi suuna järgija. Eks üritan helisid järjest paremini tundma õppida, oma esteetikat kujundada. Aga see, kuidas kõlaline tulemus välja kukub, on siiani olnud iga loo puhul väga erinev (mis on õppimise ajal ka loomulik).

— Rääkige, mille eest preemia pälvisite. Mis teos see on?

— Sügisfestivalil on alati toimunud loomingukonkursid, millest olen kolmel korral osa võtnud. Eks need lood sünnivad ikka koostöös juhusega, sõltuvalt sellest, millist muusikat sel perioodil kuulad, millist raamatut loed, millisesse maanurka satud, kelle ütlusi arvesse võtad. Kõigel on oma mõju. Näiteks ühel ööl raadionuppu kruttides tabasin eetrist väga kummalise harfiloo, mille järelmõjust sündis lühikese ajaga koorilaul.

“Teekonna juhuse” (klaverile, viiulile, tsŠellole ja löökpillidele) puhul oli üllatav see, et mingit “väljast tulnud” muusikalist tõuget polnudki. Olid abstraktset laadi mõtisklused juhuse olemuse üle, aga mingi süžeena see seal ei kajastu. On ilmset traditsioonilise ida muusika jäljendamist, aga seda ei teinud ma samuti kindla eesmärgiga, vaid lihtsalt juhtus nii. Algidee oli minimaalseid vahendeid kasutades taanduda isegi ühehäälsusele, aga lõppkokkuvõttes liikus lugu ikka ise sinna, kuhu tahtis.

— Mis on teie tulevikuplaanid?

— Lõpetada muusikaakadeemia magistrantuur, tüüdata Haagi konservatooriumi professoreid ja lõpuks raamat kirjutada. Ja muidugi aina julgemalt muusikas katsetada.

— Milline on praegu eesti noorte muusikute põli? Kas erialasest tööst elab ära?

— Kas teie teate mõnda, kes elab ära? Samas nälga pole ka keegi surnud. Ehk hakkab edenema see põli.

— Milline on praegune eesti muusikaelu?

— Uue muusika tellimusi võiks olla rohkem (eesti ooper – kus see on?), aga võrreldes olukorraga Lätis elavad meie heliloojad ikka väga hästi.

Siin käib palju huvitavaid muusikuid, kontserdisaalis mängitakse seinast seina muusikat, igaühele on midagi. Varsti on igas külas kontserdimaja, rahvas istub saalis (kuigi vahel kohtab üllatavat tühjust) ja tundub, et kõik on parimas korras. Suvine festivalide üleküllus lööb ju lausa uimaseks.

Hästi on ka see, et eesti muusikuid tunneb maailm rohkem kui mõne teise eriala esindajaid. Ma ei usu, et oleks ühtki teist eestlast, keda Ameerikas tuntaks niivõrd hästi kui Arvo Pärti. Heliloojal on ehk kergem välismaal edukaks saada, muusikat on lihtsam levitada ja muusika kirjutamine ei maksa ju mitte midagi. Teiselt poolt, alati leidub inimesi, kes arvavad, et muusika on puhtalt meelelahutus. Nendega pole kohe midagi peale hakata.

— Kuidas teile tundub, kas sel muusikal, mida noored loovad, on kuulajaskond olemas?

— Ilmselt on, sest hullemaidki asju kuulatakse. Uue muusika kontsertidel on ikka saalid täis, ja just noort publikut! Tundub, et ka muusikaajakirjandus on hakanud seda valdkonda rohkem peegeldama. Isiklikult arvan, et palju oleneb reklaamist.

— Kes on teie eeskujud?

— Kui ausalt ära rääkida, siis on mul muusikas olnud ainult üks eeskuju – Steve Reich. Tükk aega keeldusin tema muusikat kuulamast, kuna mulle lihtsalt ei meeldinud ta nimi. Lõputult Reichi vältida ei olnud aga võimalik ja hetkest, kui “Piano Phase’i” kuulsin, armusin. Kogu ameerika minimalismi üldse. Praegu vaatan sellele ajale (kõigest neli-viis aastat tagasi!) nostalgilise “küll see noorus oli ilus aeg” pilguga. Nüüd on Reichist villand, minimalismivaimustus hääbunud, aga nii suurt mõju ei ole mulle kunagi keegi avaldanud. Võib öelda, et tema oli minu eeskuju. Ülejäänud on lihtsalt sümpaatsed heliloojad.

Praegu on üldse väga palju heliloojaid. Peab olema palju aega, et kuulata. Tihtipeale otsitakse huvitavaid asju, kuulatakse üks kord, aga seda teist korda ei tule enam kunagi. Võin ju nimetada heliloojaid, kellest ikka ja jälle rõõmu tunnen: Turnage, Adčs, MacMillan, Tan Dun, Murail… Ahjaa, hiljuti jõudsin ringiga Beethoveni sümfooniateni. Väga kosutav!

— Kas näete oma tulevikku siin või välismaal?

— Pole ju enam õukondi, kus helilooja saaks kindlal tööpostil olla, nii et pole vahet, kus heliloojana elad. Kui sinult juba tellitakse, siis tellitakse niikuinii, olenemata asupaigast. Mina kavatsen Eestis elada. Mujal võib ju olla teine ilm, rohkem naeru ja suurem pension, aga ma ei paindu eriti juurtest kaugemale.

— Kas olete teiste sama perekonnanime kandvate muusikutega sugulane?

— Andres Valkonen on minu onu, Jüri Valkonen minu isa.

Mari-Liis Valkonen

•• Sündinud 31. juulil 1981

•• Õppinud Tallinna reaalkoolis ja Georg Otsa nim Tallinna muusikakoolis.

•• Kevadel lõpetas muusikaakadeemia kompositsiooni erialal professor Eino Tambergi käe all.

•• Praegu muusikaakadeemia kompositsiooni eriala magistrant, õpetajaks Helena Tulve.

•• Akadeemia sügisfestivalil 2002. a loomingukonkursi kolmas, 2003. a teine, tänavu esikoht.

•• Eesti isamaaliste laulude konkursil 2004 Valgas esikoht.

•• Eesti muusika päevade 2005 üliõpilaste loomingukonkursi esikoht (läks jagamisele Raun Juurikaga).

•• Suurim töö: “Instead” sümfooniaorkestrile (2005)

Tema teosed on kõlanud festivalil Eesti muusika päevad.

•• 2005. aastast heliloojate liidu liige.