Putini pärijamäng vangerdustega
Räigemaid meelelahutuse vorme – vene rulett – seisneb selles, et näiteks kuuelasulise revolvri trumlisse pannakse üks padrun, lüüakse trummel pöörlema ning adrenaliinitulva nautides surutakse toru oimukohale.
Võrdlus selle jõhkra mänguga tuli pähe viimaseid Kremli kaadrimuudatusi jälgides. President määras asepeaministriteks oma administratsiooni ülema Dmitri Medvedevi ja kaitseminister Sergei Ivanovi. Ehkki esmapilgul näib olevat tegu n-ö ülendamisega, on peaministri enda roll Venemaa Föderatsiooni praeguses võimusüsteemis puhttehniline, tema asetäitja oma aga marginaalne. Tõsiseks ülendamiseks tuleb pidada Tjumeni oblasti kuberneri Sergei Sobjanini tõusu presidendi administratsiooni ülemaks.
Pikemat aega on Venemaa poliitikud ja politoloogid kirglikult mänginud järeltulija-mängu. Iga president Vladimir Putini tehtavat kaadrivahetust tõlgendatakse otsekui jumalikku ilmutust, mis lõpuks ometi peaks osutama Järeltulijale. Ehk siis inimesele, kellest saab praeguse presidendi mantlipärija.
Tõsi küll, enamasti osutub närveldamine asjatuks ning tegemist on tühilasuga, suur manipulaator asetab mõne aja pärast poliitilisse trumlisse uue padruni – inimese ikka – ning sunnib kogu kremlitõlgendajate vennaskonda hinge kinni pidades mängu jälgima.
Pettemanööver?
Kolleeg Juhan Sillaste hinnang oli veelgi kriitilisem. Tema sõnutsi järab analüütikute “vennaskond” konte, mida pillub ette sündmusi dirigeeriv “vennaskond”. Nende käekiri on varasema tegevuse ja mentaliteedi tõttu eksitav, tegelikke tegelasi ja eesmärke varjatakse petteoperatsioonidega. See on lihtsalt erioperatsioonide keskel kujunenud isikute harjumuslik käitumine.
Mantlipärimisest on veel vara rääkida. Fakti ette seatakse rahvas viimasel hetkel. Pealegi pole Venemaal kõne all mantel, vaid Monomahhi müts. Kas see üldse läheb kellelegi pähe, on veel lahtine. Eelnevalt selgitatakse välja need, kes on liiga ilmselt sellest mütsist huvitatud, ja suunatakse mängust kõrvale – varem näiteks põllumajandust juhtima või suursaadikuks.
Nii ehk teisiti võttis ametlik Venemaa presidendi pakutud kaadrimuudatuste paketi vaimustusega vastu. Muu hulgas vahetus ka paar presidendi piirkondlikku eriesindajat, nn kindralkuberneri.
Venemaa parlamendi ülemkoja spiiker Sergei Mironov on veendunud, et kuna Medvedev on rahvuslike projektide realiseerimise nõukogu liige, siis tema tõstmine esimese asepeaministri staatusesse aitab valitsusest moodustada tõelist löögirusikat, mis suudab bürokraatliku masinavärgi käima lüüa.
Alamkoja esimees Boriss Grõzlov rõõmustab, et uus administratsiooniülem Sobjanin on Venemaa juhtpartei Ühtne Venemaa ülemkogu liige, seega suureneb parteiline vastutus.
Muuseas, Venemaal ilmneb viimasel ajal selge, lausa kiirustav tendents juurutada nn parteilise vastutuse printsiipi – muuhulgas muudetakse kuberneride ametissemääramise korda. Nii saab kubernerikandidaadi esitamise õiguse piirkonnas enim hääli kogunud erakond.
Kaitseministri Sergei Ivanovi ülendamine ka asepeaministri staatusesse tugevdab ministrite kabineti jõublokki. Sobjanin toob presidendi kõrvu regioonide hääle. Selliseid ja veelgi positiivsemaid hinnanguid on Venemaa ametlik meedia täis.
Ehk säravaima pärlina sellest takkakiitmise reast jäi silma Leonid Roketski hinnang, mis kõlas umbkaudu nii: “Ma võtan need muudatused vastu ühest küljest tänulikkusega, teisest küljest aga vaimustuse ja rahuldusega.”
