TSIPE AAVIK: Puude taga tuleks vahel ka puisniitu näha
Põllumajanduse kontekstis pakub poollooduslike koosluste hooldamine tänapäeval suurepärast võimalust Eesti maamajanduse mitmekesistamiseks. Nüüd on meie pärandkoosluste edasist säilimist hakanud ohustama eurodokument, mille kohaselt ei tohi niidul olla rohkem kui 50 puud või 50% põõsaid hektari kohta. Vastasel korral oleks niidukoosluse näol tegu justkui tulundusmetsaga ning seega pole selline maatükk toetusõiguslik (vt Maaleht, 20.10.2005).
Mõistetav on põllumajandusministeeriumi ja PRIA (põllumajanduse registrite ja informatsiooni amet) mure, et niitude väga laialivalguva käsitluse korral võidakse toetusi küsida lihtsalt võsa või ebapiisavalt majandatud koosluste puhul, ning seda kartust jagavad ka looduskaitsjad.
Kuid hoopis murelikumaks teeb looduskaitsjaid ja talunikke ministeeriumi ja PRIA üldisem suhtumine poollooduslike koosluste hooldamisega seonduvasse ning sellest tulenev käitumine maahooldajatega. Kuigi eelnimetatud 50 puu nõude järgimisel on nüüdseks lubatud teha mõningaid mööndusi, annavad sellised teated üldsusele märku suutmatusest riiklikul tasandil pärandkoosluste kaitset ja jätkuvat hooldamist tagada. Teise illustreeriva näitena võib tuua maaelu arengukavasse kirjutatud sihtotstarbeliste poollooduslike koosluste hooldamistoetuste mitterakendumise puudulikult planeeritud eelarve tõttu.
Vaataks nüüd hetkeks toimunut pärandkoosluste hooldaja silme läbi. Kas tal on üldse tulevikus mõtet neid kooslusi majandada, kui riik ei suuda tagada püsivat, nii vaimlist kui majanduslikku toetust? Selle asemel saabuvad ebakindlust tekitavad sõnumid uutest kriteeriumidest, mille kohaselt on puisniit üleöö muutunud tulundusmetsaks, või saadetakse sõnum varem lubatud toetuse ärajäämisest, toetuse võimalikust tagasiküsimisest jne.
Entusiasmist ei toitu
Võib-olla on hoopis mõttekam puisniidult puud maha võtta ja asendada see ala nt viljapõlluga? Tumedama stsenaariumi puhul võib oletada, et ilma riigi toeta ei suuda paljud pärandkoosluste hooldajad vabaturumajanduslikus keskkonnas kuigi pikalt üksnes entusiasmist toituda“.
Tõepoolest, pärandkoosluste produktiivsus agrokemikaalidega turgutatud tänapäevastele põllumajandusmaadele silmi ette anda ei suuda, kuid ka rahas otseselt mittemõõdetavad kvaliteedid, nagu poollooduslike koosluste elurikkus ja ajaloolis-kultuuriline taust, on lisaväärtused omaette. Muuhulgas ei tohiks otsustamisel unustada, et pärandkoosluste tõttu on Eestil Euroopa Liidu põllumajandus- ning keskkonnapoliitikas oluline rahvusvaheline kohustus tagada nende kaitse, ning poleks üllatav, kui kohustuste täitmata jätmise korral ähvardaks Eestit järjekordne karistus Euroopa Komisjonilt. Loodetavasti suudetakse edaspidi siiski puude taga peale metsa ka puisniitu näha ning poollooduslikud niidud jäävad mitmekesistama Eesti maastikke ja maamajandust ka tulevikus.
