JÜRI ELKEN: Gaasijuhe: salastatud loodusriskid?
Ei ole ju võimalik, et suurte riikide juhid mängivad Läänemere keskkonnaga pokkerit. Umbes nii vastasin hiljuti ka ühel teaduskonverentsil sellekohasele küsimusele.
Paraku selgub, et andmed keskkonnauuringute kohta puuduvad. Läänemere keskkonnakaitse komisjoni (HELCOM) veebilehelt võib lugeda, et Saksamaa keskkonnaministeeriumi esindaja Heike Imhoff tegi novembri alguses avalduse, et nende ministeeriumil ei ole andmeid isegi gaasitoru kulgemise kohta, rääkimata sellest, millist mõju gaasijuhe Läänemerele tekitab. Samas on suurte mererajatiste puhul, mis võivad mõjutada mitmeid Läänemere riike, kokku lepitud riikidevaheline koostöö piiriülese keskkonnamõju hindamiseks.
Ometi ei saa uskuda, et Vene-Saksa gaasijuhtme keskkonnauuringud oleksid üldse tegemata. Juba 1998. aastal esitleti HELCOM-ile firma Ramboll koostatud eeluuringute aruannet, kus analüüsiti gaasijuhtme alternatiivseid asukohti ja loetleti võimalikke keskkonnamõjusid.
Kas uuringute tulemusi varjatakse? Meenub omaaegne Leningradi kaitsetammi ehitamine, mil keskkonnauuringud küll telliti, kuid nende tulemused pandi poliitiliselt paika. Kes ei tahtnud arvutustega vusserdada, see arvati meeskonnast välja. Nende uuringute tulemusi pole kunagi näidatud ja need ei kannata tõsist teaduslikku kriitikat. Kas praegu on samamoodi? Ei saa ju tõsiselt võtta Gazpromi väiteid, et nad hoolivad keskkonnast väga. Tegu on kaubandusliku reklaamiga. Vene–Saksa gaasijuhtme võimalikku kulgemisteed uuris Eesti võimude loata Naissaare lähistel ka Venemaa uurimislaev Pjotr Kotsov.
Suurim oht: gaasileke
Millised on võimalikud kaasnevad keskkonnaohud? Kui gaasijuhtme ehitusaegsed mõjud ja riskid on selja taga (eeldame, et uputatud keemiarelvadest ja miinidest on võimalik ohutult mööduda), jääb põhiliseks ohuks gaasileke, kas siis aeglase pihkumise või suurema gaasipurske kujul. Looduslik küttegaas koosneb põhiliselt metaanist. Metaan on vees mittelahustuv, kuid merevees ja mereökosüsteemi aineringes esineb seda siiski arvestatavates kogustes. Maagaasis on lisaks metaanile alati ka teisi ühendeid. Väävelvesinik, mida võib maagaasis olla kuni 20%, on vees kergesti lahustuv ja väga mürgine.
Vene teadlane Stanislav Patin kirjutab oma värskes raamatus, et maagaasi sattumine veekogusse kujutab elustikule suurt toksikoloogilist ohtu. Näiteks 1982. ja 1985. aastal toimunud gaasipuurimisseadmete avariide järel kasvas Aasovi meres vee metaanisisaldus võrreldes fooniväärtustega 10–100 korda, mis tõi kaasa põhjaloomade ja kalade massilise huku. Kaladest on metaani suhtes eriti tundlik lest. Veealuste torustike lekkeid esineb kahjuks liiga sageli. Kuigi suur osa vette lekkivast metaanist tõuseb kiiresti pinnale, püsib vette jäänud metaan seal kaua ning võib levida väga kaugele.
Merepõhja gaasijuhtme kahjulik mõju võib peituda ka püsivas akustilises müras ning geomagnetilises kõrvalekaldes, mistõttu kalad ja mereimetajad jäävad lõksu. Just see oli üheks peamiseks põhjuseks, miks aasta tagasi keelati 80 kilomeetri pikkuse gaasitoru paigaldamine Georgia väina Vancouveri lähedal.
Mürgitatud kalad
Läänemeri on võrreldes teiste meredega, mille põhjas gaasitrassid juba paiknevad, eriline. Piiratud veevahetuse ja eutrofeerumise tõttu on Läänemere sügavamad veed (kus gaasitrass kõigi eelduste kohaselt peaks kulgema) hapnikuvaesed ning sageli esineb seal mürgist väävelvesinikku. Just hapnikudefitsiit on see, mis gaasilekke korral kalade mürgitumist võimendab. Näiteks Põhjameres püsivat avamere hapnikudefitsiiti ei esine.
On arvatud, et Eesti peaks Läänemere gaasitrassi tõkestamiseks kasutama keskkonnaga seotud argumente. Keskkonnauuringute eesmärk ei ole siiski argumentide esitamine millegi poolt või vastu, vaid arstide keeles täpseima objektiivse “diagnoosi” panemine. Ja “diagnoosi” panemise võimalused on praegu paremad kui eales varem, sest teadus ja tehnoloogia on jõudsalt arenenud. On võimalik teha nii ülitäpseid analüüse kui ka modelleerimisel põhinevaid kvantitatiivseid prognoose. Praegu puudub kahjuks vähimgi teave selle kohta, mida täpselt kavatsetakse ehitada ning mida ja milliste meetoditega on uuritud. Nii teadlased, keskkonnaeksperdid kui ka üldsus peavad saama enne lõplike otsuste langetamist võimaluse öelda oma sõna.
Gaasitrassi 1200 kilomeetrist vähemalt 400 kulgeb vahetult Eesti majandusvööndi lähistel. Seda on rohkem kui Soomel, Lätil, Leedul, Poolal ja Taanil, samuti Venemaal ja Saksamaal. Trassi lähedal on Eestis küllalt suure pindalaga looduskaitsealasid ja keskkonnatundlikke merepiirkondi. Eestil ei ole põhjust oma keskkonnahuvide kaitsmisel tagasihoidlik olla.
Jüri Elken, TTÜ meresüsteemide instituudi direktor
