Eesti dekabristid ja Must Kass nõukogude režiimi kukutamas

1974. oktoobril tekitas ÜRO Peaassamblees suurt elevust peasekretär Kurt Waldheimi lauale potsatanud memorandum, kus läänes seni tundmatud Eesti Demokraatlik Liikumine (EDL) ja Eesti Rahvusrinne (ERR) nõudsid Eesti iseseisvuse taastamist ja Eesti võtmist ÜRO liikmeks. Sündmuse tähistamiseks korraldati nädala algul Tartu linnamuuseumis ajalookonverents “Dekabristid päikeseloojangul”.

Lisaks eelnevale nõuti memorandumis, et okupeeritud Eestis tuleb likvideerida Nõukogude koloniaalne administratiiv-

aparaat, viia välja N Liidu väed, tuua sisse ÜRO väed ja korraldada nende kontrolli all vabad valimised, lubada koju väliseestlased, valida Asutav Kogu ja moodustada seaduslik Eesti Vabariigi valitsus. Waldheimile kirjeldati ka Eestis toimuvat venestamist, mistõttu eestlased olid oma kodumaal vähemusse jäämas.

Ehkki läänes olid EDL ja ERR tundmatud organisatsioonid, oli siinsel KGB-l oma arvamus sellest, kes võib asja taga peituda, ning 13. detsembril 1974 algas Tallinnas KGB suuroperatsioon. Asuti läbi puistama tollal olulisemate kommunistliku rezŠiimi vaenlaste kodusid ja töökohti. Esialgu vahistati kolm “peasüüdlast”: Artem JuskevitsŠ, Mati Kiirend ja Kalju Mätik.

Neljas kahtlusalune Sergei Soldatov pääses põgenema, kuid andis end pärast aastavahetust vangi, pidades kõlblusetuks pälvida kaaslastest paremat saatust.

KGB nimetas operatsiooni eesmärgiks hävitada ootamatu löögiga iseseisvusliikumine Eestis ja tõi vahistamiste järel Moskvast, Leningradist, Orjolist ja Riiast siia abijõude, kes kuulasid üle veel sadakond intelligenti, vallandades neist paljud töökohalt. Kokku jõudis kohtuniku lauale 61 köidet toimikuid.

KGB-d sŠokeeris asjaolu, et ÜRO-sse jõudnud memorandum oli vaid osa teisitimõtlejate tegevusest. Salamissiooni põhiline eesmärk oli Musta Kassi koodnime taha peidetud vastupanuliikumise käsiraamatu valmistamine, mis oleks alus-

programm kõigi N Liidu rahvaste vabastusliikumisteks ja viiks kommunistliku rezŠiimi kukutamiseni kogu N Liidus.

31. oktoobril 1975 mõistis ENSV Ülemkohus Mätiku ja Narvas sündinud Soldatovi kuueks aastaks vangi, Kiirend ja ukrainlane JuskevitsŠ said viis aastat. Mehed saadeti kohe Mordva ANSV ja Permi oblasti poliitvangide laagritesse.

Paldiski dekabristid

Demokraatide eellooks oli kümneaastane “sulaperiood” N Liidus. 1968. aastal oli Moskvas ilmuma hakanud dissidentide põrandaalune ajakiri “Jooksvate sündmuste kroonika” ja samal aastal hakkas levima vesinikupommi leiutaja, akadeemik Andrei Sahharovi brosŠüür “Mõtisklusi progressist, rahumeelsest kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest”, millest pidi algul saama N Liidu ühtse demokraatliku liikumise programmiline algdokument. Hetkeks tundus, et kogu riigis saab hakata vabamalt hingama. Aga siis toimusid sügissündmused Prahas ja algasid arreteerimised kogu N Liidus. Üheks suureks lüliks vahistamiste ahelas oli 1969. aasta kohus Paldiski mereväebaasi ohvitseride üle, kes olid seadnud eesmärgiks kommunistliku rezŠiimi kukutamise.

Eesti dissidentide koostöö tuumaallveelaeva ohvitseridega algas 1968. aastal. Soldatov ja JuskevitsŠ olid häiritud Sahharovi naiivsest usust N Liidu valitsuse tervesse mõistusesse ja koostasid omakorda vastuartikli “Loota või tegutseda?”. Mehed heitsid Sahharovile ette mõtlemist marksistlikes kategooriates ja rahvusküsimuse mittemõistmist.

Alternatiiviks pakkusid nad välja panustada rahva omaalgatusse, mille kaudu saaks reformid rezŠiimile jõuga peale suruda. Sellega kaasnes üleskutse alustada võitlust ning kaasata selleks vajadusel ka muud ühiskondlikud jõud.

Samal ajal rajasid siinsed mereväeohvitserid Poliitilise Vabaduse Eest Võitlemise Liidu, esitades oma seisukohad “Avalikus kirjas Nõukogude Liidu kodanikele”. Mereväeohvitseride ühendus oli oma olemuselt puhtakujuline neodekabristlik partei, mis seadis eesmärgiks rahva relvastatud võitluse, et läbi viia riigipööre ja kehtestada demokraatlik kord. Kuna ka mereväelased pidasid Sahharovi programmi liialt leebeks, siis võtsid nad raadiojaama Svoboda kaudu ühendust Soldatovi ja JuskevitsŠiga. Üheskoos kavandati suuremat rahvaliikumist ja plaaniti välja anda ajakirja Demokrat. Paraku anti kõik ohvitserid juba 1969. sõjatribunali alla. Mõni neist saadeti karmidesse psühhiaatriahaiglatesse, kus nad pidid veetma aastaid.

Sama aasta sügisel panid JuskevitsŠ ja Soldatov kokku N Liidu põrandaaluse demokraatliku liikumise programmi. Liikumine kavatses olla KGB-le vääriline vastane ja pidi koosnema väikestest võitlusrühmadest, et rühma sissekukkumine kahjustaks võimalikult vähe üldist liikumist. Võrk pidi ulatuma üle kogu N Liidu. Loodi liikumise taktikalised alused, milles tauniti rezŠiimiga kaasajooksmist. Lisaks oldi veendunud, et tegutsema peab põranda all, sest avalike kirjade esitamine koos nimedega loob vaid ideaalse märklaua KGB-le.

Moskva dissidendid polnud provintslasteks peetavate radikaalide seisukohtadega küll sugugi rahul ja seepärast rõhutasid Soldatov ja JuskevitsŠ alati, et nende seisukohad ei ole dogma. Suurimaid mõttekaaslasi leiti Balti riikidest, Venemaalt, Ukrainast ja Armeeniast.

Vene veri, Eesti süda

Eesti-sisene dissidentlik liikumine sai tõelise hoo sisse 1971. aastal, selleks ajaks olid Soldatov ja JuskevitsŠ leidnud inimesed, kes võiksid gruppidesse kuuluda ja neid ka moodustada. Omamoodi kohtumispaigaks sai Eesti Filharmoonia sümfooniaorkestri direktori Oleg Tjutrjumovi salong, mida külastas suurem osa Eesti intelligentsist. Peterburist pärit vürstisoost Tjutrjumov pidas end ise eestlaseks ja tal oli väärtuslikke sidemeid Venemaa põrandaaluste kunstiringkondadega.

Sügisel 1971 moodustati Eesti Rahvusrinne, mida asus juhtima Arvo Varato. End määratleti Eesti demokraatlikult meelestatud organisatsioonide ja üksikisikute vabatahtliku ühendusena, millel oli kaks eesmärki: rahvahääletuse läbiviimine Eesti riikliku seisundi määramiseks ja omariikluse taaskehtestamine.

Tegeldi dokumentide tõlkimise, paljundamise ja levitamisega ning anti välja oma põrandaalust ajakirja Eesti Rahvuslik Hääl. Et ERR-i seas tekkisid programmi suhtes mõningad lahkarvamused, siis loodi JuskevitsŠi ja Mati Kiirendi algatusel uus rühmitus Eesti Demokraatlik Liikumine.

Väike Siga asub teele

Järgnevatel aastatel saatsid lääne suunas kirju teele veel mitmed Läti ja Leedu dissidendid. Lätlased protestisid venestamise vastu ja leedulasi ärritas katoliku kiriku allasurutud roll. Ka Eestis otsustati leedulaste eeskujul ÜRO-d teavitada, kuid eesmärgiks seati Eesti kui terviku tahte edastamine. EDL-i ja ERR-i ühismemorandumi viimistlemine usaldati Soldatovi kaudu Tunne Kelamile kui “Eesti nõukogude entsüklopeedia” toimetajale ja rahvusvahelise õiguse asjatundjale.

Valmis dokumendid pildistati ja peideti maapõue ning alles aasta pärast leiti võimalus need Rootsi toimetada, kust need ÜRO-sse jõudsid. Memorandumiga seonduvat operatsiooni nimetati koodnimega Väike Siga. (Sea kujundi kasutamine pärineb väljendist seatempu tegema ehk venekeeli podsunut svinju. EDL-i programm kandis koodnime Suur Siga). EDL-i

strateegia ja taktika aga pidi olema nagu saatuslik Must Kass, kelle pahaendeline ilmumine Nõukogude rezŠiimi teele tekitab paanikat ja selle ka lõpuks jalust lööb.

Kuid 1972. aastal hakkas rühmituste tegevus soikuma, sest toimus rida dissidentide arreteerimisi Venemaal ja EDL otsustas kontakte miinimumini vähendada ja materjalide levitamise lõpetada. Prioriteediks jäi vaid Must Kass, millest pidi kujunema lõpuks vastupanuliikumise käsiraamat kõigile N Liidu rahvastele. Selleks ajaks oli Soldatov juba EDL-i tegevusest taandunud, sest leidis, et senised mõttekaaslased pööravad liialt vähe tähelepanu religioonile.

Kuigi EDL-i pearõhk oli Mustal Kassil, tegeldi ka muude asjadega. Hangiti mõned relvad, vahetati materjale Moskva dissidentidega ja loodi alused oma salakirjale, mida võiks kasutada põrandaaluste üksuste sidepidamiseks.

Enne kui Must Kass jõuti vabadusse lasta, jõudis kõmu tekitada eestlaste memorandum ÜRO-le. Ja kuigi paljud läänes kippusid memorandumit võltsinguks pidama, kirjutas näiteks Inglismaal ilmuv ajakiri Soviet Analys: “Kõige olulisem on aga, et siin esitatud argumentide loogika ja kasutatud faktid on vaieldamatud, ükskõik kes nende autor on.”

ÜRO-st küll vastust ei järgnenud, kuid ometi aitas memorandum ellu äratada väljasuremise äärele jõudnud Balti pagulasorganisatsioonid.

Nõukogude rezŠiimi poolt järgnes kohe vasturünnak. Ülekuulamised ja läbiotsimised. Ette võeti kõik kahtlased grupid: ufo-uurijad, baptistid, filmi- ja raamatusõbrad, kunstnikud, muusikud ja joogatreenijad. Enamik EDL-iga seotud inimesi vallandati oma töökohtadelt ning anti kohtu alla, millest kujunes omamoodi farss. Süsteem soovis korraldada näidisprotsessi, mis pidi olema avalik. Kuid ilmnes, et süüdistus natsionalismis ja rahvastevahelise vaenu õhutamises ei tulnud kõne alla, sest süüpingis olid ka venelane ja ukrainlane. Kuna protsess ei kulgenud stsenaariumi järgi, siis täitsid lõpuks kõik kohtusaali vabad kohad KGB erariides töötajad.1

Artikkel on kirjutatud 12. detsembril Tartu Linnamuuseumis toimunud ajalookonverentsi “Dekabristid päikeseloojangul” materjalide põhjal.

Omavaheline suhtlus

Salakirjasüsteem SAMAS

•• Kui Mustast Kassist pidi saama näidisjuhend EDL-iga sarnaste gruppide tekkeks, siis tekkis vajadus luua selle käsiraamatu lisana murdmiskindel salakirjasüsteem nende gruppide omavaheliseks suhtlemiseks. Nõudeks oli, et kiri pidi võimaldama avalikku posti, telefoni ja telegraafiteenistust, vaatamata totaalsele pealtkuulamisele ja läbivaatamisele. Kiri pidi olema rakendatav kinnipidamiskohtades ja pidi samas olema võimalikult lihtne. Selle väljanuputamise au osutatakse Kalju Mätikule, kes uuris põhjalikult spioonikirjandust ja salakirju.

Saatuse tahtel saidki kirja loojad oma süsteemi just nendessamades vangla- ning laagrioludes varsti järele proovida, kui Mätik ja Kiirend sõitsid tapiga Patarei vanglast Permi suunas. Permis mehed lahutati ja paigutati eri laagritesse, kuid mõne aja pärast juhtusid nad uuesti ühte laagrisse. Vahepeal oli kumbki omal käel süsteemi venekeelseid variante teiste rahvuste esindajatele õpetanud ning nüüd said nad kogemusi vahetada. Puudub tagasiside, mil määral kümmekonna rahvuse esindajale õpetatud salakirjasüsteem N Liidus omal ajal kasutust leidis.