TIINA JÕGEDA: Elu parim osa – seltskond ja kõrtsid
See on lugu keskealisest meessoost kultuuriinimesest ja alkohoolikust, kes saab koolivennast arstilt teada, et tema elupäevad on loetud. Surm-surmake mitte ainult ei koputa uksele, vaid tuleb talle järele õllesaali meestetualetti, et seejärel õlletoobi taga vestelda eesnäärme ja ülekaalulisuse teemadel.
“Taevas, ma suren,” sähvas ta teadvuses, “ma suren oma ebapühasse haigusse, hunt situb mu hauale, ilma et ma oleksin käinud Zakopanes,” ahastab peategelane Veebian ning võtab vastu otsuse elatud elule korralik bilanss teha. Ent mis on elu, eriti kui on elatud “üldiselt mitte halvasti”?
##Veebiani arutluskäik viib järelduseni, et “elu parim osa on seltskond ja kõrtsid”, ning algab rännak-tagasivaade elatule läbi tunnetuslikult tähtsate paikade – õllekate. Neid on erinevaid: on laiatarbekohad, on snoobide kohad, rõõmsad meestekad, vastikud tüütud kohad, kohad, kus lubatakse magada, ja kohad, kus reklaamitööstuse poolt alla neelatud geeniused kaubanduslikke teadaandeid treivad.
“Õllekad on ainus asi, mis on eesti ajal paremaks läinud,” leiab peategelane Veebian asjatundlikult. Ta teeb juttu õllelogistikast (kuhu õllekad tekkisid ja kuidas kadusid, kuidas migreerus püsiseltskond), õlle-psühholoogiast (“ei, mitte kaasasündinud madalus, vaid justnimelt vajadus oma ülipeenendunud mina pätikates maha reageerida, et mitte surra hingeülevusse”), siin on koha vaimu täpsed kirjeldused, on ka õlletoopide hinnavõrdlus. Siseringi-kõrtsikammijad leiavad tekstist kindlasti äratundmisrõõmu, inside-nalju ja ainult omadele arusaadavaid vihjeid ja õllekoode, mida järgides on Püha Graali poole liigutud.
Pea igas kõrtsis kuuleb Veebian, et keegi vanadest õllekamraadidest on surnud (Valdu on surnud, mis tal oli, ega täpselt ei tea, Sass on läinud, kodust leiti, Jaan on ka surnud).
See on meeste maailm, kus naisi mõistagi sallitakse, kuid nagu autor tunnistab, selles maailmas – õllekeldrites ja -lokaalides – ei ole nad primaarsed. Kõik daamid, keda Veebian eri kõrtsides märkab, on keskealised kunstiinimesed, “kaduva ilu jälgedega näos”, viskavad võrdõiguslikult õlut ja viina ega pretendeeri romantilistele passustele.
“Kõrtsikammija” liigub eesti meeskirjanduse peateel, kus alkoholil on läbi aegade olnud eksistentsiaalselt keskne koht – analoogiliselt naiskirjandust toitvate suhtedraamadega. Kes ootab Mutilt siinkohal lobedat ja vaimukat teksti, ei pea pettuma. Kes tahab ajaviiteromaanist enamat, ei pea samuti raamatut käest panema. See on raamat surmahirmust, keskealise kultuurijoodiku kannatustest, doriangraylikust võidujooksust ajaga ja iseenda kibestumisega.
Lähtudes Freudist juhivad inimlooma sugutung ja surmatung. Kui paljud filosoofid on saanud seda teooriat eritledes õhtuid õllesaalides mööda saata! Kui üks signaal nõrgeneb, siis teine peab tugevnema. Kui arrogantne Fabian Breznevi ajal Tallinna puhvetites ja õllekioskides tiirles, siis oli primaarne libiido oma kõikvõimalikes avaldumisvormides, resigneerunud Veebian aga, märgates, et “IT-ajastul on õllejoomine ja viinaviskamine kahtlaselt vanamoodsad, hääled sauruste ajastust”, keskendub thanatos’ele. Võiks isegi öelda, et millalgi on toimunud libiido üleminek thanatos’eks. Ehk – mida väiksemaks jääb sugutung, seda suuremat surmahirmu mees tunneb.
Elult on muidugi võtta veel küllalt rõõme, aga värskus, uudisväärtus on kadunud. Samm on sees, jõudu ühest kõrtsist teise kammida jätkub, võrreldes noorusuljusega on juurde on tulnud tarkust, elukogemust, entsüklopeedilisi teadmisi sellest, kuidas kõik oli. See lisab tunnetussügavust, aga võtab viitsimise imestada. Mõni ime siis, et mõtted surmast peale tikuvad.
Urgas on põhiline
Teine oluline tähendusväli seostub mõistega urgas. “Urgas, mu sõber, on alati primaarne. Urgas on põhiline,” ütleb Veebianile ühes õllekas kohatud Oscar Wilde.
Antud juhul ei huvita autorit urgas niivõrd freudistlikus mõttes, vaid justnimelt oscarwildelikus käsitluses. Urgas on moondumise sümbol, teise, varjatud tasandi, põgenemise ja kõrvaltvaatamise võimalus. Kultuurijoodikule on urgas koht, mis teda alati avasüli ning ilma igasuguse kriitikata vastu võtab, see on koht, kus tehakse ajalugu, kultuuri ja poliitikat. Selle tõenduseks on lisatud Rui, endise FIE kirjad Peldikubaarist.
Kui peategelane Veebian saaks valmis kaasvõitlejatele lubatud õlle-entsüklopeedia, siis Kõrtsikammija oleks selle õlleteo peal rammus vaht.
