PEETER OLESK: Kivika poisid ja Wikmani poisid
Kinkis selle mulle kolleeg Linda Nigul (1911–1991), kes töötas pikka aega praeguse nimega Eesti Kirjandusmuuseumis. Ta hooldas muuseumi tookordse nimega käsikirjade osakonna kunsti- ja fotokogu.
Kingituse sain ma tänuks selle eest, et võtsin osa Linda Nigulile uue korteri muretsemisest ja mitte moraalselt, vaid praktiliselt. Tema vanas kodus Emajõe kaldal polnud raamatuid kuigivõrd. Need, mis seal leidusid, olid hoitud siiski hoolega, nende hulgas polnud ühtegi kapsast. Pole kapsas ka “Nimed marmortahvlil”.
See romaan on õieti teos sellest, kuidas ajalugu peab olema kasulikum. See ei ole sugugi tingimata vale lähenemine. Ajalugu saab õpetada, sest kui õpetab elu ise, õpetabki ka ajalugu. “Nimed marmortahvlil” on kirjutatud tagantjärele, mitte päevikuna. Siiski oli Albert Kivikas Vabadussõja ise kaasa teinud. Temast pool inimpõlve vanem Friedebert Tuglas (1886–1971) frondil ei olnud. Kuid aastal 1965 on Tuglas kirjutanud: “Aimasin, et Vene revolutsioonile järgneb kogu maailmas plahvatuste rida. Ja aimasin isegi ajutisi pettumusi, mida võivad tuua kaasa need plahvatused.”
Nõnda võis kirjutada vana mees olukorras, kus ta teadis, mis on tsensuur. Tuglas ei eksi, kuid ta tunnistab kaude. Ei eksi ka Anton Hansen-Tammsaare, kui ta romaanis “Kõrboja peremees” (1922) kirjeldab inimest, kes ei taha või ei oska olla peremees, kuigi vabadus on käes. Katku Villu olevik langeb Albert Kivika kaasajaga, täpsemini noorpõlvega enam-vähem kokku. Oskar Lutsu “Suve” (1918–1919) sisu ennetab seda aega, kuigi iseseisvuse tunne on “Kevade” jätkus juba aimatav.
Albert Kivikas on kirjutanud “Nimed marmortahvlil” ajakirjanikuna. Leivateenijana, kes, kui polegi lugenud Eduard Vildet värskelt üle, mõistab tema sõnu kergesti hüplevatest ridadest. Pisut samasugusel kombel kirjutas oma “Ümera jõel” (1934) Mait Metsanurk. Ent Vabadussõda kaasa teinutest ei tundnud end 1930. aastate keskpaiku keegi kindlalt.
Vasak või parem?
Ja see ongi Albert Kivika romaani väline pool. Arvamata, et iseseisvus tuli Eestisse kogemata, olen ma endiselt seda meelt, et iseseisvus on nagu Voltaire’i aed, tahtes harimist ja tegelikult ka juba eeltöid. Eestlane, tol korral mõistagi veel maamees, hakkas saama priinime pärast Napoleoni sõdu. Vargamäe Andres jõudis oma Krõõdaga nende uude kodusse ärkamisaja ja venestuse piiril. Albert Kivikas polnud veel täiskasvanu, kui peale tuli Esimene maailmasõda. Mille jätkuna tõi Vabadussõda eestlastele iseseisvuse. Ainult et mitte annina, vaid noorte poiste arvelt.
1930. aastatel oli olukord teine. Inimesed ei teadnud, kumb on parem, kas vasak või parem. Tean seda oma ema (Maja Olesk, 1909–2000) käest, kes kord tunnistas, kuidas ta sai Karl August Hindrey käest sõimata. Ema, tollal Mustvee progümnaasiumi õpetaja, oli sattunud olengule, kus tooni andsid tulevased punased, ema eakaaslane Kaarel Ird (1909–1986) eesotsas. Ema polnud mõelnud midagi halba, kuid Hindrey, vaieldamatult rahvuslane ja minu vanaisa, advokaat Lui Oleski (1876–1932) lähedane perekonnasõber, sõimas sõbra tütre läbi umbes niiviisi, et sina riigireetjatega ei suhtle. Hindreyl oli õigus.
1930. aastatel oli eestlastele vaja “head ajalugu”. Seda on vaja alati, ent mitte alati pole see saadaval. Seda tuleb nähtavale tirida. Ja siin tekib ilus seos Albert Kivika ja Jaan Krossi vahel.
“Nimed marmortahvlil” ühendub Jaan Krossi romaaniga “Wikmani poisid” (1988), sest mõlemas tuleb jutuks see, kuidas peavad elama kõrvuti üks ja teised, ehkki keegi ei tea tulevikku ette. Sama aspekti tunneb eesti kirjanduse sõber mujaltki.
