JUHTKIRI: Ringmängud ringhäälinguga

Praegune valitsus tegi ametisse astudes koalitsioonileppega üheselt mõistetava avalduse – Eesti Raadio ja Eesti Televisioon ühinevad 2006. aasta jooksul.

Või õigemini nad ühendatakse. Praegu ongi 2006. aasta, mil see kaua oodatud tegu peaks sündima. Tänases lehes ilmuv lugu aga räägib teist keelt – justiitsminister Rein Lang on kultuuriminister Raivo Palmaru ette heitnud terve hulga küsimusi. Mõned neist isegi nii sõnamängulised, et ei imestaks, kui valitsus seegi kord Tartu ülikooli semiootikutelt abi paluks.

Justiitsministri halastamatu kriitika peatub kolmel tõsisel probleemil: ringhäälingu juriidiline staatus, rahastamisskeem ja ringhäälingunõukogu poliitilisus. Kõigi kolme sõlmküsimuse puhul on lahinguid peetud kaua ja kõikides valitsustes. Läinud aasta lisas omakorda avalik-õiguslikesse kanalitesse reklaami tagasitoomise probleemid. Seega loota ainuüksi valitsuskoalitsiooni ühisele arusaamale rohkem kui küll. Aga omad arusaamad ühinevast avalik-õiguslikust raadiost ja televisioonist on öelda ka opositsioonierakondadel (kuigi avalik-õiguslik maailmapilt peaks olema arusaamadelt ja selguselt apoliitiline).

Suur osa eile Päevalehega vestelnud poliitikutest ja meediategelastest avaldas veendumust, et raadio ja televisiooni ühendamine seisab vaid poliitilise otsuse taga ning garneerides praegusi vaidlusi vanade ja vastamata küsimustega, täidetakse vaid muid eesmärke. Ka eneseimetluslikke.

Viimaste aastatega endale tublisti avalik-õiguslikku mainet ja sisu lisanud ETV ja Eesti Raadio praegused juhid ning töötajad ei peaks siiski sattuma taas poliitikute sõnamängu ohvriks. Vaidlused nende organisatsioonide pikaajalise finantseerimise, ringhäälingunõukogu liikmelisuse, reklaami tagasitoomise ja ühendamise õiguslikkuse üle peaks saama juba apoliitilisi vastuseid ikka valitsuselt endalt ja mitte kahe ministeeriumi kivisõjast.