ANDRES KEEVALLIK: Õppemaksuga ei tohi kiirustada

ÕPPEMAKS muudaks farsiks riigi osa ülikoolihariduse suunamisel

Vaatamata majanduskasvu säravaile näitajatele ja kõrgetele kohtadele rahvusvahelistes edetabelites, peame veel tõsist muret tundma Eesti ühiskonna ja majanduse tuleviku pärast. Seda teevadki kolleegid rektorid-prorektorid, tõstatades veel kord probleemi tasulisele ülikooliharidusele üleminekust Eestis. Unistused teadmistepõhisest ühiskonnast ja suurt lisandväärtust andvast tootmisest on olukorras, kus teadus ja ülikooliharidus on ainult sõnades prioriteetsed, liivale rajatud. Millal võiksime jõuda sinnamaale, et käsitleksime ülikooliharidusse panustamist kui parimat riiklikku investeeringut, mitte kuluartiklit?!

Kvaliteetsel haridusel on oma hind, mida meie riik ja ühiskond ei suuda täna maksta. Ülikoolidest vaadatuna on olukord, hoolimata SKT kasvust ja eelarvetõusudest, viimastel aastatel halvenenud. Maailmatrendi arvestades olgem valmis selleks, et pikemas perspektiivis peavad peale riigi panuse suurenema ka õppijate endi ja teiste huvigruppide panused haridusse. Ent taunitav on ettepanek jõuda juba 2006. aasta lõpuks põhimõttelisele kokkuleppele tasulisele õppele üleminekuks.

Tõukab ülikoolist eemale

Kolleeg Mati Heidmets on tulnud välja ettepanekuga kehtestada kõigile riigi tellitavatel kohtadel õppivatele üliõpilastele ühtlane, näiteks 25%-line õppemaks. Loomulikult teab ka tema, et kas või ainult osalise õppemaksu kehtestamine kõigile üliõpilastele raskendab hariduse kättesaadavust ja tõukab paljud noored ülikoolist eemale.

Hea näide on siinjuures Euroopa üks jõukamaid riike, Austria, kus hiljutine õppemaksu kehtestamine minimaalses, meie mõistes lausa taskurahaks peetavas summas (võrreldav noorte kulutustega mobiilikõnedele) vähendas tuntavalt ülikooli tulijate arvu.

Eesti ei saa kiidelda inimeste erilise jõukuse ega jõukuse ühtlase jaotusega. On üsna selge, et õppemaks toob noortele kaasa pikaajalised õppemaksuvõlad. Ükskõik milliseid kompensatsioonimehhanisme ka ei kehtestataks, perede maksu- ja võlakoorem suureneks. Paljudel peredel pole nii või teisiti võimalik ülikoolis õppivat noort ülal pidada, rääkimata õppemaksu tasumisest. See aga suurendaks veelgi paljude tudengite vajadust õppimise kõrvalt tööl käia ja elatisrahale lisaks õppemaksuraha teenida.

Kuidas see omakorda venitaks õpiaja pikkust ja kahjustaks õppetöö kvaliteeti, peaks olema niigi selge kõigile inimestele. Lisaks võiksime rohkem hoolida ka noorte tervisest. Stress ja ülemäärane pingutamine toimetuleku nimel võivad jätta soovimatuid jälgi kogu eluks. Pealegi seab üldine õppemaks sõltuvalt õppeajast – nii õppetaseme kui ka eriala järgi, näiteks arstiõpe – õppijad senisest veelgi ebavõrdsemasse olukorda. Vähe sellest, õppemaks kõigile üliõpilastele süvendab sotsiaalset ebavõrdsust.

Kerge ja tähtsusetu oleks see samm suhteliselt vähestele. Väga paljudele vaesematele peredele tähendaks see ränkrasket koormat, mis võib kõrghariduse omandamise lausa võimatuks teha. Päris kindlasti pole meil vaja veelgi suurendada või koguni kinnistada rahva sotsiaalset kihistumist. Õppemaksu kehtestamine piiraks ligipääsu kõrgharidusele, mille omandamise olulisim kriteerium peaks olema vaimne võimekus.

Riigi seisukohalt kahjulik

Väga raskesse olukorda satuksid ka need, kes on sunnitud ülikooli näiteks lapse pärast pooleli jätma. Päris mitmel põhjusel mõjuks see samm halvasti perekonna loomisele ja sündimusele, seega halvendaks meie niigi kehva demograafilist olukorda.

Esiteks suurendaks õppemaks noorte väljavoolu neisse riikidesse, kus seda maksu pole või kus see on väike ja/või kompenseeritav. Eestis peaaegu puudub õppetoetuste süsteem ning puuduvad ka fondid. Nende tekkimine ei ole ilma riigi sihikindla ja pikaajalise jõupingutuseta lähiajal prognoositav. Sääraseid jõupingutusi pole aga praegu kuskilt paista.

Teiseks laieneksid veelgi disproportsioonid erialade vahel. Tõenäoliselt hõreneks konkurss niisugustel riigile olulistel erialadel nagu arstiõpe, tehnika- ja loodusteadused. Mis aga kõige olulisem – see vähendaks drastiliselt või muudaks isegi farsiks riigi osa ülikoolihariduse suunamisel. Riik peaks ülikoolidesse panustatud ressursi eest oskama nõuda ka talle vajalikku väljundit. Ma ei saa kuidagi jagada mõne kolleegi arvamust, et niivõrd tähtis pole see, mis erialal õpitakse, kuivõrd see, et ollakse kõrgharitud. Järjest rohkem noori valib õpitava eriala, lähtudes turunõudlusest ja eesmärgist tagada endale „töö ja leib”.

Kui me ei taha, et riigi usaldusväärsus nõrgeneks, ei tohi tasulisele haridusele ülemineku teemat käsitleda kiirustades. Vähemalt kolme-nelja aasta jooksul oleks see vastuolus õigustatud ootuse põhimõttega. On ju paljud noored gümnaasiumisse konkureerimisel või juba põhikooli lõpul pingutades arvestanud, et saavad ülikooli tasuta õppekohale. Õppemaksu kehtestamine nõuaks pikaajalist eeltööd, suure hulga tegurite arvessevõtmist (õppetoetused, laenud, stipid, sotsiaalsed tagatised, maksud jms) ja kümnete seaduste muutmist. Pealegi on õppemaksu kehtestamine sellise ühiskondliku kaaluga ettevõtmine, mis nõuab laiapõhjalist arutelu ja valdavat konsensust kogu ühiskonnas.

Seetõttu tekitabki suurimat vastuseisu asjaajamise viis, kus mõni huvigrupp on alustanud kampaaniat õppemaksu kiireks pealesurumiseks, ootamata ära isegi loodava komisjoni/töögrupi töö tulemusi.

On selge, et põhjaliku analüüsi ja mõistlike hüvitusmehhanismideta ei tohiks sel teemal tõsiseid otsuseid langetada. Enne kui jõuda õppijate enda ja erasektori panuste suurendamiseni, peaks riik oma osaluse tõstma vähemalt sellisele tasemele, et kaetaks tegelik tellitavate õppekohtade maksumus ja ülikoolide kulutused infrastruktuurile.

Seda probleemi ei saa ülikoolid lahendada isekeskis, oma sõna peavad ütlema ka poliitikud. Aasta pärast on riigikogu valimised. Juba käivitunud valimiseelses debatis kujundavad erakonnad kindlasti oma seisukohad ka kõrghariduse küsimustes. Jääme ootama poliitikute kaalukat arvamust.

Andres Keevallik, TTÜ arendusprorektor

Samal teemal:

Mati Heidmets “Eestis nagu Ugandas”, EPL 6.1.

Külli-Riin Tigasson “Õppemaksudžinn jälle pudelist väljas”, EPL 9.1.

Marja-Liisa Alop “Mis ikkagi teeb Eestist Uganda?”, EPL 12.1.

Ivar Raig “Tasuline kõrgharidus on paratamatu”, EPL 16.1