ANU SALUÄÄR: Blixen: Eestis seni tundmatu
Temalt seni eesti keelde tõlgitud raamatutel (kahes trükis “Aafrika äärel”, “Varjud rohul” ja “Babette’i pidusöök”) on autoriks märgitud pseudonüüm Isak Dinesen, mis on kasutusel ingliskeelses maailmas. Taanis Rungstedlundis on aga Karen Blixeni, mitte Isak Dineseni muuseum. Ja paruness Blixen on pärast Sören Kierkegaardi ja H. C. Anderseni taani kirjanduse tähtsaim ekspordiartikkel.
Oma Aafrika kohvifarmist saatis Karen Dinesen, abielus paruness Blixen, Taani sugulastele kirju taani keeles. Ent pärast fiaskot farmerielus ja armastuses kirjutatud raamatud “Seitse fantastilist juttu” (1934) ja eriti “Aafrika äärel” (“Out of Africa”, taani keeles “Den afrikanske Farm”, 1937) lõid läbi eeskätt Ameerikas, kus kirjastajad söandasid teha panuse tundmatule, vaesele, lahutatud daamile. Taani taipas alles hiljem, missugune haruldane anne oli tema pinnal sündinud.
Ometi leiavad Taani marksistliku hoiakuga kirjandusteadlased vahel veel nüüdki, et ta on “liiga suur ja liiga veider taani Parnassi jaoks”. Mõni nädal enne surma poseeris ta kaamera ees: ülikõhn (umbes 30 kilo), hõberebaseboa üle õla, sampanjaklaas käes, valgeks puuderdatud näos sügavmustaks võõbatud silmad, mis 1962. aastal oli 77-aastaste puhul ennekuulmatu.
Blixeni-kultus sai uue hoo sisse 1985. aastal, kirjaniku 100. sünniaastapäeval, kui Hollywoodis valmis hulga Oscareid kogunud film “Out of Africa”, peaosas Meryl Streep. Alusteosega pole filmil kuigivõrd ühist peale autori elukäigu põhimustri. Raamatut kannab hoopis teine vaim kui melodramaatilist armastusfilmi, see on eeskätt maagilise haardega raamat Aafrikast.
Karen Blixeni kirjanikusuurus ei põhine sellel, et “ta oli Aafrikas” ja et “tal oli süüfilis”. Keeruline elulugu ei tee igaühest kirjanikku ega suurt mõtlejat. Ometi sai haprast aadlidaamist suur filosoofiline kirjanik, kelle kohta on tänaseks ilmselt märksa rohkem kirjutatud, kui ta ise jõudis oma pika elu jooksul kirjutada. Üks põhjalikumaid käsitlusi pärineb Judith Thurmanilt, oma mälestused on kirja pannud hilise ea sõber Thorkild Björnvig ja vend Thomas Dinesen. Viimane on juhtinud tähelepanu Aafrika-raamatu motole: Equitare, arcum tendere, veritatem dicere (ratsutada, vibu lasta ja tõtt rääkida): “Minu õde ei osanud ei ratsutada ega vibu lasta, ja ta ei rääkinud kunagi tõtt.” Paruness lõi ise enda ümber müüdi ja kirjutas müütilisi jutustusi.
Kõige viimistletumaks peetakse “Talvemuinasjutte” (1942), kus jutustuse vorm on lihtsam kui sageli hämarates fantastilistes (gothic) jutustustes. Esimese kogu sünged kujutused inimlikust kokkuvarisemisest on liikunud klassikalisema, müütilise mõtteviisi poole, mis keskendub saatusemustritele. Vanaaegne arhaiseeriv laad hõlmab otseseid ja kaudseid vihjeid piiblile ja kirjanduslikule traditsioonile. Estetismi ja kadunud aadli sädeleva pealispinna all lahkab Karen Blixen inimese otsustamisprotsesse. Jutustused tabavad inimest punktis, kus ta peab tegema valiku, mis määrab tema elu. Süvenemine inimpsüühika keerdkäikudesse ja teadvuse müütiliste mustrite analüüs on sageli seotud ettekujutustega saatusest ja religioonist. “Sinu hing on sinu saatus,” on ta ise öelnud oma loomingu valemiks. Otsustav on see, kas indiviid realiseerib seadumuse, mis temasse on pandud.
Samas sisaldab tema kunst mässu kodanluse ja konventsiooni vastu (mäss paremalt, mitte vasakult, nagu see tänapäeva kirjanduses tavaks), ka naismässu. Tema meesfiguurid on ikka nõrgad isiksused. Naised seevastu on lepingus oma “loomusega”. Blixenit on iseloomustatud kui “naiselikkust jumaldavat feministi”, sest ta rõhutab kahe soo erinevust ja naiselikkuse erilist jõudu.
Seni on kõik need lood veel meil tõlkimata. Eesti keeles on lisaks Aafrika farmiga seotule võimalik lugeda vaid paari kildu Karen Blixeni muust loomingust. Aastal 1978 ilmus kogumikus “Taani novell” lühijutt “Heloise” ja “Varraku” nn Iirise-sarjas 1996. aastal kaks võrratut novelli raamatust “Saatuse-anekdoodid”: “Babette’i pidusöök” ja “Surematu lugu”.
Valguse vari
Taani reissööri Gabriel Axeli tehtud Babette’i-film võitis 1988. aastal parima välismaise filmi Oscari. Kontrast 19. sajandi Jüütimaa kolka ja Pariisi vahel, kontrast katoliikliku meelelisuse ja protestantliku kasinuse, loobumuse ja naudingu vahel on selles novellis kujutatud niisama käegakatsutavalt nagu valgus ja vari Rembrandti maalidel. Igas stseenis sisaldub terve romaan ja ometi on see vaid üks novell.
Kel on soovi süveneda Blixeni loomingulukku, neile võib soovitada Loomingu Raamatukogu 1993, nr 37–39, kus lisaks Aafrika-raamatu esimesele ja viimasele peatükile on avaldatud tema essee “Minu elu motod”.
