Nüüd on trükist ilmunud erakordselt huvitav eksperiment – murdeluuletaja loomingu eesti kirjakeelde tõlgitud valikkogu. Innustaja on tõenäoliselt olnud Hasso Krull, kes on kirjutanud raamatule ka mahuka järelsõna ja põhjenduse. Kõik tõlgitud tekstid on leidnud omal ajal murdekeelsena ka arvustamist. Ise olen Loomingus (2003, nr 8) arvutanud Kauksi Ülle raamatut “Käänüpäiv”, kust ongi võetud kõige rohkem luuletusi. Ja otse loomulikult oli mul selles arvustuses tegemist ka murdeluule keelelise küljega. Ei hakka kõike siin üle kordama, lisan vaid ühe tsitaadi: “Murdel ja keelel pole mingit tõsiseltvõetavat keeleteaduslikku piiri peale poliitilise määratluse: üks pälvib ajaloo tahtel keele nime, teistele jääb üle olla murre.”

##Kirjanduslikuks küsimuseks on muidugi see, mida teeb murdeluule tõlkimine kirjakeelde luuletuse kunstilise koega? Underit tsiteerides – “kuid riidetult on siiski kauneim naine” – võiks küsida, kas rahvariided ehk murdekeele loovutanud paljas luule on niisama kaunis kui murdelises rõivas? Tegelikult ongi vist iga kirjakeelne lugeja murdeluulet lugedes seda “tõlkinud”, et tekstist kuidagi aru saada. Murdeluulet ehtsana on saanud lugeda üksnes need, kes murret küllalt hästi valdavad, kes tõlkimist ei vaja ja saavad nautida murdekeelt selle enese keskkonnas. Neid viimaseid on tänapäeva Eestis aina vähem, sest võrukesed ise on ka juba paari põlvkonna vältel oma murdest üha rohkem loobumas ega saa arhailisematest sõnadest või morfoloogilistest iseärasustest enam täpselt aru.

Külanaine rahvariides

Tegelikult on murdeluule siis eesti luule osa, kui seda käsitatakse kindlalt murdeluulena, mitte erineva ja iseseisvana. Nii on sellest aru saanud ka paljud varasemate aegade eesti proosakirjanikud, kes on murdekeelt kasutanud otseses kõnes kas või mõne tegelase iseloomustamiseks, seega stilistilistel kaalutlustel. Nende mõjul on murret käsitatudki kui stiili ja murdekeelsust kui stiilivärvingut. Kusjuures seda on võetud kui eesti ühiskeelt rikastavat tõika, aga ka murdekeelt kasutavate kirjanike stiilisaavutust.

Olen ise murdeluule puhul sageli nuputanud, kas mingi tekst kannaks luuletusena välja ka kirjakeeles. Ja leidnud kahjuks mõnigi kord, et ilma murdekeeleta oleks tegu üsna halearmsa ja lihtsakoelise tekstiga, mis kirjakeelsena kunstiks ei ülendu. Sedasama probleemi kogeti kunagi Eha Lättemäe soomekeelse luule puhul, mitte aga ta mulgimurdelistes luuletustes. S.t neis oli kujundlikkus ja sügavus olemas, naljakas öelda, aga – murdest sõltumata.

Nüüdses Kauksi Ülle tõlgitud luules on kindlasti kahte sorti tekste: ühed on muutunud kirjakeelsena ilmetumaks, värvitumaks ja isegi teemalt lahjemaks, osa aga mitte. Näpuga ei hakka siin näitama, eks lugeja saa ise oma maitse järgi otsustada.

Eksperiment on seega olnud huvitav. Aga siiski, kas tasuks Suitsu “Kerkokella” tänapäeva eesti kirjakeelde ümber panna? Või Adsonit, Kolka, Jaiki? Mina arvan siiski, et ei tasu. Eriti siis, kui murret on kasutatud stiilivärvingu, olustikuhõngu, rahvariidena külatüdruku või -poisi seljas. Selsamal põhjusel on Kauksi Ülle murdeluules kõige häirivamad kirjakeelest võetud võõrsõnad – omamoodi anakronismid, mis lõikavad kõrva. Parafraasina – “kuid rahvariides on siiski kauneim külanaine”.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid