TIIT SINISSAAR: Igatsus tõelise linna järele
Linn, vähemalt kesklinn või linnasüda on see, kus on tänavad ja tänavate ääres majad. Linnas on majad tänava ääres enamasti mõlemal pool teed, külg külje kõrval. Mõned tänavad on laiemad ja pikemad, teised kitsamad ja lühemad. Nad jagavad linna kvartaliteks ja linnaosadeks, tekib tänavavõrgustik. Linnas on ka puid ja põõsaid, need kasvavad parkides ja puiesteedel, korrastatud haljasaladele on istutatud ka lilli ja muid kultuurtaimi. Linn tekitab linnaruumi ja linnaruum tunde, et oledki linnas, mitte suvalises kohas, kus on juhtumisi maju ja teid, aga ka puid ja põõsaid.
Linnas tuleb mõnes kohas palju tänavaid ühte kohta kokku ja seal tekib majade vahele rohkem vaba ruumi, mida kutsutakse väljakuks, Tallinnas näiteks Raekoja plats, mis on tegelikult Tallinna ainuke linnaväljak. Sinna suubub kaheksa tänavat, neljas küljes on majad, mille kõrgus on heas proportsioonis platsi suurusega.
Vabaduse väljak on juba hajali. Mitte niivõrd sellepärast, et ühes küljes on Toompea nõlv, vaid pigem seetõttu, et vastasküljel asub Jaani kirik keset tühja ruumi. Linnaväljak tekiks siis, kui selle õnnetu üksiku kirikuhoone asemel oleks(id) täies pikkuses hoone(d).
Sealt edasi on Pärnu maantee kuni Viru väljakuni valdavalt ja Kaarli puiestee kuni Tõnismäeni täies pikkuses samuti ühe poolega tänavad. Tõnismäel on potentsiaali, et sinna saaks kujundada Tallinna ilusaima väljaku, kui vaid hirmkoleda pronksmehe minema saaks. Ümberringi on elu- jm maju, sakraal- ja monumentaalhooneid, seal on reljeefi, tõusvaid ja langevaid, suubuvaid ja mööduvaid tänavaid.
Viru keskuse aluse maa-ala puhul, mida mõned koos kadunud putkade ja liinitaksopeatustega taga nutavad, pole ma nii kindel, et seda ruumi oleks olnud võimalik linnaväljakuks kujundada, niisama tühja ruumi on aga sealsamas ümberringi veel ülearugi palju. Näiteks Viru väljak – no mis väljak see on? Seal on ju praegu kaootiline liiklussõlm keset segast ja korraldamata ruumi. “Viru Poja” kohta olen mõnelt arhitektilt küsinud ja saanud vastuseks, et selles kohas on tõesti mingi dominant puudu ja linnaruumi struktuur ei toimi. Seega võiksime ja peaksime sealgi ühe maja üle kemplemise asemel tegelema kogu Viru väljaku ja selle lähiümbruse planeerimisega.
Tartu maantee alguse kant hakkab tasapisi ja läbi raskuste looma, aga kas keegi on kuulnud, kuidas hakkab pikalt ja sirgelt mäkke tõusev ja imeilusa perspektiiviga Tartu maantee pärast laiendamist välja nägema? Millised majad tulevad selle äärde pärast seda, kui laiendamisele ettejäävad kökatsid on kõik maha tõmmatud?
Missuguseks kujuneb Tallinna üks tähtsamaid tänavaid, Ida- ja Lõuna-Eesti ning rahvusvahelise lennujaama ühendustee meie pealinna, tulevase Euroopa kultuuripealinna südamega? Kas linna jõudmise tunne algab tulevikus juba Sossi mäelt või sõidame südalinna endiselt mööda külatänavat, olgu et siledat ja sirget?
Ma ei kuulu nende hulka, kes hommikust õhtuni Viru keskust kiruvad, lihtsalt 21. sajand on pärale jõudnud ja kogu sealne hoonestus on teinud selle osa Tallinnast hoopis linnalikumaks. Aga teise käega võeti ja tehti andestamatu viga. Kaubamaja ja Viru keskust ühendav galerii mitte ainult sulges suurepärase vaate Gonsiori tänavalt Toompea poole ja linnatänava ehk majade vahelise perspektiivi Tammsaare pargi poolt Gonsiori tänava suunas – see lõhkus kogu tänavavõrgustiku ja linnaruumi tunnetuse, võttis lihtlabaselt linnalt tüki küljest ära, tegi Tallinnast selle koha peal tükk maad vähem linna. See on küll arenduse käigus tekkinud taandareng.
Talupoeglik mentaliteet
Rohked metsistunud majadevahelised augud Tallinna südames on sedavõrd masendavad, et neist ei taha kohe rääkidagi. Ka uus ja arenev tänapäeva city on meil veel ikka väga algusjärgus, tõelist linnaõhustikku tunneb Tallinnas siiani üksnes vanalinnas, mis on küll sajandeid vana, aga ehtne ja terviklik. Kõndides näiteks Laial või Pikal tänaval tajud kogu aeg linnaruumi – ka siis, kui seal on puid ja põõsaid nagu näiteks Pika tänava ja Olevimäe lahkmel või Oleviste kiriku ümber.
Linnas elades ja linna arendades tuleb endale aru anda, kas tahad päris linna suurte majade ja tõelise linnameluga või vaikset ja rohelusse uppuvat ääre- või väikelinna. Või tahad koguni küla või hoopis päris üksikut maakohta, kus kohe maja taga oleks karjakoppel kaskede ja suure kiviga ning taamal, üle luha ja teisel pool käänulist oja sinetaks seenerikas kuusemets. Mina tahan, et Tallinnas, vähemalt selle keskel, oleks rohkem linna, isegi lausa suure linna tukset ja õhustikku.
Selles mõttes on ääretult kahju, kui Harju tänava Toompea-poolne serv kaetakse sobivate hoonete asemel murumättaga. Ei tea, kas sinna külakiik kah pannakse, et oleks hea jaanikut pidada? Või tuleb Rocca al Mare vabaõhumuuseum appi ja deponeerib sinna koguni mõne talutare? See aitaks eriti meie rohketel väliskülalistel Raekoja platsilt tulles paremini mõista meie talupoeglikust päritolust kantud mentaliteeti. Siis saaksid ka nemad Vabaduse väljakule jõudes paremini aru, miks Tallinn on nii vähe linn.
Tiit Sinissaar, Tallinna volikogu liige, Isamaaliit
