Afganistani sõjas hukkus 36 Eestist pärit meest

Kuigi 15. veebruaril möödub Afganistani sõja lõpust juba 17 aastat, ei teata seni täpselt, kui palju Eesti mehi sõjas langes. Ajaloolane Küllo Arjakas võtab kokku oma uurimistöö, mille järgi hukkus üle üheksa aasta väldanud sõjas 36 Eestist pärit meest, neist 16 eestlast. Ühing Relvavendlus avab täna Lasnamäel Kivila tänava pargis Afganistani sõjas hukkunutele mälestuskivi.

1979. aasta 25. detsembril kell 15 Moskva aja järgi ületasid Nõukogude Liidu väed Afganistani piiri. Järgnenud sõjas, mis vältas 1989. aasta 15. veebruarini, sõdis seal teadaolevalt 1652 toonasest Eesti NSV-st pärit kutsealust. Arv võib olla pisut suurem, eeskätt mõne ohvitseri võrra. Afganistanis sai surma 36 Eesti NSV-st Nõukogude armeesse kutsutud meest, neist 16 eestlast. Lisaks veel 14 venelast, kaks valgevenelast, üks ukrainlane ja kolme täpne rahvus on teadmata, ent kättesaadavad isikuandmed lubavad neid pidada samuti venelasteks. Kes nad olid, kust pärit, millal ja mis asjaoludel hukkusid, kuhu maeti – see kõik on siiani üsna teadmata ning kohati on andmed ka vastuolulised.

Esimene eestlasest sõjaohver

Esimese eestlasena langes juba 25. detsembril, sõjategevuse esimesel päeval ja veel enne seda, kui maailm ja ka Eesti inimesed said teada “piiratud Nõukogude väekontingendi sisseviimisest”, reamees Aarne Vinni. Kiviõlist pärit nooruk oli lõpetanud kohaliku keskkooli ning õppis auto- ja kraanajuhiks, kui ta 1978. aasta mais kutsuti teenima Nõukogude armeesse.

Aarne Vinni teenis Valgevene NSV-s, Vitebski lähedal dessantväeosas, mis paisati esimeste seas Afganistani. Kabulis Bagrami lennuväljal maandumist alustav sõjaväe transpordilennuk IL-86 (bensiinilaadungiga) kaotas halva ilmaga ja pimeduses orientiirid ning kell 19.33 põrkas vastu mägesid. Surma said kõik seitse lendurit ning 37 õhudessantväelast. Aarne Vinni maeti Ida-Virumaale Lüganuse kalmistule.

1980. aasta 31. märtsil langes leitnant Igor TurtsŠenkov (Tallinn, Liiva kalmistu), 11. mail leitnant Vladimir Salkov (Tallinn, Sõjaväekalmistu), 4. juunil reamees Sergei Fjodorov (Narva).

1981. aasta 7. jaanuaril langes Põlvast pärit nooremseersant Enn Valli, kes enne sõjaväeteenistust töötas Järva-Jaanis autosõiduinstruktorina. Afganistanis oli alates 1980. aasta aprillist, viis lahingus Babari kišlaki eest oma jao rünnakule ja sai taganeva vastase jälitamisel surmavalt haavata. Enn Valli sängitati Põlva surnuaiale.

4. mail hukkus õnnetusjuhtumis reamees Aleksandr Fomin (Valga), 31. mail langes major Grigori Krupka (Liiva kalmistu).

10. augustil juhtis reamees Agu Aruoja esimese veoki roolis Kunduzi linna suunduvat sõjavarustusega autokolonni. Aruoja pärines Raplast, enne sõjaväge õppis kutsekoolis, Afganistanis teenis alates 1981. aasta aprillist. Autokolonn sattus mudzŠahiidide rünnaku alla ja Aruoja sai raskelt haavata, ent jätkas auto juhtimist, kuni kolonn jõudis tule alt välja. Agu Aruoja sängitati Rapla kalmistule.

17. septembril hukkus motolaskurroodu ja pataljoni komandopunkti vahel raadioside loomiseks mäekurust väljunud Püssi alevist pärit nooremseersant, raadiotelefonistide jaoülem Tiit Laur, kes maeti Lüganuse kalmistule.

1. oktoobril hukkus lahinguülesande täitmisel Tõrvast pärit reamees Olev Lemetti, kes viibis Afganistanis aprillist 1980. Maetud Valgamaale Helme kalmistule.

1982. aasta 1. märtsil langes lipnik Vitali Kurovski (Pärnamäe), 24. oktoobril major Olev Jaasson (Valga).

3. novembril sai Salangi mäekuru tunneli katastroofis surmava vingumürgituse nooremseersant Raivo Vaarpuu, maetud Hageri kalmistule. Mõnedel andmetel hukkus selles katastroofis koguni 176 meest. Vaarpuu töötas enne sõjaväeteenistust Varbola sovhoosi traktoristina.

16. detsembril sai snaipri kuulist surmavalt haavata reamees Igor Prokofjev (Narva-Jõesuu).

Kõrgeima aukraadiga sõjaohver

Lennusalga komandöri asetäitja, esimese klassi lendur major Olev Jaasson (sünd 1952 Antslas) on kõrgeima aukraadiga eestlane, kes kaotas elu Afganistanis. Pärast Võru keskkooli lõpetas ta 1974. aasta leitnandina Volgogradi oblastis Katšinskis kõrgema sõjalise lennukooli. Teenis pikemalt Kaug-Ida õhuvägedes (Amuuri oblastis, Primorskis jm). 1982. aasta mais ülendati Jaasson majoriks, juulis saadeti Afganistani.

Neli kuud hiljem – ühel lennuretkel, kus ta ülesandeks oli pommituslennukite katmine – sai tema juhitud lennuk seniitraketiga pihta. Tema ema andmete kohaselt – saadud Jaassoni sõjakaaslastelt – oli Olev kohusetundlik ja käis ka teiste eest lendamas, sest noored Nõukogude lendurid purjutasid Afganistanis kõvasti.

Nii juhtus ka 24. oktoobril 1982 – ajal, mil ta kirjutas koju naisele kirja, tuli käsk õhku tõusta ning sellelt, 102. lahingulennult Jaasson enam eluga tagasi ei tulnud. Tema juhitud hävituslennuk kukkus alla kusagil Pakistani piiri läheduses, piloot püüdis veel põlevat lennukit tulekustutussüsteemiga kustutada, ent see ei õnnestunud.

Järgnevad hukkunud

1983. aasta 14. veebruaril langes Afganistanis vanemleitnant Mihhail Rumjantsev (Ida-Virumaa, Sinimäe kalmistu), 5. aprillil reamees VjatsŠeslav Aleksejev (Narva), 14. oktoobril reamees Andrei Petrov (Lüganuse) ning 8. detsembril kukkus kuristikku autokolonni ründamisel haavata saanud lipnik Aleksandr Litvinovi juhitav veoauto (Liiva kalmistu).

1984. aasta 21. veebruaril hukkus õnnetusjuhtumi tagajärjel jaoülem nooremseersant Ekke Veevälja – sündinud Keilas, enne sõjaväeteenistust töötas elektrikuna, teenis Afganistanis alates 1982. aasta novembrist, maetud Jõgevamaale Siimusti kalmistule.

6. aprillil hukkus nooremseersant, motolaskurite jaoülem Ahto Randmaa, sündinud Loksal, ametilt autolukksepp, maetud Leesi kalmistule.

29. juunil hukkus reamees Igor Azarov (Pärnamäe). 1985. aasta 7. juulil langes reamees Aleksandr Stelmas Štšuk (Pärnamäe), 25. oktoobril vanemleitnant Juri KrutsŠinin (Pärnamäe) ning 14. detsembril reamees Andrei Šivilov (Pärnamäe).

1986. aasta võttis Afganistanis kuue Eesti NSV-st pärit nooruki elu. 19. jaanuaril hukkus Tartust pärit jefreitor, eriväeosa luuraja Ao Kaiv, kes enne sõjaväkke kutsumist õppis Tallinna polütehnilises instituudis. Afganistanis sõdis ta alates 1985. aasta aprillist. Osales 24 varitsuses ja viies rünnakus mudžahiidide baasidele. Kopter Mi-8, mille pardal oli ka Ao Kaiv, tulistati alla, ta on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule.

29. märtsil hukkus reamees Vitali Jakuta (Pärnamäe), 23. mail major Aleksandr Kalinin (Haapsalu), 26. mail reamees Juri Brodski (Ida-Virumaa Rauti kalmistu), 18. juunil nooremseersant Juri Gorelikov (Pärnamäe).

Järgmisena langes Põlvast pärit reamees Urmas Vares, kes oli võetud Nõukogude armeesse samuti TPI-st. Afganistanis oli ta alates 1986. aasta aprillist, teenis eripataljonis luurejao ülemana. Pool aastat hiljem, 7. augustil oli ta mudžahiidide karavani ründamisel määratud kattegrupi koosseisu ning hukkus lahingus. Maetud Põlva kalmistule.

1987. aasta 31. märtsil suri Afganistanis südamepuudulikkuse tagajärjel tartlasest reamees, jalaväe lahingumasina komandöri asetäitja Toivo Jänesmägi, kes enne sõjaväge töötas traktoristina Orava kolhoosis. Maetud Põlvamaale.

15. juunil hukkus reamees snaiper Margo Olesk, sündinud Tapal, töötas enne sõjaväeteenistust Nõmmküla sovhoosi traktoristina. Teenis kordonis, mis julgestas liikumist ühel Kabuli–Džalalabadi teelõigul. Ta märkas, et kokkupõrke ajal üritasid kolm mudžahiidi tungida märkamatult seljatagant kordonisse, ning langes nende peatamise katsel. Margo Olesk on maetud Kadrinasse.

11. augustil suri südamepuudulikkusse reamees Andrus Sahkur, maetud Järvamaale Koerusse. 31. oktoobril

hukkus spetsnaz’i nooremseersant Roman Sidorenko (Rahumäe).

12. detsembril hukkus leivatehase kaitsel reamees, leivatehase pagar Albert Leman, pärit Tartumaalt Roiu külast. Enne sõjaväge töötas ta Kuuste sovhoosis mehhanisaatorite brigadirina. Afganistanis teenis 1986. aasta augustist ning leivatehas, kus ta töötas, sattus korduvalt tule alla. Järjekordse kallaletungi käigus sai ta surmavalt haavata. Albert Leman (kirjanduses ka Leiman) puhkab Tartus, Raadi kalmistul.

Viimane eestlasest sõjaohver

Pikaleveninud ja NSV Liidule raskeid tagajärgi toonud Afganistani-afääri viimaseks eestlasest sõjaohvriks jäi reamees Harri Väli, kes suri 1988. aasta 2. juulil, sängitatud viimsele unele Rakvere Tõrma kalmistule. Eestis lehvisid juba sinimustvalged lipud ning laulev revolutsioon kogus iga päevaga uut hoogu, üheksa-aastase Afganistani sõja lõpuni ja Nõukogude vägede lõpliku väljatoomiseni oli jäänud vaid 228 päeva…

Harri Väli pärines Lääne-Virumaalt Pajustist. Oli lõpetanud Rakvere kutsekooli, töötas tislerina kolhoosis. 1986. aasta aprillis kutsuti ta Nõukogude armeesse, kolmekuuline väljaõpe toimus Türkmenistanis, juba augustis saadeti ta Afganistani. Järgmised enam kui poolteist aastat teenis Harri Väli Kandaharis lennuvälja kaitsel soomustransportööri sihturina. Kaks Nõukogude armee kohustuslikku teenistusaastat said täis 16. aprillil 1988 ning vaid kuu hiljem – 15. mail algaski Nõukogude vägede Afganistanist lahkumine.

Harri Väli sai 18. mail miinipildujatulest raske peahaava. Raskelt haavatud Harri Väli lebas algul Kabuli haiglas – kus miinikild välja opereeriti – ning seejärel viidi TasŠkendi sõjaväehaiglasse. Teave poja haavatasaamisest jõudis vanemateni 14. juunil ja isa jõudis Taškenti, kus nägi poega veel elavana. Ema Taškenti ei pääsenud, sest lennukipileteid polnud saada. Loodeti Harri Väli paranemisele ja taheti ta juba tuua Leningradi haiglasse, ent haige organism ei pidanud kopsupõletikule vastu.

Eesti ajakirjandusvabadus edenes ja Viru Sõnas ilmus esmakordselt konkreetne kuulutus: “Mälestame sügavas leinas Afganistanis ajateenistuse viimastel päevadel, tagasiteel Eestimaale traagiliselt hukkunud Harri Välit.” (VS, 9. juuli 1988.) Aga avaldati veel ka nõukogulikke fraase: “Mälestame Afganistanis internatsionalistlike ülesannete täitmisel langenud Harri Välit. /---/ Rakvere rajooni Sõja- ja Tööveteranide Nõukogu Rakvere rajooni sõdurite-internatsionalistide klubi juhatus.” (VS, 16. juuli 1988.)

Mõni aasta hiljem rääkis üks sõjast osavõtnu Harri Väli emale, et ühe venekeelse lehe andmeil võis Harri Väli haavata saada koguni Nõukogude miinipilduja tulest, sest vaatamata vaherahule toimus mudžahiidide ning lahkuvate Nõukogude vägede vahel väiksemaid kokkupõrkeid. Pool aastat hiljem, 1989. aasta 23. veebruaril, Nõukogude armee aastapäeval, andsid Rakvere rajooni sõjakomissar jt ametiisikud Harri emale Valve Välile üle pojale postuumselt annetatud Punatähe ordeni. Enamiku hukkunud eestlaste vanemad olid sama ordeni varem kätte saanud.

Afganistani sõja tagajärgi

•• Algul lühiajaliseks planeeritud sõjaline rünnak paisus pikaks, raskeks ja ohvriterohkeks sõjaks. Juba 1980. aasta algul oli Afganistanis 85 000 Nõukogude sõjaväelast, hiljem tõusis nende arv üle 100 000.

2001. aastal Moskvas ilmunud koguteos “Rossija i SSSR v voinah XX veka” märgib Afganistanis langenute üldarvuks 15 051 inimest, neist 17 eestlast (lk 536–538). Antud arv on seega ülaltooduga väga lähedane. Samadel andmetel langes Afganistanis 58 leedulast ja 23 lätlast. Jääb aga teadmata, kas mõni eestlasest võitleja on hiljem surnud otseselt Afganistanis saadud haavade-vigastuste-üleelamiste tagajärjel, täiendades nii eestlastest Afganistani sõjaohvrite rida.

Otseselt võttes – Nõukogude Liit ei kaotanud Afganistani sõda. Aga ka ei võitnud, mis sisuliselt võrdus kaotusega, sest eesmärke ei saavutatud ning mudžahiide ei murtud. Nende edukas kurnamistaktika ning tsiviilelanikkonna toetus – päeval rahulik elanik, öösel mudžahiid –, lisaks religioossed põhjused ja igipõline ning edasiantav veritasutava, mägine maastik ning Nõukogude vägede ettevalmistamatus, motivatsiooni puudumine ja paljud muud põhjused – see kõik viis Nõukogude Liidu kaotuseni selles sõjas. Pikk Afganistani sõda, Poolas laienev Solidaarsuse liikumine, naftahindade järsk langus, tehnoloogiline mahajäämus jms aga valmistasid ette kogu Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemist.

Teade poja surmast

Lugupeetud

Olev Ottovitš Jaassoni ema!

•• Teatame suure kurbusega, et Teie poeg hukkus kangelaslikult 24. oktoobril 1982. aastal, kaitstes Aprillirevolutsiooni võitu Afganistani demokraatlikus vabariigis.

Major Jaasson Oleg Ottovitš, väeosa välipost 92199 komandöri asetäitja, tulistati vaenlase kuulist alla 102. lahingulennul Afganistani taevas.

Eskadrilli lendurid ja kogu isikkoosseis, sõdurid-kaugidalased avaldavad Teile tänu selle eest, et Te toitsite-katsite ja kasvatasite üles suurepärase poja, lahke, osavõtliku inimese, eeskujuliku pereisa, suurepärase lenduri – õhuluure ja vaenlase sihtmärkide tabamise meistri.

Teie poja – kommunisti, patrioodi ja internatsionalisti Jaasson Olev Ottovitši kangelastegu jääb igaveseks meie mällu, olles ere eeskuju isamaa – Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu ennastsalgavast teenimisest.

Sõjaväeosa välipost 92199 komandör major Zimnitski, asekomandör major Pobortsev, staabiülem major Timajev