Kati Kivitar hüppas mürtsuga uue Noorsooteatri lavale

Kati Kivitar on tantsija-koreograafi taustaga lavastajatudeng Viljandi kultuuriakadeemiast. Tema kolmanda kursuse diplomilavastust ei mängitud Viljandis koolilaval sõpradele ja tuttavatele. Mitmekihiline multimeediaprojekt, talendi-reality “Paar” on uue Noorsooteatri avalavastus.

— Nii suurejooneliselt ei alustata just sageli.

— Loomulikult oli see väga austav ja vastutusrikas ülesanne, seda enam, et tegu ei ole traditsioonilise draamatükiga, vaid üsna julgelt teatrikunsti piire kompava üritusega. Oli puhas juhuste kokkulangemine, et meie projekt valmis just Noorsooteatri taasavamiseks. Pakkusin välja idee teha üks noortelt tegijatelt noortele suunatud lavastus. Teatri juhtkond oli üsna üllatunud – idee sobis täpselt nende prioriteetide ja salaplaanidega ning edasine läks juba suuremate takistusteta.

Täpsuse huvides pean ütlema, et see ei ole mu ainuke diplomilavastus. Olen kolmandal kursusel ja järgmisel aastal plaanin välja tulla veel ühe diplomilavastusega juba teises teatris.

— Kuidas sündis “Paari” idee?

— Idee sündis algmaterjalist (Hans Nordbergi “aaron : juuni”), kus juba esimene remark viitab sellele, et tantsu, teatri ja televisiooni sümbioos on “lahkesti palutud”. Ei tahtnud ilma hädavajadusteta, lihtsalt taustaks midagi valgele pinnale projitseerida, justkui mõnel konverentsil. Töö käigus tekkis ideid juurde ja vanad muutusid, kokkuvõttes sündis päevakajalise sõnumi ümber hoopis uus vorm.

— Kas tiim jäi “Paariga” rahule? Kas kõik läks nii, nagu soovisite ja vaimusilmas nägite?

— See oli igas mõttes tiimitöö. Alguses oli olemas vaid ports lavastaja hullumeelseid ideid ja põhjendusi. Oli tarvis testida kogu seda keerukat struktuuri, peilida välja võimalikud ohud – kõik see nõudis inimeste ühist ajuraginat. Tegime enne proovide algust palju katseid ja üsna põhjalikku eeltööd. Reality-maailmas sonkimine pole töö, mida õnnestuks teha “valgete kinnastega”. Püüdsime leida õige fookuse ja vahendid, et tõsielulisus, dokumentaalsus teatrilaval mõjule pääseks. Ainus märkimisväärne komistuskivi oli etenduste planeerimise ja reklaami osa. Muu sujus üllatavalt ladusalt ja loominguliselt.

— Kuidas vaatajad “Paari” on hinnanud?

— Uskumatult soosiv tagasiside! On neid, kes häid näitlejatöid nautinuna lahkuvad saalist naerupisaraid pühkides. On neid, kes turtsatavad, kuid naerda ei täi, kuna laval toimuva peale naerdes naeraks justkui iseenda üle. Mõni on etenduses mõistatuseks jäänud asju pärast selgeks püüdnud vaielda ja ka järgmisele salvestusele tulnud. Muljed on pigem jõulised kui ükskõiksed. Üllatusmomente tegeliku ja lavastatu eristamisel jagub üllataval kombel ka neile, kes projektiga seestpoolt seotud ja kes peaks justkui kõige toimuvaga kursis olema.

— Palju on “Paaris” improvisatsiooni, palju ette paika pandud?

— Minu meelest saab improviseerida ainult väga selges raamistikus, muidu tekib kaos. On muidugi variant, et sünnib midagi eritabast – läbi küülikuuru leitakse tõeline Alice’i imedemaa, kuid repertuaarietendusel on minu meelest lubamatu sellist riski võtta. Laboratoorses vormis – palun väga. Kuid publikule pileteid müües ei tohi riskeerida läbikukkumisega. Nii meiegi etenduses – suurem osa mängust on sündinud läbi improvisatsioonide, ka lõpptulemus on improvisatsiooniline, kuid kõik on üsna rangetes raamides, mis on seni välistanud etenduse võssamineku. Salvestusmängu karkassi ehitamisel kasutasin peamise tööriistana filmistsenaristika mudelit, mis näib edukalt ohjavat kogu loo kulgu.

— Kriitikakogemusest. Postimees avaldas väga tunnustava arvustuse, Päevalehes söandasin teile ette heita noore publiku petmist. Kas minu etteheited olid ülekohtused, kohatud? Kas “Paari” pettemanöövrid olid osa mängust?

— Reklaam on osa mängust – ei mingeid pettemanöövreid, vaid eelinfo, mis annab kätte esimese viite, milliste ootustega etendusele tulla. Afiššidel kirjutatu on tõde – kuid muidugi mitte kogu tõde! Kavaleht valgustab juba teist plaani. Plakatil hoiatab rida rasvases kirjas, et elutõed võivad teatritõega segamini minema hakata. Nii etenduses ka juhtub.

Etenduse sõnum on suunatud noortele inimestele, kes end püünele pääsemise sunni ajel ka neljandat korda lavakunstikooli katsetele registreeriks, kes on tantsuerialale pääsemiseks valmis komisjoni ees striptiisi tegema. Uskuge või mitte – neid, kes järjekindlalt telesse tõsielusõudesse konkureerima lähevad ja odavat kuulsust ihkavad, on tuhandete kaupa. Halloo! Võtke aru pähe! See on teema, mis on kisendavalt kajastamisväärne.

Minu meelest peabki lavastus sotsiaalselt riivama, puudutama. Noored on nõudlik, rahutu ja tark teatripublik. Argipäeva illustreerimine või näpuga näitamine neile ei sobi – ja tore ongi.

Päevalehe arvustaja palvele rebida etenduse lõpus saladustelt katted ei saa kuidagi vastu tulla. Lavastus ei pretendeeri “tõelise tõe” avamisele ega soovi sõrmega õigele ja valele osutada. Igaühele oma!

— Lõpetasite pedagoogikaülikooli hoopis koreograafina.

— Arvan, et piiride tõmbamine draama ja tantsu vahele on meelevaldne. Tänapäeva meediat iseloomustab piiride liigutamine. Kahel siin-ja-praegu lavakunstil tohib minu meelest olla vaid üks erinevus – lavalolija annab publikule sõnumi edasi sõna või liigutusega.

— Kuidas jõudsite Viljandisse lavastajaõppesse?

— Otsisin magistrantuuri ajal huvitavaid koole, kus end täiendada ning vaimu koguda. Olin põgusalt nii Soome teatrikõrgkoolis kui ka Moskva Gitis-es, käisin Toompeal koos lavakunstikooli magistrantidega loengutes ja Tartu teatriteaduse tudengite juures. Kuulsin, et Komissarov võtab lavastajakursust vastu ja panin end kirja.

Komissarovit olen ammu imetlenud. Kuid eksamite eel jäin pikalt mõttesse, kas ikka kogu stuudium täies mahus läbida või mitte – ikkagi neli aastat Viljandis! Koma helistas ja kutsus, lubas, et saan rohkem omaette tegutseda ja mitte ainult Viljandis. Väga meeldejääv kõne oli.

— Kas teie lavastustes saab olema rohkem keha ja liikumist kui eesti draamateatris tavaliselt?

— Usun, et mu töödes ei jää sõnum, impulss ega atmosfäär kinni vormi- ja väljendusvahendite nappuse taha. Silmaga hoomatav on ju võrratult mõjusam kui puhas tekst, kuid täpne kooslus on ehk mõjusamgi. Nii on mul tekkinud unistus assisteerida mõnda head ja staažikat lavastajat kõiges füüsilisse karakteriloomesse ja liikumisse puutuvas. Huvitav oleks ka mõne traditsioonilise muusikali liikumise teistmoodi lavastamine. Mind on hakanud kummitama džässiteater. Samuti mõlgub meeles Mihhail Tšehhovi psühholoogilise žesti meetod ja keha-kaudu-analüüs.

— Mis järgmiseks?

— Plaane, mõtteid ja materjale on palju. Suund on ikka see, mis valitud – see köidab ja tüdimust veel ei paista. Salaja ja väikestviisi flirdin edasi filmikunstiga, kuid muus osas, teatri vallas, plaanin ikka kaadri taha jääda ja mitte lavale kippuda. Draamanäitlejana pole ma suurem asi.

Kati Kivitar

•• Sündinud 25. mail 1977 Tartus

•• Haridus: Tartu 8. keskkool, kirjanduse süvaõpe; pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna koreograafia õppetool, koreograafi kvalifikatsioon; pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna magistriõpe (teema: “Tants-draama iseseisva žanrina”); Viljandi kultuuriakadeemia, lavakunstide osakond, teatrikunsti õppesuund, lavastaja kvalifikatsioon

•• Teater : Jerry Hermani “Linnupuur” linnahallis, Anne; Shakespeare’i “Richard III” Linnateatri hobuveskis, kuninganna Margaret; rollid õppelavastustes “Hamlet”, “Nukumaja e Nora”, “Kajakas”

•• Film: “The Sinking of Estonia: Zero Hour”, Anneli Konrad; Mosfilmi “Poslednaja molitva”, ettekandja; Eesti-Soome teatri- ja filmitudengite film “Sunflowers” (režissöör)

•• Tants: Eesti tantsuagentuuri idee ja töö käivitamine grupiga Max X; osalemine koreograafina rahvusvahelisel nüüdistantsufestivalil Evolutsioon 98; tantsuseaded draamalavastustele