MIHKEL VEIDERMA: Kas tagasi Balti ringi juurde?
Energiaallikad on piiratud, energiat tarbitakse aga järjest rohkem. See püstitab üha teravamalt energia varustuskindluse, efektiivsuse ja keskkonnahoiu probleemid. Milles nähakse väljapääsu? Nii energiaallikate mitmekesistamises, kindlate tarnevoogude loomises kui ka piirkondlikus integratsioonis. Nende küsimuste eiramine maksab valusalt kätte.
Euroopa Liidu juhtorganid ja mitu EL-i liikmesriiki, eriti Saksamaa, on hilinemisega jõudnud arusaamisele olukorra tõsidusest ja hakanud energilisemalt tegutsema. Ootamata ära Euroopa Liidu ühise energiapoliitika kujundamist, algatas Saksamaa Läänemere gaasitoru rajamise, ignoreerides teiste mereäärsete riikide huve.
Läänemeremaad, rohkem küll teadlaste tasemel, tõstatasid põhja- ja läänesuunalise energiaintegratsiooni vajaduse juba 17 aastat tagasi. Tekkis nn Balti elektriringi kava, esitati alternatiivse gaasivarustuse projekt Põhjamerest ja Norra merest läbi Skandinaaviamaade. Valitsused ja suured energiafirmad aga ei tulnud nende projektidega kaasa.
Eestlased Ignalinas?
Nüüd hakkab Balti ring lähenema realiseerimisele. Rootsi-Poola ühenduskaabel on valmis. Sel aastal peaks valmima kaabel Eesti ja Soome vahel, sellega ühtlasi ühendus Põhjamaid haarava Nordeli süsteemiga. Paigast pole aga nihkunud Leedu ja Poola vahelise ühenduse loomine. Balti ringi idapoolne tiib jääb esialgu umbteeks.
Baltimaad on teinud elektrivahetuses päris head koostööd, kuid mitte pikemaajalise strateegilise kava alusel.
Nende elektrijaamade võimsused olid siiamaani piisavad vajaduse katmiseks, edasi aga, seoses Ignalina tuumajaama sulgemisega, enam mitte. Seepärast on arusaadav Leedu initsiatiiv ehitada uus tuumareaktor ja tõmmata kaasa Läti ja Eesti. Sel puhul oleks kergem saada Euroopa Liidult rahalist abi ja suurpankadelt laenu.
Heitkem pilk ka põhja poole. Nordelis olevad elektrilised võimsused tagavad Põhjamaade vajadused. 2004. aastal andsid hüdrojaamad poole, tuumajaamad veerandi, fossiilsed kütused keskmiselt 17% (Taanis ja Soomes küll rohkem) toodetud elektrist. Varustuskindluse parandamiseks ja fossiilkütuse osa vähendamiseks astus Soome jõulise sammu edasi, ehitades suure võimsusega viienda tuumareaktori, mis peab valmima 2009. aastal. See täiendatud konstruktsiooniga reaktor peaks saama prototüübiks uutele reaktoritele ka teistes Euroopa maades, kus tuumaenergias nähakse energianappusest pääsemise vahendit. Uue tuumasünteesil põhineva fusioonmeetodi suuremahulist rakendamist võib oodata alles 40–50 aasta pärast.
Põlevkivienergeetika jääb
Eestil on energia varustuskindluselt hea positsioon: 73% primaarenergia tarbest ja üle 90% elektrienergia toodangust annavad kodumaised energiakandjad (põlevkivi, taastuvenergia). Samas on energiasüsteemi efektiivsus madal, CO2 emissioon elektri tootmisel kõrge, jaamad ööpäeva piires muutuva koormuse katmiseks vähekohased ja asuvad pealegi ühes piiriäärses punktis.
Pole kahtlust, et põlevkivienergeetika jääb veel pikemaks ajaks meie põhiliseks elektritootmise alustalaks, millesse tuleb endiselt investeerida. Rohkem aga tuleb arendada suurema kasumlikkusega põlevkiviõli tootmist. Milline on nendevaheline optimaalne suhe põlevkivi piiratud varu ja halveneva kvaliteedi tingimustes, see tuleb selgitada vastava optimeerimisülesande lahendamise kaudu.
Koostöö Balti- ja Põhjamaadega ning sellest lähtuv täiendav ressursivõimalus loob energiavarustuses kindlustunnet. Balti riikide peaministrid pidasid vajalikuks, et kolme maa riiklikud energiafirmad arutaksid Ignalinasse uue tuumareaktori ehitamise tasuvuse ühiselt läbi, Baltimaade teaduste akadeemiad teatasid oma valmisolekust Baltimaade ühise energiastrateegia kujundamises kaasa lüüa. Sama tuleks teha koostöös Põhjamaadega ja lõpplahendused määrata mõlemasuunaliste uuringute alusel.
Küsimus ei ole mitte selles, kas valida põlevkivi-, tuuma- ja gaasielektrijaamade vahel, nagu on väitnud Lembit Vali (nt Postimees 02.03.), vaid määrata nende (arvestades ka taastuvenergiat) õiged proportsioonid.
Mihkel Veiderma, akadeemik, Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessor
