Täna algab Haapsalu õudusfilmide festival

Haapsalu õudusfilmide festivalil on korraldaja sõnul teraapiline mõju.

Ühe Tallinna kesklinna lähedal asuva lokaali kõige pimedamas nurgas rääkisid Haapsalu õudusfilmide festivali korraldajad, miks hakatakse järgneva kolme päeva jooksul näitama just õudusfilme.

Festivali idee autori Marek Reinaasi sõnul on põhjus väga lihtne: nimelt on meil üks korralik üldfilmifestival Pöffi näol olemas ja ruumi ongi ainult temaatilistele festivalidele. Ja teema peab ka ikka vägev olema. “Ega peale pornofilmide või õudusfilmide festivali väga midagi valida ei olegi,” ütles Reinaas.

Loomuliku valikuna tuli ka Haapsalu, kus elab Eesti kuulsaim kummitus Valge Daam ning üldine õhustik on selliseks festivaliks igati sobilik. “Tõeline leid on Haapsalu kultuurimaja oma kummalise ja õudse arhitektuuriga,” lisas Reinaas. Festivali peateemaks võiks nimetada Draculat. Festivalikavas on lausa kolm selle õuduskangelasega filmi: 1922. aasta tummfilm “Nosferatu”, 1958. aasta variant Christopher Leega ning Werner-Herzogi tõlgendus 1978. aastast.

Hirm on normaalne

Lisaks jõuavad vaatajani mitu Jaapani õudusfilmi ning paras ports klassikat (tõeline maiuspala on Itaalia õudusfilm “Ohked”), tänapäevastest USA õudusfilmidest on kavas ainult hiljuti kinodes jooksnud “Saag 2”. Toimub ka Rootsi õudusfilmi “Külmakõrvetus” üks maailma esilinastusi ning näidatakse eestlaste katsetusi õudusfilmi vallas.

Väljaspool programmi linastub 70 riigis keelatud kolefilm (õudusfilm on sellele liiga leebe hinnang) “Cannibal Holocaust”, mis kobab žanripiire. Vaatajate vaimse tervise heaolu eest hoolitseb Voldemar Kolga videoloeng filmi võimalikest mõjudest.

Reinaas leiab, et vägivalla rohkus ei ole õudusfilmi puhul määravaks kriteeriumiks. “See on primitiivne õudus ja seda võib olla lausa vastik vaadata. Tõeliselt õudsed on pigem need filmid, kus mängitakse teadmatusele,” lisas ta.

Kuid mis ikkagi paneb inimese teiste inimeste kannatustest meelelahutust otsima? Pöffi-poolse korraldaja Helmut Jänese sõnul on õudusfilmil juba algusest peale olnud filmikunstis oma koht – alates sellest kuulsast rongifilmist, mis pani inimesed hirmunult rongi eest kinosaalist välja jooksma.

Reinaasi sõnul on hirmu- ja õudustunne täiesti normaalne osa emotsionaalsest spektrist. “Neid tundeid ei tohiks alla suruda ja selles mõttes on meie festival isegi teraapiline,” leidis ta. “Mina näiteks ei häbene, et mulle meeldib vaadata niiöelda tapmisfilme, kus alates esimesest kaadrist inimesi muretult teise ilma saadetakse, seda ilmselt seni, kuni näitlejate nimekiri otsa saab. Ma vaatan seda ning tunnen rõõmu ja naudingut.”