ANDRUS KIVIRÄHK: Kaks presidenti
President Lennart Meri lahkumine on kahtlemata sündmus, mis jääb meile kõigile igaveseks meelde. Tulevikus suudab igaüks meist meenutada, millal ta täpselt kuulis Meri surmast, mida ta siis tegi ja kus jälgis presidendi matuseid – kas tänaval rahva hulgas või kodus, televiisori vahendusel. See, et neid jälgitakse, on kindel. Usun, et pole ainsatki eestlast, kes ei peaks oma kohuseks presidenti vähemalt mingilgi moel tema viimasel teekonnal saata. Kui keegi on ka matuste ajal seotud töökohustustega, siis elab ta matustele kaasa õhtustes uudistes. Teisiti see olla ei saa.
Oma üldrahvalikkuses meenutab presidendi lahkumine hiljutisi olümpiavõite. Emotsioon on muidugi hoopis teine, kuid ühendavaks jooneks on teatud ülevus ja pidulikkus, mille loob teadmine, et sinu silme all sünnib ajalugu. President Meri surm tõi loomulikult kaasa ka leina, kuid see tunne pole valdav. Seda on näha kas või sellest, et otsekohe hakkasid ajalehtedes traditsiooniliste järelehüüete kõrval ilmuma ka anekdoodid. Meie hulgast lahkus väärikas vana mees, kes on teinud ära imetlusväärse elutöö. Mis seal ikka nutta? Oluline on ta kenasti ära saata ning tema tööd jätkata.
Olümpiavõitjatega ühendab suurt lahkunut muidugi ka see, et nii võit kui surm annavad igat masti tegelastele hea võimaluse ennastki nähtavamale kohale upitada. Pole kahtlust, et järelehüüete voog ei vaibu niipea. Korraga on väga paljudel presidendi kohta midagi olulist öelda. Igaüks on olnud tema sõber ja aatekaaslane. Kindlasti saame eriti just matustel näha suuremal hulgal isikuid, keda Lennart Meri oma eluajal iialgi oma majja sisse ei lasknud. Neid ei too Kaarli kirikusse mitte lein ega isegi mitte uudishimu, vaid kindel veendumus, et nende ametikoht avab kõik uksed ja et presidendi matustel viibimine on prestiii küsimus. Midagi pole teha. Suured surnud peavad leppima sellega, et nende kirstu juures kõnelevad kõik soovijad.
Preesterkuningas Georg
Aga räägime nüüd elavatest. Esmaspäeval näitas Eesti Televisioon ameeriklaste dokumentaalfilmi “Jumal on meiega. George W. Bush ja usudiktaadi sünd”. Lennart Merist kõneledes on mainitud, et hiilgava diplomaadi tegi temast muuhulgas ka see, et Euroopa riikide liidrid tundsid meie presidendis ära endasarnase eurooplase. Karta on, et sellesama identiteediga polnuks Lennart Meril mitte midagi peale hakata Bush-juuniori Valges Majas. Seal hinnatakse sootuks teisi väärtusi. Nagu kinnitas üks Bushi sõpru ja toetajaid, laia pannkooginäoga palvevend, tunneb üks õige kristlane paugupealt ära teise omasuguse. Ehkki Lennart Meri matusetalitus toimub luteri kirikus, esindas ta oma eluajal pigem liberalismi ning vaba mõtet. George W. Bushi ja tema poolehoidjate arvates peitub aga just nendes moodsates ideedes kurja juur.
Sest nagu kinnitas üks tulihingeline Bushi imetleja, olid isegi kaksiktornide kokkuvarisemises süüdi eeskätt aborditegijad, homod ja lesbid, feministid ning liberaalid. Kõik need, kes ei ole leidnud jumalat ja “sumpavad postmodernistlikus mülkas”. Kõik need, kes ei saa aru, et president Bush on siia ilma läkitatud jumala kingitus ja tema tööriist.
See oli jube film, mis tõstatas küsimuse: mida teha, kui maailma suurimat riiki juhib vaga hull? Endine alkohoolik, kes hakkas mingis hetkel kuradite asemel jumalat nägema ning on nüüd veendunud, et loob maa peale paradiisi. President, kes käitub nagu Prantsusmaa kuningas Püha Louis. Nii nagu Louis, ihkab ka Bush olla ristisõdija ja soovib, et Ameerika rahvas tema eest palvetaks. Püha Louis’d peetakse tähelepanuväärseks monarhiks, isegi täiuslikuks omas ajas, ehkki tema ristisõjad jooksid liiva ega toonud kaasa mitte midagi peale tohutute kulutuste ja kuninga enda surma. Aga see kõik leidis aset 13. sajandil. Tänapäeval mõjub sarnane käitumine hirmuäratavana.
Kuidas peaksid maailma riigijuhid käituma presidendiga, kes peab end preesterkuningaks või templirüütliks, ning kelle otsuseid suunab fanaatiliste kirikumeeste klann? Bushist kõnelevas filmis said muuseas sõna üksnes tema pooldajad – ning just nimelt see, millised inimesed Bushi kiidavad ning milliseid voorusi nad temas näevad, mõjuski masendavana. Muidugi, see kõik pole mingi uudis, Bushil on käsil juba teine ametiaeg ning tema pihta on üle maailma sülitatud tsisternide kaupa tuld ja tõrva. Aga kui kuulata, kuidas kõiksugused presidendi kirikunõunikud ja teised libeda olekuga sellid endiselt loodavad, et jumal annab Bushile jõudu panna maailmas maksma õiged seadused ning teda ülevoolavalt õnnistavad, siis hakkab ikkagi paha. Pestud ajudega inimesed võivad teha väga ohtlikke valikuid.
Seda toredam on meenutada meie kadunud presidenti. Sellist pole kaugeltki mitte igale rahvale antud ja teist samasugust ei saa ka meie tõenäoliselt enam kunagi. See oli mees, keda juhtis vahe mõistus.
Nädala pärast, Lennart Meri matustel, on igati põhjust parafraseerida Peeter Suure leinatalitusel kõnelenud literaati ja Peetri lähedast kaasvõitlejat Feofan Prokopovitšit: “Mis see on? Milleni me oleme elanud, oo eestimaalased? Mida ma näeme? Mida me teeme? Me matame Lennart Meri.”
Palume seda artiklit mitte kommenteerida. Kirjutage oma kaastunde- ja mälestusavaldused mälestusraamatusse.
