Liina Vahtrik: kui teha teatrit, siis teatrit!
äksin “Vahtriku-mutiga” kokku saama (või mutt – veidi üle 30 ning kolmandat kuud lapseootel!), kui tee peal hakkas teatrinäitlejatest kahju. Ööproovid, diktsiooniharjutustest krampis lõualuud ja balletitunnid kell kaheksa hommikul. Isegi süüa pole aega. Rist ja viletsus “lavakast” saadik ning lõpuks vaatavad inimesed ikkagi telerit.
Kelle jaoks te rabelete? Elage lihtsamat elu!
See tuletab meelde Anu Välba küsimusi “Terevisioonis”. Kas on raske olla kirjanik ja kas on raske olla kunstnik? Sellele ei saagi vastata. Praktiliselt iga kunstnik vastaks, et kui ta saaks teistmoodi, siis ta seda ei teeks. Muidugi on raske! Aga keegi ei sunni sind minema. Inimene ise ronib sinna Toompeale.
Juba koolis käies saame üsna ruttu aru, et see amet ei ole kergete killast. Väga paljud inimesed lõpetavad kooli ja leiavad, et nad ei taha seda tööd teha. Ma pean tohutult lugu nendest, kes loobuvad. Võib-olla sellepärast, et varem õpetati teatrikoolis põhiliselt 19. sajandi teatrit (nüüd on see ehk muutunud). Ega nende oskustega muud teha saanudki, kui olla Eesti teatri näitleja. See võib nii mõnelegi inimesele tunduda hästi igav. Näitlemine ei ole mingi auhind ega tohutult eriline seisund ja staatus, millele peaks alt üles vaatama. See on niisugune kunstnikutöö.
Äkki saaks näitlejaks kuidagi lihtsamalt? Inimlikumalt.
Kindlasti saab. Ei pea ennast surnuks nälgima, ei pea sooritama kangelastegusid, et teha head teatrit. Von Krahlis on see õnn, et meil on väga väike teater. Me saame paljud asjad korraldada inimlike kokkulepete teel. Millal lõpetame, millal alustame. Kui kellelgi lapsed haiged, siis arvestame sellega. Samas – kui on vaja midagi ära teha, siis on vaja. Siis ei märka, et kell on pool kaksteist õhtul. Ei mõtle, et ma olen nüüd kangelane. Endal peab olema kõva sisemine tahtmine – niipea kui tekib tunne, et keegi sunnib, ei tule asjast midagi välja.
Ma jäin mõtlema, et mul on näiteks väga palju tuttavaid – selliseid teraseid ja intelligentseid tuttavaid, kes on mulle öelnud, et nad millegipärast ei saa teatrisse minna. Teatris on piinlik. Häbi vaadata.
Mille pärast neil häbi on?
Sest see ei puuduta neid mitte kuidagi. Pärast kooli lõpetamist mõtlesin, kuidas saab niimoodi öelda. Hiljem sain neist aru. Nüüd needsamad tuttavad käivad Von Krahlis.
Miks nad siis Von Krahlis käivad?
See on natuke teistsugune teater.
Näitlejad tulevad ju samast koolist.
Näitlejad tulevad samast koolist, aga nemad on ka inimesed. Ja inimesed on erinevad. Krahlis üritame
puudutada selliseid teemasid, et meil endal oleks huvitav. Me oleme vihtunud, me oleme umbes kaheksa aastat järjest vihtunud teatrit teha! Kuna meid oli nii vähe, siis oleme algusest peale kõigis töödes kogu aeg sees olnud. Kaheksa aastat oleme kütnud, nii et ninast veri väljas! Ühtegi ebaolulist tükki ei ole sealt majast tulnud. Me oleme Eesti teatripilti laiendanud või uut mõtlemist andnud. Ma olen väga õnnelik, et sellise otsuse julgesin teha. Kaheksa aastat tagasi maja tegutses, aga ei olnud näitlejate truppi, “kutselist” teatrit. Nüüd on Krahl Eesti kõige kõvem teater, ilma mingi kahtluseta!
Hästi oluline asi on see, et ükskõik mis kunstialaga tegelev inimene ei tohiks kapselduda ega jääda oma naba ümber tiirlema. Et pisikeses Eestis me tegutseme, muu ei huvita. See on kõige kurvem, mis võib juhtuda. Õnneks oleme maailmas väga palju ringi sõitnud. See on olnud võimalus näha, mis suunas teater liigub, mida mujal arvatakse; inimestega rääkida, oma asju näidata. Käid Moskvas, siis New Yorgis. Saad seal Bessie preemia, tantsumaailmas väga olulise preemia. Kohati tekib niimoodi motivatsioonipuudus, ei viitsigi enam rabeleda. Siis peab end natuke koguma. Mõtlema, et kunsti ei tehta auhinna pärast.
Kas see, et teid “Ema” eest teatriaasta naisnäitleja preemia nominendiks nimetati, puudutab teid kuidagi?
Muidugi on hea meel! Preemiatega on alati see, et esimene raks ehmatad ära: kas ma olen nüüd mainstream? Teisest küljest tahab iga inimene tunnustust ja arusaamist, et see, mida ta teeb, läheb kellelegi korda. Pai üle on alati hea meel. See tähendab, et pole rabelenud niisama. Egole mõjub ka hästi. Ja väga tore on vaadata neid diplomeid kodus reas...
Mis diplomid teil kodus on?
Ants Lauteri nimeline näitlejapreemia, draamafestivali naisnäitleja preemia. Kuule, ongi vist kõik. Võin pensionile minna!
Gorki “Ema” oli tegelikult väga kihvt teha. Mulle meeldib mängida nõrgamõistuslikke, hüljatuid, valesti mõistetuid, puudulikke tegelasi. Üks mu lemmik oli “Connecting people´is” debiilikust prügivedaja roll, mida ma hirmsasti nautisin. Ma olen sügavalt nende inimeste poolt, kelle üle irvitatakse, kellele antakse jalaga, kes on igas mõttes valesti mõistetud. Kellele on vähem antud. Või teine variant, mis mulle väga meeldib, on mängida rokkstaari.
Karjuda ja tatti pritsida, publikule näkku oksendada – see on väga meeldiv Pean vist selle intervjuuteksti enne avaldamist hoolega üle lugema!
Mis ajab inimese lavale tatti pritsima, oksendama, hüppama, kargama, särama?
Tähelepanuvajadus, edevus ühelt poolt. Teisalt vajadus midagi väljendada, öelda. Äratundmine, et sinu enda olemus, hing ja keha sobivad selleks kõige paremini. Sa oled ise kõige parem meedium; näitleja saab iseenda kaudu kõige veenvamalt kunsti teha. Teistel kunstnikel on teised meediumid.
Lavastamisplaane teil ei ole?
Seda ma kohe kindlasti ei oska. Sellest jääb väheseks, et mul on visioon. Ma ei oska lavastamise käsitööd ega hakka näitlejaid piinama. Ma tean, kui ilgelt halb võib olla oskamatu lavastajaga töötamine. Lavastada ma küll ei taha.
Kas ema Helgi Sallo vari on teid kuidagi seganud või takistanud?
See on ju elementaarpsühholoogia. Muidugi on mõnevõrra raskem. Ükskord just Juhan Ulfsak ütles – tema isa on näitleja –, et on naljakas, kuidas samal alal töötavate vanemate heakskiit on elu lõpuni tähtis.
Põlvkonnavahe on vahel, emal on teistmoodi maitse, aga ma lähen kõige rohkem endast välja just siis, kui tema on mul saalis. Kui ma seda märkasin, ajas see mind naerma.
Paljud inimesed on mugavad, ei viitsi teatrisse minna, vaatavad telerit. Niimoodi võttes on teie suur kunst ju raiskamine. Miks te ei lähe mõnda seriaali mängima?
Valikute küsimus. Mul ei ole õnneks sedalaadi populaarsusevajadust, et ma teeksin ükskõik mida lihtsalt selleks, et olla tuntud. Ma teen asju, mis mulle meeldivad. Aga see on imelik, et pärast kaheksat aastat ütleb keegi Von Krahli kohta: mis, seal on peale baari veel midagi või?!
Kas te pole mõnikord mõelnud, missuguse maailma jaoks te oma last kannate?
Absoluutselt olen mõelnud! Seepärast me istume ka restoranis, mille nimi on Aed (ökorestoran – toim). Iga inimene, kellel on vähegi südametunnistust või mõistust, saab aru, et tarbimine on läinud üle mõistuse.
Loomulikult mõtled sellele ja siis püüad teha natukene selle heaks, et maailma parandada. See on vastutustundlike inimeste teema. Võib-olla mõeldakse, et ökoteema on ainult rikaste poosetamine – topivad hundinuia diivani sisse või katavad põranda miljoni krooni eest samblaga.Või ainult Ameerika teema, kus viiakse prügiämbrit ka autoga välja. Eestile ei peaks olema ökoideoloogia nii võõras. Paljud inimesed on loomu poolest mõistlikult säästlikud: ostavad riideid second-hand’ist ja kasvatavad vanaema põllu peal kartuleid.
Kui kauaks te teatrist kõrvale jääte?
Ma ei tahaks tegelikult lapse kõrvalt midagi teha. Tahan teha ühte asja ja korralikult, mitte rapsida igas suunas. Tahaks teha ühte asja sada protsenti. Kui teatrit, siis teatrit. Kui olla lapsega, siis täie mõnuga. Tahaks kodus olla nii kaua, kui saab. Kui peaks teatris juhtuma, et on hädasti vaja, siis peab plaane korrigeerima, aga praegu tahaks paar aastat kindlasti eemal olla.
Öeldakse, et kui näitleja tuleb lavale, siis peab tal n-ö slepp taga olema – mingi isiklik kogemustepagas, millelt mängida.
Jumala õige, aga kui inimesena ei ole suurt midagi kogenud, pole millestki aru saanud, läbi tunnetanud, siis sa ei saa seda ka mängida. Kui oled elanud huvitavat elu ja sellest omad järeldused teinud, siis see ongi
n-ö slepp ja inimest on laval huvitav vaadata.
Ega te sellepärast huvitavat elu pole otsinud, et hiljem hea näitleja olla?
Ei, mul on lihtsalt sattunud selline huvitav elu.
Liina Vahtrik
Sündinud 1972
Ema Helgi Sallo, tütar Reti Maria Vahtrik
1994–1998 Tallinna kõrgem lavakunstikool (Priit Pedajase kursus)
Alates 1998 Von Krahli teatri näitleja, osalenud kõigis Von Krahli teatri lavastustes
Teatriaasta auhinna nominent ema rolli eest Maksim Gorki “Emas”
Laulnud “Eesti ballaadides”, “Riskis”, ansamblis Luarvik Luarvik, Reet Ausi moekontserdil jm
2005 Ants Lauteri nimeline näitlejaauhind
Draamafestivali preemia “Ainult võltsid jäävad ellu”
Liina Vahtrik proovidest
Lisaks sellele, et nad on pikad, hirmsad ja rasked, oled vahel sunnitud väga ekstreemsetes tingimustes proovi tegema. Kui “Jänese aastat” tegime, siis oli meil maja remondis ja proovitsükkel toimus psühhoneuroloogiahaiglas. See oli elamus! Kuidagi väga veider tunne oli seal tööl käia. Seal oli erakordselt armas klubiperenaine, kes meid iga poole tunni järel kohvi ja küpsistega kostitas. Tegime nalja, et ei tea, kas kõik näitlejad, kes proove tegid, ka pärast teatrisse tagasi lastakse, kuid õnneks tulid kõik terve mõistusega tagasi.
Wagnerlik monumentaalsus
Taavi Eelmaa, kolleeg
Liina seostub mulle peale jalustrabava professionaalsuse ja seksapiili – sellisel intuitiivsel moel – tagasihoidlikkuse ja monumentaalsusega. Seda kuidagi vääramatus ja wagnerlikus võtmes. Tema tagasihoidlikkus ei ole pealetükkiv ega tähelepanu kerjav, vaid pigem nagu energiasäästureiim.
Ja mis puutub monumentaalsusesse, siis on see oma õnne poole käed taskus jalutava inimese vääramatu rahu. Kui ta oleks skulptuur, siis seisaks ta seal, kus vaja, ja juhataks eksinuid ettesirutatud käega edasi unistuste poole.
Kord Saksamaal, Hildesheimis, olime seisatanud matusetarvete kaupluse ette, et väljapanekut silmitseda. Mind oli just pruut maha jätnud ning mul oli sünnipäev ja ma virisesin. Liinal oli käes õllepudel, nagu Saksamaal kombeks. Talle omaselt kuidagi eriti naiselikult, kuidagi juhuslikult maniküüritud sõrmede vahele sattunud aksessuaar. Kui ma lõpuks otsustasin alla anda ja ise reeturlikult pruudilt telefoni teel tähelepanu manguda, ütles Liina vaikselt: “Taavi, kui sa praegu selle numbri valid, siis löön ma õllepudeliga su pea lõhki.” Selles oli tagasihoidlikkust, monumentaalsust ning suurt zen-tarkust.
