Risto Joost - metsosoprani hääleulatusega eesti uuema muusika dirigent

Noor dirigent Risto Joost, kes on järjest juhatanud mitme eesti helilooja autoriõhtuid (René Eespere, Tõnu Kõrvits, Peeter Vähi), valmistab praegu ette eesti muusika päevade peahelilooja Helena Tulve autorikontserti. Eesti uus muusika – piisab kolmest sõnast, et kuulaja ära hirmutada.

— Andke palun nõu – kuidas kuulata uut muusikat?

— Iga muusikat tuleks võtta sellisena, nagu see on, mitte minna kontsertidele mingite ootustega. Kahtlemata erinevad Helena Tulve väljendusvahendid klassikalisest laadist. Ta keskendub rohkem tämbrile ja kõlavärvidele. Õnneks on selle kontserdi muusikavalik väga lai, Helena ülikoolipõlve teostest kuni päris värsketeni. Selles mõttes on huvitav jälgida, kuidas helilooja on oma teed käinud. Helena puhul on huvitav see, kuidas jõutakse lõpptulemuseni. Ma ise ei suuda enam objektiivselt hinnata, kuidas kuulaja seda vastu võtab. Kui olen ise protsessis sees, siis mul on kahtlemata huvitav.

Üldiselt ei ole eesti inimene sedalaadi muusikas eriti kodus. Vastav haridus on puudulik ja sõltub sellest, kuidas muusikaõpetajad suudavad seda edasi anda. Ülesanne ei ole lihtne, sest meedia pakub meile kõiki muid võimalusi. Mõni kuulab võib-olla ainult tänapäevast, teine ei tule Bachist või Mozartist kaugemale. Kuid igas žanris on tegijaid, kes lummavad oma kunstiga, samas kui teised jätavad leigeks või külmaks. See on igas ajastus nii.

— Viini kaunite kunstide ülikool, Stockholmi kuninglik muusikaakadeemia – kas mitmes riigis õppimine on end teie jaoks ära tasunud?

— Eestis saab kindlasti dirigeerimise alal väga hea hariduse. Ma ei ütleks, et meie dirigeerimistase oleks nõrgem, pigem vastupidi. Aga mujalt vaadates tunduvad meie probleemid veidi kapseldunud ja ületähtsustatud. Need jällegi, mis vajaksid suuremat tähelepanu, on personaalse rebimise baasil. Inimesed ei suuda eriti hästi koos töötada. On üksikindiviidid, kes jõuavad kaugele, aga ei oska seda ühtseks süsteemiks viia. See algab ühiskonnast. Näiteks Rootsis on kogu sotsiaalsüsteem teine ja teeb suure panuse just kunstile.

Seetõttu ongi hea mujal õppimas käia – saab aru, mis on meil hästi või mis võiks olla paremini.

— Mis järeldusteni olete mujal õppides jõudnud?

— Kokkuvõttes – kunstis ei sünni midagi n-ö tellimistööna. See on seotud indiviididega. Kunstis ei saa olla ühiskondlikku kokkulepet. Iga orkester elab oma elu. Need on nagu väiksed sotsiaalsed grupid, mis mõtlevad omamoodi. Tuleb uus dirigent ette, siis nad muutuvad vastavalt sellele, milline on tema maailmapilt ja nägemus. Rootsis on asjadega nii kaugele jõutud, et orkestrid, koorid ja üksikud erialad on jõudnud võrdselt areneda. Sellist kõikumist nagu Eestis ei tule enam ette. Kuna ühiskond on jõudnud arengus kaugele, siis on ka nende kvaliteedinõue kõrgem. Meid ei saa Rootsiga võrrelda, rahvaarv ja tööturg on väike. Ma arvan, et me oleme tegelikult väga kaugele jõudnud, ainult stabiilsuse saavutamine võtab veel aega. Ja kokkuvõttes on Eestis väga hea elada. Sellepärast ma Rootsist ära tulengi. Selles suhtes olen ma patrioot. Välismaal saad aru, kui tähtis on suhelda oma rahvusest inimestega oma emakeeles.

— Dirigeerimisele lisaks tegutsete soololauljana. Mida tähendab teie hääleliik – kontratenor?

— Sisuliselt on see tenorist üks aste kõrgemal. See on spetsiaalne falsetitehnika. Eestis hakkas seda ideed kasutama Venno Laul oma Eesti poistekooriga. See tähendab, et kui poistel algab häälemurre, siis jätavad nad oma kõrge registri alles ja arendavad seda edasi. Kontratenoris on erinevad variandid: sopranistid ja altistid. Sisuliselt võib kontratenor laulda sama kõrgelt kui naissopran. Minu häälel on madalam, sisuliselt metsosoprani ulatus. Ühel hetkel tekkis võimalus seda arendada ja nüüd niimoodi jäigi. Eks ta on selline heas mõttes friiklik nähtus. Põhilised esinemised on väljaspool Eestit – just eile helistati, järgmisel nädalal sõidan Riiga laulma. Tööpõld Eestis on igal juhul kitsas, sest barokkmuusikat, mida mina põhiliselt laulan, ei esitata siin eriti palju.

Risto Joost

•• Sündinud 1980

•• Lõpetanud koorijuhtimise Tallinna muusikakeskkoolis (Anneli Mäeots) ja Eesti muusikaakadeemias (Kuno Areng)

•• Orkestridirigeerimist õppinud Roman Matsovi ja Jüri Alperteni juures. Osalenud Esa-Pekka Saloneni, Paul Hillieri, Eri Klasi, Nigel Northi, Anders Eby meistriklassides ning mitmel varajase muusika meistrikursusel Taanis ja Rootsis

•• Praegu õpib Stockholmi kuninglikus muusikaakadeemias prof Jorma Panula dirigeerimisklassis orkestridirigeerimist ning EMA-s Paul Mägi juures magistrantuuris

•• 2002/2003 õppis Viini kaunite kunstide ülikoolis koori- ja orkestridirigeerimist (prof Erwin Ortner, prof Leopold Hager)

•• Esinenud mitmes välisriigis soololauljana (kontratenor), alates 2003. a laulab vokaalansamblis Theatre of Voices (kunstiline juht Paul Hillier)

•• 1999 asutas kammerkoori Voces Musicales ja 2002 Ensemble Voces Musicales

•• 2001–2002 Eesti filharmoonia kammerkoori laulja

•• Eestis on võitnud mitu noorte dirigentide konkurssi, 2001 sai Europa Cantati noorte koorijuhtide konkursil Budapestis parima alla 25-aastase dirigendi eripreemia