MIKK TITMA: Saatus elada Nõukogude Liidus
Nagu Eerik-Niiles Krosski alustab oma artiklit mälestustega Hiiumaast (“Iseseisvuse teotajad”, EPL 10.3.), võin ka mina öelda, et minu vanaisa oli seal suurtalu omanik, kuid läks manalateed enne, kui ta oleks jõutud Siberisse küüditada. Seda teed tuli aga minul laps-pantvangina 1941. aastal minna. Läbi ime pääsesin tagasi ja kasvasin vanemateta.
Kollaboratsiooniga on keerulised lood. Kahe eestlaste sugupõlve saatus oli elada Nõukogude Liidus. Minu põlvkond astus ellu Nõukogude impeeriumis, mis oli üks kahest tollasest suurriigist. Kui keegi tahtis edukalt tööd teha, aga ei saanud valida ei riiki ega ajastut, kas ta siis võis proovida selleks kasutada oma elukohariigis kehtivaid reegleid, mida ta paraku ei saanud muuta? Liiatigi oli neid reegleid Nõukogude Liidus juba kasutanud üks eestlaste sugupõlv. Kas aga saab kahe põlvkonna elu ja tegemisi liigitada kollaboratsiooni alla?
Nagu ajaloos ikka, on tagantjärele tarku palju. Paraku ei prognoosinud ei sovetoloogid ega maailma juhtivad luureteenistused isegi aastal 1990 veel Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemist. Veel vähem oskas seda ette kujutada valdav osa eestlasi, kes hoidsid isade maal elu üleval. Avalikult nõukogude korra vastu välja astuvate inimeste hulk kahanes seitsmekümnendatel aastatel kümmekonna dissidendini.
Süü on individuaalne
Kas näiteks Karotamm, kes julges seista Stalini ajal küüditamise vastu ning esitas alternatiivse kava inimeste ümberasustamiseks Eesti piires, oli automaatselt kollaborant? Või näiteks Green, Tõnspoeg, Rüütel, Väljas jt. Kas aga kõik kohaliku parteiaparaadi töötajad ja partei lihtliikmed olid ühtlasi kollaborandid, on juba hoopis raskem küsimus. Vist peaks siingi kehtima süütuse presumptsioon ja individuaalse vastutuse printsiip.
Ma ei arva, et tollased EKP liikmed olid hundid ja peaksid nüüd metsa pagema. Hundid ei olnud päris kindlasti ka Marx ega Engels. Enamiku ideoloogiate – nii religioossete kui ka ilmalike – järgijate hulgas on päris kindlasti ka häid inimesi. Molotovi-Ribbentropi paktile järgnenud N Liidu okupatsiooni algus baaside näol ei olnud kuidagi seotud Eesti kommunistidega, vaid tähendas väikeriigi juhtkonna ratsionaalset alistumist võõrale suurvõimule. Teatavasti ei moodustanud ZŠdanov 1940. aastal Eestile valitsust kohalikest kommunistidest, vaid vasakpoolsetest intellektuaalidest. Seega ei ole ka Eesti okupeerimist õige seostada kohalike kommunistidega. Üldse oli neid Eestis tol ajal neljakümne ümber. Mõistkem ka tollaseid vasakpoolseid. Nende jaoks oli teoreetiline sotsialism ideaalne ühiskonnakorraldus. Sotsialismi tegelikkusest N Liidus polnud neil suuremat aimu, veelgi vähem võisid nad ette kujutada kõike kommunismi lipu all järgnevat. Ma tean, kui raske on olla elus üksinda vastamisi sinu jaoks vääramatu jõuga, ega võtaks mingil juhul endale õigust öelda, et Vares-Barbarus aitas kaasa rahvusmõrvale. Olles lugenud tema surmaeelset kirja, olen üsna kindel, et ta lahkus elust enda käe läbi, et mitte tegutseda oma rahva vastu.
Sõjajärgsel ajal, sh ka märtsiküüditamisel, olid tegevad ka Eesti komparteilased. Siin oli nii tahtlikku aktiivset kaasalöömist kui ka hirmu keeldumise tagajärgede ees. Sotsioloogina tean paraku EKP liikmetest pisut enam. Kommunistlik partei värbas endale aktiivselt liikmeid, alates 1938. aastast kindlaid printsiipe järgides ka kogu N Liidus. Eriti rangeks muutus värbamine pärast Hruštšovi sula – BrezŠnevi ajal. Eriti raske oli EKP parteiaparaadile kolhoosnike ja tööliste parteisse värbamine. Eesti eliidist, sh ka loomeintelligentsi tippudest, olid enamjaolt saanud partei liikmed (vaid kirjanike liidu liikmeskonnas ei olnud enamuses kommunistid). Valdav enamik neist ei olnud ei karjeristid ega ka võõrvõimu teenrid. Nad hoidsid eesti rahvustunnet ja arendasid eesti kultuuri ja majandust. Eesti rahvas on kogu ajaloo jooksul olnud pragmaatiline.
Vältida verevalamist
Esimene tõsine väljaastumine aktiivse venestamispoliitika vastu – mis andis ka teistele julgust – oli “neljakümne kiri”. Algas fosforiidi kaevandamise vastane võitlus, mille sügavamaks sisuks oli vastuhakk Moskva diktaadile. Järgmine suur samm astuti 1987. aastal Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäeva rahvarohketel kogunemistel.
Tartu rahu aastapäeva meeleavaldusel oli aga juba oht minna veriseks, sest Vaino meeskond tahtis jõudu kasutada. Otsustavaks sai meeleavaldus Tammsaare pargis, kus juba tuhanded inimesed väljendasid oma võitlusvalmidust. Järgnenud massikoosolekutel Estonia kontserdisaalis ja poliitharidusmajas olid küll dissidendid rõdul ja parteitöötajad esireas, kuid toimus diskussioon ja algas küsimusterahe. Just seal toimus murrang ja tärkas lootus asjade rahulikuks arenguks poliitilise protsessi kaudu. Ei saalisolijad ega ka kõnelejad näinud veel 1988. aasta algul kusagil terendamas Eesti iseseisvust. Vastates seal küsimustele rääkisin Eesti lipu heiskamisest ja vajadusest suunata asjade edenemist mõistusega ja rahulikult. Põhieesmärgiks oli veenda dissidente ja rahvast hoidma ära jõu kasutamist, mis oleks võinud Eesti arengule kurvalt lõppeda.
Inimvaenulik süsteem
Oluliseks tõukejõuks oli Eesti loominguline intelligents. Kasutades ära Gorbatšovi perestroikaga avanenud nn avalikustamise poliitikat algas nõukogude süsteemi mädapaisete lahkamine raadio “Loomeliitude tunnis”. See kulmineerus 1988. aasta aprilli algul toimunud loomeliitude ühispleenumil, kus tõsteti teravalt küsimus eesti rahva iseolemisest. Pleenumi kulminatsiooniks kujunes värske EKP KK sekretäri Toome esinemine, kes toetas pleenumi suunda ja radikaalseid ettepanekuid. Sealtpeale toimus Eesti ühiskonnas oluline konsolideerumine.
Partei progressiivsem ja rahvuslikult meelestatud osa üksnes ei läinud iseseisvusliikumisega kaasa, vaid asus mõneski liinis seda vedama. Eesti iseseisvumisprotsessis väga olulist osa etendanud ja kogu rahvast mobiliseerinud Rahvarinde loojatest oli absoluutne enamus eesotsas Savisaarega EKP liikmed. Rahvarinne omakorda toetus nii tollasele kohalikule võimule kui ka töökollektiividele.
Selle tegevuse tulemusena loobus Moskva Karl Vainost ning tõi Eestisse kompartei juhiks Vaino Väljase. Väljas, kes ei tundnud olukorda ega teadnud, keda võis usaldada, oli raskes seisus. Kuna ta mind varasemast ajast tundis ning oli valmis minuga koos töötama, otsustasin asuda teda aitama. Meie koostöö põhines selgel arusaamisel, et me tegutseme koos Rahvarinde ja Eesti intelligentsiga. Mulle ei olnud see nii raske, sest ammu olin sotsioloogina mõistnud nõukogude süsteemi ebaefektiivsust ning inimvaenulikkust. Väljasel kui siiral kommunistil oli aga raske. Nüüd toimus võitlus ka kompartei sees, kus Nõukogude Liidu ja kommunismimeelne tiib oli veel küllaltki tugev. Tuleb mõista, et kuni 1990. aastani vastutas Eestis toimuvate sündmuste eest Moskva ees EKP esimene sekretär. Siia lisandus asjaolu, et Mihhail Sergejevitš (GorbatsŠov – toim) helistas tavaliselt, kui midagi toimus: “Kak e tak, Vaino Jossipovitš?” Väljases tekitas rääkimine MisŠaga – kellega ta oli olnud komsomoliaegadel lähedastes suhetes – stressi. Vaatamata sellele survele võttis Väljas enda peale EKP Keskkomitee 1988. aasta septembripleenumi, mil eestlased esimest korda tunnetasid, et Eestit juhib oma inimene. Järgnes 1988. aasta 16. novembri suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine ülemnõukogus, sinimustvalge heiskamine Pika Hermanni torni 24. veebruaril 1989, rääkimata jätkuvast raskest võitlusest partei keskkomitee pleenumitel kohalike impeeriumimeelsete jõudude ning Moskvaga.
Kõik NLKP nomenklatuuri kuuluvad toonased Moskva ees vastutavad juhid alates Väljasest, Rüütlist ja Toomest pidid järgima oma tegevuses vormiliselt NLKP reegleid. Poliitilises mängus tuli efektiivsuse huvides sageli säilitada NLKP nomenklatuuri nõuetele vastavat retoorikat, reetmata Eesti huve. Vaatamata minu EKP keskkomitee sekretäri positsioonile õnnestus mul aidata organiseerida Eesti Kongressi valimisi. Suur osa kohalikke Rahvarindes kaasalööjaid ja Eesti Kongressi toetajaid olid kas partei liikmed või isegi kohaliku parteiaparaadi töötajad.
Minu mureks keskkomitee sekretärina oli, et kogu Eesti eliit saaks olla tegus sellel keerulisel ajal, mida nüüd nimetame Eesti iseseisvuse taastamiseks. Meie väiksele rahvale oleks EKP säilimine tähendanud automaatselt ka valdava osa tipptegijate marginaliseerumist. Kuivõrd mina juhtisin EKP kongressi viimaseid istungeid, siis sain kongressi delegaatidele esitada otsuse projekti, mis vabastas kõik EKP liikmed parteist ning need, kes soovisid, võisid astuda nn jätkuparteisse. Selle tulemusena läks Eesti kompartei faktiliselt laiali. 45 000 eestlasest liikmest jäi järele umbes 500 eestlast. Seega ei vajanud Eesti seadust kommunistliku partei likvideerimiseks. Üheski teises nn endises sotsialismimaas ei likvideeritud komparteid niimoodi.
Mõistan, et Eerik-Niiles Krossi artikkel on ajendatud eelseisvatest presidendivalimistest. Rüütel on sümpaatne ja rahva suure enamuse poolt austatud president. Ta on oma tööga toime tulnud ning olen nõus, et oleks tore, kui ta annaks teatepulga üle uuele poliitikute põlvkonnale ja teataks enda loobumisest. Siis võiksime jätta ajaloolastele nende leiva ning seadusele oma sõna nende suhtes, kes on pannud toime eesti rahva vastaseid tegusid.
Mikk Titma, sotsioloog, EKP sekretär november 1988 – märts 1990
