TIIT KÄNDLER: Teadus eraldab faktid nägemustest
Eelmise nädala neljapäeval intervjueerisin Londonis teadusajaloo muuseumi paleontoloogiaprofessorit Chris Stringerit, kelle inimese evolutsioonist kõneleva raamatu üht poolt oli mul mullu suve lõpul au ja vaev tõlkida.
Meie jutt kulges nüüdisinimese eellaste ümber. Üks maailma tunnustatumaid neandertallaste asjatundjaid Stringer on selgitanud, et nende nüüdisinimese lähisugulaste väljasuremise põhjustas mitu asjaolu, teiste seas ka kliima muutus. Teisalt taastab Stringer oma kolleegidega Suurbritannia asustamise ajalugu. Viimase poole miljoni aasta jooksul on saart asustatud mitme lainena, millest iga eelmise pühkisid minema kliimamuutused. Neist põnevatest teooriatest kirjutan Eesti Päevalehe teadusküljel peagi.
Nii et kliima loeb, ja mitte ainult vihmavarjumüüjale. Möödunud paaril nädalal on Eesti ajakirjanduses räägitud, nagu oleks jutt kliima soojenemisest väär ning justkui oleks Eesti teaduste akadeemia liikme Anto Raukase osalusel valminud ja ajakirjas Science avaldatud artiklis see väärkujutelm ümber lükatud. “ mainekas teadus-
ajakirjas Science ilmunud artikkel, mis lükkab ümber väited, nagu ootaks meid ees kliima üleilmne soojenemine,” kirjutab näiteks ajakirjanik Priit Pullerits möödunudlaupäevases Postimehe Areenis.
Usalda teadlast, aga kontrolli
Kahjuks on Pulleritsu väide mitte üksnes väär, vaid ka tobe. Kõnealuses artiklis pole sõnagagi juttu kliima soojenemisest ega külmenemisest. Selles püütakse taastada 20 kuni 10 miljoni aasta tagust aega, mil Skandinaavia jääkilp hakkas taganema. Ja leitakse, et jääkilbi sulamine tõstis maailmamere pinda, ent see ei toimunud pidevalt ja ühtlaselt, vaid mitme lainena. Need lained omakorda ei olnud täpselt sünkroonis kliima soojenemisega. Vahel võis olla nii, et jääkilp kliima soojenedes hoopis paksenes.
Füüsiku jaoks ei ole avastus mingi uudis. Tegu on tüüpilise mittelineaarse nähtusega. Aga tore, et nüüd teame
täpsemalt, mis siis ikkagi 15 000 aastat tagasi toimus. Lähemalt saab asjast lugeda minu eelmise nädala reedel ilmunud artiklist.
Mäletan, kuidas paariteist aasta eest käis Priit Pullerits utsitamas tollase muutuva Rahva Hääle ajakirjanikke, pannes neile eelkõige südamele vajadust kontrollida fakte. Kiire tööplaan ei lase seda kahjuks alati piisava põhjalikkusega teha, ja nõnda on vead kerged tulema, eriti kui tegu on teaduse vahendamisega. Mina võtsin vaevaks lugeda kõnealuse artikli läbi, mis ei olnud mittegeograafist inimese jaoks sugugi kerge ettevõtmine. Kuid tasus vaeva, sest tean nüüd, mis seal ikka tegelikult kirjas on.
Tean kindlalt, et see, mis Anto Raukas räägib kliima jahenemisest, on tema enda spekulatsioon ning olgu ikka eraldatud tõsikindlast teadmisest. Hindan ja kadestan Raukase viljakat raamatukirjutaja ja toimetajatööd, kuid tõde on siiski kallim.
Tõsikindel on see, et Maa keskmine temperatuur on viimase sadakonna aastaga kraadi võrra tõusnud. On see inimese kätetöö või mitte, pole siiani kindlalt teada. Kuid tõusnud see on. Raukas räägib, et umbes 20 000 aasta pärast tuleb uus jääaeg. Seda ei tea mitte ainult tema, tegemist on elementaarse õpikuteadmisega. (Teadlased eelistaksid küll sõnapaari – võib tulla.) Millest aga räägivad kliimauurijad, on kliima võimalik muutumine lähema paarisaja aasta jooksul. Võib näiteks juhtuda, et kui 150 aasta pärast on Maa keskmine temperatuur viis-kuus kraadi praegusest kõrgem, siis inimese silmad võimalikku tulevast jääaega ei näe. Need lihtsalt sulguvad väljasuremise tõttu.
Teadus pole meelelahutus
Veel kord, et asi oleks selge. Maa kliima muutub perioodiliselt, tingituna pöörlemistelje nurga muutustest orbiidi tasandi suhtes ja ka orbiidi parameetrite muutumisest. Need perioodid on väljendatavad kümnete ja sadade tuhandete aastatega. Kuid klimatoloogid tegelevad lühema ajaga, järgmise saja ja kahesaja aastaga, ning otsivad vastust küsimusele: mis tingimustes hakkavad elama meie lähemad järglased?
Sellele küsimusel pole lihtne vastata, nagu kinnitab ka Raukase osalusel valminud artikkel. Näidates, kui keeruliselt ja kindlasti ka ennustamatult kulges eelmise jääaja taandumine meie paikkonnas.
On suisa kahju, et akadeemik Raukas pole piisavalt täpselt selgitanud erinevust oma nägemuste ja tõsikindlate teadusfaktide vahel. Kõnealuses Pulleritsu artiklis näiteks hiilib ta kõrvale vastusest küsimusele, milles seisneb Science’i artikli tuum.
Kahju on sellestki, et nüüd on Eesti ajakirjanduses lahti lastud müüt, justkui oleks Science maailma parim teadusajakiri ja seal avaldamine võrreldav filmimaailma Oscaritega. No kuulge! Iga Science´i number avaldab mõnikümmend artiklit. Astas seega tuhandeid. Nii et kui Oscariga midagi võrrelda, siis vahest Nobeleid. Mina võrdlema ei kipu, sest teadus pole meelelahutus. Ometi on mõlemal maailmas oma tubli koht.
Möödunud aastal avaldas ajakiri Science vähemalt neli Eesti teadlaste osalusel valminud artiklit. Nendest artiklitest olen ka kirjutanud, keda huvitab ülevaade, see vaadaku möödunud aasta 30. detsembri Eesti Päevalehte.
Omadega on aga vahel lumme jooksnud nii Science kui ka Nature. Nii avaldas Science 2002. aastal artikli külmast tuumasünteesist ja aasta eest Korea geneetiku Woo Syuk Hwangi artikli, mille mees tagantjärele tunnistas võltsinguks.
See on kurb, kuid teadusmaailmas siiski talutav nähtus. Talutav pole aga see, kui teadlase ja ajakirjaniku ühisel tööl pole tulemusi, vaid tagajärjed. Nii et lõpuks saab asjast aru sama vähe, kui taipaks Miki-Hiir Schrödingeri kassist.
