KÄTLIN KALDMAA: Jeanette Wintersoniga mälust, lapsepõlvest ja kirjandusest
Jeanette Wintersoni isik ja looming sobiksid justkui väga hästi kokku arusaamaga, et kirjanik saab kirjutada ainult sellest, mida ta ise läbi ja lõhki tunneb. Ta on impulsiivne, ekspressiivne, seisab enda loomingu ja inimkonda kaunistava kunsti eest nagu emalõvi, ja tunneb suurt vajadust õpetussõnu jagada. Küll armastamise, söömise, uskumise või kirjutamise alal. Kõigest sellest kõnelevad ka tema teosed.
Esmalt mõned põnevad faktid tema elust. Ema jättis ta väikese tüdrukuna sünnitusmajja maha. Jeanette lapsendati nelipühilaste perekonda. Põhja-Inglismaa linnakeses kasvatati temast misjonär. Kaheksa-aastaselt hakkas ta jutlusi kirjutama ja kaheteistaastaselt jutlustas tänavanurkadel. Piibel on tal siiamaani peas. See paistab välja peaaegu igal tema kirjutatud leheküljel.
Lugeda lubati ainult piiblit. Raamatuid koju tuua ei tohtinud. Tema käis raamatukogus lugemas ja hiljem ostis oma pisukese taskuraha eest pehmekaanelisi raamatuid, mida sai riiete alla peites koju tuua. Raamatud peitis madratsi alla, ühte kihti mahtus 77 raamatut. Ema avastas tema salalao, kui voodi laele liiga lähedale oli kerkinud, ja põletas raamatud.
Viieteistkümneaastaselt armus Jeanette kooliõesse, kelle oli enne nelipühilusse pööranud, ja pidi skandaalide tagajärjel kodust lahkuma. Pärast ülikooli Londonis elades oli tal ohtralt afääre abielunaistega ja räägitakse, et ta olevat oma teeneid müünud Le Creuset’ pottide-pannide eest.
Pärast seda, kui 1992. aastal ilmus tema neljas romaan “Kehale kirjutatud”, nimetas Jeanette end ajakirjanduses avalikult parimaks elavaks inglise keeles kirjutajaks. Ta peab end Virginia Woolfi järglaseks ja võrdseks Shakespeare’iga. Tüli maailmaga kasvab suureks ja ta kolib maale elama. Enne seda korraldas ta lamendi ajakirjanikule, kes temast kriitilise artikli kirjutas.
Ta seisab kangelaslikult iga läbimõeldud idee eest. Suurema osa oma elust on ta olnud taimetoitlane. Praegu sööb seda, mida suudab tappa. Avastas mahemajapidamise ja kasvatab oma toidu ise. Nii taimed kui ka linnud-loomad.
Võtab alati ja igale poole oma toidu kaasa. Sellest räägitakse juba anekdoote. Näiteks jutustatakse lugu sellest, kuidas ta “Bridget Jonesi päeviku” esilinastusel käis, oma vorstid Prada käekotiga kaasas. Selle koti sisse mahub täpselt üks orgaaniline vorst, üks õun ja üks porgand. Nõnda varustatult lendab ta ka näiteks üle ookeani.
Armastab kiireid ja uhkeid autosid, tal on must Landrover Defender 90 TD1 ja punane Porsche 911. Kogub kirglikult haruldasi raamatuid, esmatrükke. Üle-eelmisel aastal tahtis jõuludeks saada Donne’i jutluse originaali. Kõige rohkem on ühe raamatu eest välja käinud 10 000 naelsterlingit.
Ka äris armastab ta uhkeid este teha. Mõne aastaga sai tal agentidest kõrini ja ta asutas enda esindamiseks oma firma. Nüüd kirjutab ta oma autoriõiguste lepingutele isiklikult alla, punase tindiga.
Ja oma maja all avas ta üle-eelmise aasta novembrikuus toreda väikese poekese, kust saab osta tervislikke puhtaid toiduaineid, Itaalia sinke-juuste-pastasid ja Prantsuse šokolaadi. Head päriskohvi ja koduküpsetatud kooki. Võitleb Winterson ju kogu hingest korporatiivsuse pealetungi vastu.
Romaanil “Kehale kirjutatud” on briti kirjastusmaailmas väga põnev taustsüsteem. Nimelt põhineb see suuresti Jeanette Wintersoni armastuslool oma tolleaegse agendiga, kes juhtumisi oli (ja on praegugi) ka Julian Barnesi agent ja abikaasa. Peategelase armastatu Louise’i sisu pärineb sealt, välimuse aga kirjutas ta maha oma pikaaegse elukaaslase Margaret Reynoldsi pealt. Ja tõsi ta on, raamatu meespeategelane meenutab Julian Barnesi. Väga. Pärast paari aasta tagust kohtumist temaga oli seda rolli palju lihtsam raamatusse sulatada, sest Elgini taga oli elus inimene.
Tema romaanide pealkirjad, muide, on nii erilised, et on kõik laia maailma oma elu peale läinud. Kuigi möödas on 20 aastat, ei väsi vanemad meeskriitikud ikka ja jälle lausumast, et “keegi võiks missis Wintersonile juba öelda, et apelsinid pole ainsad viljad”, ja sketšisaates Fast Show oli sellesama fraasi peale terve sketš üles ehitatud. Kõige lahedam, mida ta ise kuulnud oli, on Sexing the Shopping Trolley (vastav raamat siis “Sexing the Cherry”). Isegi eestikeelne “Kehale kirjutatud” jõudis juba mõne kuu pärast ajakirjanduse veergudele: “Kehale kirjutatud võitlus teatrilaval” (Postimees, 24.01.2005, Madis Kolk).
Tuttavad, kes kuulsid, et lähen Jeanette Wintersoniga intervjuud tegema, võtsid vaevaks hoiatada: vaata, et ta sulle külge lööma ei hakka.
Ilm on ilus, külm ja karge, päike paistab taeva all. Liverpool Streeti rongijaamast on Wintersoni 18. sajandist pärit restaureeritud majakeseni viis minutit astuda.
Jeanette Winterson on üks minu lemmikkirjanikke olnud sellest ajast peale, kui ma 1994. aastal juhuslikust raamatupoest praeguseks eestikeelseks saanud “Kire” ostma juhtusin. Kohtumine nii olulise inimesega on väga ohtlik. Kuigi sa seda ühest küljest väga ihkad, jääb ikka väike kartus, et kohtumine võib selle ühepoolse ideaalsuhte ära rikkuda.
Esimene hetk ehmatab. Seal ta seisab, imepisike, õbluke, juuksed püsti peas, käsi pikalt ees. “Sina oledki see eesti tõlkija. Kui tore kohtuda.” Olgu-olgu, 150 cm ei ole nii väike midagi, aga mu tütar on praegu juba sama pikk, nii et minu jaoks on see ikka lapse mõõt. Käsi on mõnusalt kuiv nagu paber. Seljas on tal täpselt samasugused riided nagu kõigi viimase aja piltide peal – ruudulised pikad püksid ja must kolmnurkse kaelusega kampsun. Sellest ütlen, ei ole edev inimene. Ja ma ei karda teda mitte sugugi. Tundub, nagu oleksime tuttavad, kes pole ammu kohtunud. Ta teeb teed ja otsib välja piima ja pakub seitse korda, et ta võiks alt poest mulle maitsva võileiva tuua. Kahjuks jõudsin aga enne midagi süüa. Nii et parma singiga võileib jääb ära.
Liigse tarbimise vastu võitleva naiskirjaniku linnakodu – tavaliselt elab ta maal – on ootamatult tühi (asjadest), valgusest valge ja hele. Jeanette räägib, et kui ta maja ostis ja pärast mitmeaastast remonti sisse kolis, ei toimunud ümbruskonnas suurt midagi. Kõik lagunes rõõmuga. Ainult Spitalfieldi turg elas õitseaegu. Nüüd on vastupidi. Ümberringi kerkivad peegelklaasist majad ja turg on peaaegu välja surnud. Algul ei olevat ta sellest midagi arvata osanud, aga nüüd näeb ta asja positiivseid külgi. Valgus. Tema madalat koda ümbritsevad ärihooned peegeldavad igast küljest päikest ja nii on tubades palju enam valgust kui ennemuistsel ajal, mil päike tuli, läks ja valgustas looduse seaduste järgi.
Järgmiseks räägib ta, et käis eelmisel päeval söömas pangaametnikuga, kes aitab tal Prantsusmaale kinnisvara soetada. (Inglismaa silmakirjalikkusest on kõrini. Tunneb, et kuulub rohkem kokku kontinendiga.) Too olla just eelmisel nädalal käinud Eestis kinnisvaraäri ajamas ja oli raamatupoes Wintersoni raamatut näinud. Ta ei saanud aru, mis raamat see oli, aga imestas, et niisuguses kohas üldse Wintersoni teatakse.
Lepime kokku, et ehitame intervjuu üles nagu väikese ekskursiooni läbi kolme romaani: lapsepõlvest pajatava esikteose “Apelsinid pole ainsad viljad” (Oranges Are Not the Only Fruit), Napoleoni aegadest jutustava “Kire” ja lõpetame kaasaegse romaaniga “Kehale kirjutatud”. Ja kui aega üle jääb (sest seda pole ülearu), räägime pisut ka tema viimasest romaanist “Tuletornipidamine” (Lighthousekeeping).
Teil on üsna iseäralik lapsepõlv. Selle jäljed on teie loomingus selgelt näha. Kuidas te ise selle peale tagasi vaatate?
Lapsed mõtlevad tavaliselt ikka, et nende lapsepõlv on normaalne ja see, mis nendega juhtub, on normaalne.
Lapsed kohanevad olukordadega väga kergesti. 1960-ndate Põhja-Inglismaa ühiskond oli väga kinnine. Enne Oxfordi ülikooli minemist ei olnud ma kunagi reisinud kodust kaugemale kui 20 miili. Nüüd reisitakse palju rohkem, nii et ka lapsed näevad erinevaid eluviise, -võimalusi, inimesi. Sel ajal oli töölisklass väga vaene, sellisest elust – reisimisest ja haridusest – täiesti ära lõigatud. Sel ajal elasid kõik inimesed, keda ma teadsin, samamoodi. Inimesed elasid eluaeg ühtemoodi, ei kolinud mujale elama ega alustanud uut elu.
Millal iganes mul tekkis küsimusi, miks meie elame teistmoodi kui teised inimesed, sain ma vastuseks, et mul on väga vedanud, sest nemad on paganad ja mina olen päästetud ega ela patus nagu teised lapsed. Meie olime jumala lapsed. Nii et see ei olnud üldse kummaline. Lihtsalt maailm oli patune ja elas oma elu ja meie elasime oma elu. Lapsed usuvad selliseid asju, kuigi need on hullumeelsed. Ja lapsed usuvad oma vanemaid, kui nood ütlevad, et teised lapsed elavad teistmoodi, sest nende vanemad ei usu jumalasse ja nad lähevad põrgusse.
Aga muidugi oli mu oma lapsepõlv ebatavaline. Mu vanematel oli gospelitelk, millega nad käisid mereäärsetes linnades rannas peesitavatele inimestele jutlusi pidamas. Suurem osa inimesi seda ju ei tee. Aga see oli meie elu. Emal oli süntesaator ja ta mängis seda igal pool, inimesi kutsuti telki meie sõnumeid kuulama. Sellepärast puudusin ma koolist väga tihti, ent me töötasime ju ka kõrgema eesmärgi nimel. Ema ütles ikka, et me teenime jumalat, mitte inimest. Minu jaoks oli see täiesti loomulik. Meie olime jumalast valitud inimesed.
Küsimusi hakkasin ma esitama hiljem, 14–15-aastaselt, kui ma nägin, et on ka teisi võimalusi. Minu maailmas ei loetud muid raamatuid peale piibli – kujutlusvõimele tuli täielikult “ei” öelda. Just raamatutest ma saingi teada, et on olemas teistsugused võimalused, võib-olla isegi teised kohad. Ja ka mina võin sinna minna, midagi teha, ma võin olla teistsugune, elu võib olla teistsugune. See ei tulnud mulle telekast nagu praegu, vaid raamatute järgi ette kujutatud maailmast.
Tavalisi raamatuid ei saanud te lugeda?
Sain, aga selleks pidin ma need ema selja taga sisse smugeldama, mida ma ka agaralt tegema hakkasin. Kui ma tema vaateväljast minema sain, käisin raamatukogus lugemas. Nii õppisin lapsest peale oma teist maailma saladuses hoidma. Paljudel lastel on saladused ja kujuteldavad sõbrad ja nad naudivad sellist elu. See on väga tavaline. Minu salamaailm viis mind välja vanemate loodud maailmast. See oli nagu kalju otsa ehitatud kindlus. Sinna ei pääsenud keegi. Nad tahtsid, et ka minust saaks misjonär. Mulle see meeldis, sest ema võttis mu koolist ära, ta ei usaldanud koolisüsteemi ega raamatuid. Ta oli ise selle sees üles kasvanud, aga sellest ära pööranud, ja ta ei tahtnud, et minuga samamoodi läheks. Ta kartis raamatuid kohutavalt ja tegi kõik, et mind nendest eemal hoida. Keelatud raamatutest sai minu jaoks tõestus sellest, et kujuteldav maailm on olemas.
Minu maailm ei olnud haritud inimeste maailm, mistõttu ette lugemine, lugude jutustamine ja pähe õppimine olid väga olulisel kohal. See on kõige efektiivsem õppimise meetod. Lapsed peavad ju kogu aeg igasugu asju pähe õppima ja sellepärast näitlejatel nii hea mälu ongi, et nad väga palju teksti pähe peavad õppima. Selles mõttes oli olukord suurepärane, et kõik, mis vaja, tuli pähe õppida. Ma teadsin, et kui ma midagi kuulsin, pean selle kohe meelde jätma, sest võib-olla ei kuule ma seda enam kunagi. Kui ma raamatukogus lugesin raamatuid, mida ma koju ei saanud viia, õppisin need pähe. See on omamoodi ajutreening. Väga kahju, et inimkond on selle võime kaotanud. Tänu 19. sajandil alguse saanud üleüldisele lugemisoskusele oleme unustanud, kui hea oli inimeste mälu enne seda.
Ka minu raamatud koosnevad lugude otsa kuhjatud lugudest, nii et ma üritan oma raamatutes sedasama teha. Need lood on nagu sillad, tahked objektid, abstraktsioonid.
Need lood on nii tõsiselt läbi põimunud, et aeg-ajalt on väga keeruline mõne tegelase jälgi ajada, näiteks Villanelle’i isa romaanis “Kirg”. Teda pidi ridade vahelt päris tõsiselt otsima. On palju asju, mida esimese lugemisega ei märkagi.
Mulle meeldib mälu ettearvamatus. Sellepärast mu raamatutes niisugused tegelased ja lood ongi. Mälu ei ole loogiline. Mentaalsed protsessid meenutavad pigem labürinti. Need ei liigu sirgjooneliselt. Mõte hüpleb ühelt teemalt teisele, ringleb, ja sellisena me asju mäletamegi. Asjad ei jää meile kunagi kronoloogiliselt meelde. Aja möödudes paneme peas kokku asju, mis pole tegelikult ajaliselt mitte kuidagi seotud, mille vahel on ainult emotsionaalne side. Sellepärast me need mälus kokku panemegi, kuigi sündmuste vahele võib jääda aastaid. Mälu ei ole lihtsalt arhiiv. See on ka uuesti jutustamise protsess. Mälu võtab kõige olulisemad sündmused ja vormib neist omaenda reeglite järgi uue loo. Sellepärast ei mäleta kaks inimest üht sündmust kunagi ühtemoodi. Mõni sündmus võib naasta mitmel eri kujul, ka unenägudena, läbi terve elu, ja seda ei osata päriselt ära seletada.
Kirjutades ei muretse ma lineaarse narratiivi pärast, kus üks sündmus viib korralikult teiseni ja teine kolmandani. Ma lasen tekstil hüpelda nagu mälul, ühelt seoselt teisele liikuda. Vaatame, mis juhtub. See nii-öelda realistlik kirjandus ei ole kuidagi seotud sellega, kuidas me mõtleme või kuidas me ennast tajume. See on täiesti kunstlik. Keegi ei ela nii, keegi ei tööta nii. Oluline on minna päris protsesside sisse ja uurida, kuidas need töötavad. Inimesed teevad kogu aeg mingeid skeeme, otsivad seoseid sündmuste vahel, et neist aru saada. Kirjandus saab mõtlemise keerdkäikude paljastamisel palju ära teha. Me ei kirjuta ju dokumentaalteost oma elust, kuigi see on praegu väga moes, vaid üritame luua mingit pilti sellest, kes me tegelikult oleme ja see ongi minu arust põhjus, miks kirjandus jõuab tõele lähemale kui faktid. Faktid ei ole kunagi objektiivsed. Need on alati kahtlase väärtusega. Ma usun inimeste jutustustesse sellest, mida nad on näinud või üle elanud. Inimestele meeldib üksteisele lugusid jutustada. Me teeme seda kogu aeg. Niipea, kui me mõnda sõpra näeme, hakkame kohe rääkima, mis meiega on juhtunud. Ja sõber räägib oma loo vastu. Niimoodi me suhtlemegi. Isegi praegu, televisiooniajastul, ei saa me teisiti hakkama.
Järgmises Arkaadias jõuavad lugejani Jeanette Wintersoni järgmised mõtted oma loomingu ja elu teemadel.
