Endine Eesti teaduste akadeemia president Karl Rebane on korduvalt märkinud, et teaduste akadeemia tähtsaim ülesanne on suurte lolluste ärahoidmine. Sama ülesanne on praegu ka Eesti teadlaskonnal: ära hoida võimalikke Eesti Energia noore juhtkonna poolt tehtavaid vigu. Riiklikus kütuse- ja energiamajanduse arengukavas on sõnaselgelt kirjas, et põlevkivienergeetika arendamisest olenevalt ning energiatehnoloogiate arengust sõltuvalt tekib vajadus tuumajaama järele alles aastatel 2020–2030. Ignalina tuumajaam valmib tõenäoliselt suhteliselt kiiresti – sellise tagasihoidlike tehnoloogiliste võimalustega jaama orienteeruv ehitusaeg oleks 36 kuud.

Seega seisaksime me varsti raskesti parandatava tulemi ees. On ilmselge, et 15 aasta pärast on meil generaatoritüüpide valik suurem ja ka ehituslikud maksumused soodsamad.

Koostöö soomlastega

Meil pole praegu kuhugi kiirustada ja mina isiklikult eelistaksin kaugemas perspektiivis koostööd soomlastega. Pealegi on meie põhilised energiatarbijad Põhja-Eestis. Tuumajaamade juures on tähtsaim ohutus, sest terrorismioht maailmas kasvab. Me teame, et iga Eesti vald seisab kui emalõvi maavarade kaevandamise vastu, olgu see siis lubjakivi, põlevkivi, kruus või liiv. Ilma kohalike ehitusmaterjalide kasutamiseta seiskub aga nii elamu- kui ka teedeehitus.Üheks kiiresti kasvavate ehituskillustiku vajaduste rahuldamise võimaluseks on süvakaevandamine, milleks Eestis on kõik eeldused olemas. Soodsaim variant on graniidikillustiku kaevandamine Maardus, kus suured varud kuni 200 m sügavuseni on kindlaks määratud ja veelgi sügavamale minemise perspektiivid olemas. Varud küünivad ilmselt miljardite kuupmeetriteni. Tekkivasse hiidõõnsusse on võimalik paigutada täiesti ohutu tuumajaam. Pealegi on graniidis ka soodsad tuumajäätmete matmise tingimused. Loodame, et tehtud vigu on veel võimalik leevendada. See on raske, kuid siiski reaalne.